Maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning hiljem tagasi vaadates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Sama näib olevat ka täna Eestis euro ümber toimuvaga. Küll tõstetakse selle nimel käibemaksu ja kamaluga ka kõikvõimalikke teisi riigi rahakotti täitvaid tasusid, mis kokkuvõttes tähendavad, et lihtne Eesti inimene on jälle ullike, kes kõik need otsustused kinni maksab. See, kas sellest ka reaallaekumistes Eesti riigieelarvele kasu on, on juba iseasi, kuid seda näitab jällegi vaid aeg.
Kuu aega tagasi kostis praegusest kaksikvalitsusest kui ühisest suust järjekindlalt, et nende jaoks on ainuvõimalik tee taskaalus eelarve ning seeläbi liikumine euro suunas. Euro olevat ainus majanduspoliitiline vahend, mis viib Eestit edasi ja ilma selleta oleme Läti kursil. Euro kasutuselevõtt on stabiilsuse tagamiseks kindlasti üks võimalus, sest kaob devalveerimise hirm ning oht, kuid see pole iseenesest mingi imerohi majanduse elavdamiseks. Lihtsalt teise nimega ja teistmoodi rahad ei liigu ostjate ning müüjate vahel.
Paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja jõuliselt aktsiise tõsta. Reaalsuses pole aga need numbrid väga kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jällegi meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi vähenes. Nüüd imestame, miks küll olukord on nii hull. Maailmamajandust on populaarne kiruda, kuid peegel on ka üks tore leiutis.
Täna on jõutud juba kolmanda negatiivse lisaeelarve lävepakuni. Kõlab ka väide, et omavalitsuste defitsiit on liiga suur ning ka nende kaukasse peaks veelkord käe ajama. Eesti omavalitsustes on igal kroonil väga selge väärtus ja usun, et neid ka valdavas osas kasutatakse vastavalt. Mina küll ei mõista , mille arvelt linnades – valdades juba sel aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada õpilastele koolijõudmiseks transport. Loodetavasti ei jää lapsed kooli toimetamata ja ruumid külmaks üheski omavalitsuses – nii palju kohusetunnet on ju igal vallajuhil – kuid selle tõttu jäävad tegemata kindlasti mitmed olulised asjad, mis tagavad avaliku teenuse ja normaalse elukeskkonna.
Praeguse valitsuse juhtiv jõud sai mandaadi selleks, et viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka nagu kirevad plakatid kirjutasid ning kuldsuud lahkelt lubasid. Täna on peaministri erakonna ainus lootus reitingu langusest pääseda üleminek eurole ning selle nimel ollakse valmis muu unustama. Vaadates täna tehtud kärpeotsuseid ning suhteliselt küsitavaid tulude suurendamise plaane ja nähes mittemidagitegemist ettevõtluse elavdamise suunal, tundub mulle, et valitsusel siiki on plaan. Nad on teinud tõenäoliselt sisuka ja ambitsioonika tegevuskava, et Eesti oleks tulevikus majandusnäitajate poolest Baltikumis kindlalt esikolmikus…
