Eestis on juba paar kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Selline remont meenutab väga paarikümne aasta tagust aega, kui iga masina tõsisel kapitaalremondil ei jäänud osasid puudu vaid pigem ikka mõni mutter üle ja siis kiruti tootjatehast, et on jälle jama kokku keeranud.
Sissejuhatuses paralleele tõmmates jõuan Eesti valitsuse käitumiseni kauaoodatud eurorahade teemal. Tänane rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võibolla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud.
Me deklareerime oma erinevates dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul.
Ilus ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol eelarvesse üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid pole just kõige nukram number. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele.
2009 aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maa puudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kus end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhtleliselt savine ja mudane pinnas, mis üleshüppamise asemel meid sootuks enda sissa hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse.
Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks suutnud suuri projekte teha juba aastaid ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, kuhu suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada.
Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmestest maksimum. Samas on praegu tekkinud suurkärpimiste tulemusel rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse.
Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja vast väga palju seletada, pigem peab tänane valistus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata ja seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, et need ei ole meil veel lõplikult rakendunud.
Eriti suurtes raskustes on täna juba positiivsed otsused projektidele saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masu aegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine ja läbi seadusloome protsesside kiirendamine ning vajdusel ka nende lihtsustamine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud ning selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada.
Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks vaid nende vahendite eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamne.
* artikkel ilmus lühendatult 08.09.09 Äripäevas
