RAHVALIIDU PUNANE JOON VÕI LAARI PIDUR ?

Tänaseks laiali läinud Eesti valitsuses oli pidevalt päevakorral üksteise kohta laimu lekitamine ning see kooslus leidis ka oma loomuliku lõpu. Uue koalitsiooni sünd ei olnud vist saatusest määratud, sest üks osapool lõhkes.

Kriisist väljumiseks on vaja meeskonda, kes ei tegele üksteise halvustamisega,vaid sisulise tööga riigi päästmiseks. Olen mitu päeva üritanud oma emotsioone vaos hoida, kuid täna sai tõesti mõõt täis, kui kirjutatakse koalitsioonikõnelustest nagu kellegiga vastu tahtmist voodisse minekust.

Voodisse saab ka tõenäoliselt minna vastu tahtmist aga protsessi saab voodis sellegipoolest nautida. Aga see selleks. Eriti naljakaks muutus see voodi jutt seetõttu, et selliseid signaale andsid välja tegeleased, kes ise piltlikult öeldes oma voodisse kutsusid ja eriti küüniline, et seda tehti kirjalikult ja allkirjaga. Samas hakati juba enne seda, kui asi asjaks läks mõtteid heietama, kuidas sealt minema saaks nii, et ka ise siiski väikest mõnu nautida.

Laar käsitles seda võimalikku koostööd ja läbirääkimisprotsessi selgelt europarlamendi kampaania osana, kuigi eelnevalt oli ta seda pattu Padarile ette heitnud. Täna saab justkui ühiskonale näidata, et peaminister ei suutnud uut valitsust kokku panna ning tema suure riigimehena oleks küll väga tahtnud riigile head. Reaalsuses on jälle justkui kõik teised süüdi ainult laarlased on süütud. Kui nii juhtub juba mitmel korral järjest, tuleks viga otsida äkki hoopis iseenda süütusekambrist.

Tuletame meelde, et Rahvaliit ei pakkunud ennast Raja Teele moel esimesena välja, vaid meid kutsuti koalitsioonikõnelustele, tagamaks riigivalitsemise stabiilsus. Rahvaliidu delegatsioon rääkis läbi heas usus eesmärgiga leppida kokku Eesti riigile ja rahvale vastuvõetavad lahendused eelarve ja majanduskriisist väljatulekuks ning ühiskonna pikaajaliseks arenguks.

Viimastel päevadel aga kõlasid toredad seisukohad, kus tuuakse välja, et Rahvaliit kõlbaks justkui partneriks häda pärast ja ajutiselt. Selline suhtumine ei ole meile vastuvõetav ning see ei vii riiki edasi. Kui Laar räägib, et meie istusime punase joone taga ja ei lubanud ära kärpida valdkondi, kus on veel vahendeid, siis loomulikult seisimegi me lõpuni oma seisukohtade eest ja olgu selleks siis kivist seinad või punased jooned.

Rahvaliit on seisnud järjekindlalt ühiskonna sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Ja selles osas olid Rahvaliidu positsioonid tõepoolest jäigad. Me näeme, et eurosuutlikkuse tagamiseks on olemas ka teisi teid, kui ainult kärpimine. Me oleme veendunud, et ainult kärpimine viib meid sotsiaalse katastroofini ning majanduse veelgi suurema pidurduseni.

Meie hinnangul ei saa riiki tõesti euro nimel ära kärpida nii , et oleksime kui alasti lumehanges, riided ära kärbitud ja kodu käest ära võetud. Ise istume lumehanges palja ja külmunud tagumikuga, eurod näpuvahel ning tunneme elust rõõmu.

Rahvaliit ei toeta kava, kus kriisist tulenev raskus asetatakse vähekindlustatute õlule. Oleme veendunud, et riigieelarves tuleb tulude suurendamist ja kulude kärpeid vaadata koostoimes. Iga täiendav kärbe toob tulevikus kaasa uued kärped laekumata maksude ja kasutamata euroraha näol. Seetõttu peame kriisist väljatulekuks leidma täiendavaid võimalusi riigi tulude suurendamiseks ning töökohtade hoidmiseks ja loomiseks. Olime valmis enda jaoks väga valusaks kompromissiks aga mitte selleks, et läbirääkimislaua taga istuv partner hakkab meile solgipange pähe valama.

Koalitsiooni laual oleks justkui olnud mingid salaplaanid, millest kõva häälega ei räägita. Minu meelest rohkem nagu ei tea neid plaane, mis laualt väga kaugemale ei jõudnud kui Laari enda poolt välja pakutud ettepanekud, mida me ei pea väga vastutustundlikuks Eesti rahva suhtes.

Nimelt pakkus Laar välja, et eelarve tasakaalu viimiseks tuleb langetada tulumaksuvaba miinimumi 1000.- krooni võrra, ning teha kogu sotsiaalsektori kärbe 10 %, mis annaks pea 3 miljardit krooni vähemkindlustatud inimeste arvelt. Veel oli tema poolt pakutud plaan, mis kaotaks pensionäride täiendava tulumaksuvabastuse, mis võtaks pensionäridelt veel veidi üle miljardi. Palju edasiviivaid salajasi unistusi.

Nimetame siis neid plaanitavaid kärpeid Laari pidurdusjooneks ning teisalt meie punaseks jooneks, millest üle ei olnud me tõesti valmis astuma.

Tahaks veel teada, kus on see joon, millest Laar ei saa enam Eestimaal üle astuda, kui ta need kärped tõesti ära teeb? Kas see asub tema koduõel või isamaa kontori hoovis, on raske hinnata.