Jõudsingi ära oodata. 12. augustil 2019 toimus lõpuks Tartu maakohtu eelistung. Süüdistatavad tavaliselt eelistungil ei osale, vaid poolte esindajate eesmärgiks on seal lahendada kohtuasja korralduslikke küsimusi.

Advokaadilt sain teada, et avaistung toimub 18. mail 2020 ehk mõni päev vähem kui neli aastat pärast minu kinnipidamist ja pisut enam kui kuus aastat pärast protsessi algust. Kokku kavandatakse 77 istungipäeva. Kohtulikud vaidlused peaksid lõppema 22. oktoobril 2021, mis on paar päeva peale järjekordseid kohalikke valimisi. Seejärel võtab kohus aega otsuse tegemiseks, mis tähendab, et 2021. aasta jõulud võiksid tuua kohtulahendi. Maakeeli öelduna tõotab minu suursugune kriminaalasi kesta vähemalt seitse ja pool aastat ning seda vaid juhul, kui ajagraafik kulgeb plaanipäraselt. Kurat, kas pole absurdne? Olen saamas iga mulle süüks pandava ja väidetava altkäemaksuna käsitletava euro eest ühe aasta kriminaalmenetlust!

„Pole paha,“ ütleks mõni mees, sest järgneb ju veel ringkonnakohus ja tõenäoliselt ka riigikohus – paar aastat nagu lipsti lisaks. Ei teagi, kas nutta või naerda, sest osa minuga seotud väidetavatest süütegudest pärinevad juba aastast 2006. Mis iganes minu kohtuasjast saab, on ikkagi tegemist pretsedenditu jaburusega ja õiglasest ning mõistliku menetlusajaga kohtupidamisest on see igatahes valgusaastate kaugusel.

Kui prokuratuur heidab mulle ette eurotoetuste ja avaliku raha väärkasutamist, siis süüdimõistmise korral kahvatuksid need numbrid kaasuse kulude ees. Kahjuks kordades, mitte protsentides. Kas kellelgi oleks juba aeg hakata võtma vastutust? On see ju hoopis avaliku raha väärkasutamine?

Eelistungil loobus prokurör enamikust süüdistusest ehk üle poole soodustuskelmuse episoodidest. Ülejäänud episoodide osas võtab kohus seisukoha kohtu alla andmise käigus ja tõenäoliselt tuleb enne istungeid siin veel huvitavaid lahendusi. Millistes PRIA episoodides mind lõpuks kohtu alla antakse, on aga juba teine lugu. Kokkuvõttes on enamik minuga seotud kaasusest tänaseks kokku kukkunud. Ehk see, kas mina olen eksinud, on veel selgusetu, aga riigi raha on süü tõestamise käigus põlenud ikka väga suurel määral ja heleda leegiga.

Kaitsjad vaidlustasid eelistungil süüdistusakti selle paljude puuduste tõttu, sest ainuüksi protsessi pikkus näitab, et lugu logiseb igast otsast ning on ka formaalselt puudulik. PRIA esindaja aga tuli kohale lausa ämbriga, sest oli asutuse esindamiseks volituse maha unustanud.

Enne veel, kui advokaadiga infot vahetasime, sain meediast teada, et „Kajar Lemberi süüasja arutamisest kujuneb mammutprotsess”. Mida see küll tähendab? Kas tõesti teeb protsessi pikkus hiirest mammuti? Võib-olla tõesti. Tegelikkuses on ju aga vastupidi – mammutprotsessist on saamas hiirekeste kaevikusõda. Kui siit edasi mõelda, võib aga hiir tunduda tõesti mammutina. Valetame talle külge londi, venitame kõrvad pisut suuremaks ning räägime kõigile, et lubage esitleda, mammut.  Ja lõpuks hakkadki uskuma.

Eks seda näita juba tulevik, kui suur see mammuti näoga hiir olema saab ning võib-olla tuleb kunagi kirjutada raamat ka kohtus käimisest. Kahjuks läheb vahepeal sulg rooste.

Eelistungi järgse parima huumorikillu tegi aga prokuratuuri pressiesindaja. Ikka päris uskumatu võrdluse suutis ta kaasust kommenteerides lendu lasta. Ajakirjaniku küsimusele, kas selline kaitsjate hulk on tavapärane, vastas ta, et ikka tuleb ette, näiteks narkojõukude  süüasjades. Tere hommikust! Siin lauses väljendubki mõne asutuse mentaalne pale. Kui selliste näidete varal püütakse ettevõtjaid, keda pole kunagi milleski süüdi mõistetud, kes on oma projektid ellu viinud ja pakuvad tööd kümnetele inimestele ning on võib-olla eksinud paari formaalsustega, panna ühte potti narkojõukudega, siis nii end väljendada on ikka väga madal.

Ehk oleks targem jätta järgmine lõik kirjutamata. Avalikkusel on aga aeg hakata aru saama, et prokuratuurist välja paisatav info ei ole kahjuks igakord tõene ega tõsiselt võetav. Vahel võib olla tegu juhusliku eluvõõruse või rumalusega, kuid kahjuks tuleb ette ka pahatahtlikku väärinfo levitamist. Eriti markantseks teeb kaasuse laiem kontekst – teadupärast on jätkuvalt kohtu lõpututel radadel ka kaks endist kolleegi Tartu linnavalitsusest.  Neist üks on juba saavutanud kohtuvõidu kõigis episoodides maakohtu tasandil ja protsess jätkub ringkonnakohtus. Teisele kolleegile esitati paar aastat tagasi kahtlustus altkäemaksu võtmises ja toimingupiirangu rikkumises. Tal tuli käia kaks aastat ringi altkäemaksuvõtjana, saades ikka korralikult meedias prokuratuuri poolt täis lastud. Süüdistuse esitamisel mõni nädal tagasi teatas aga prokurör tuima näoga, et altkäemaksu kahtlustuseks kaks aastat tagasi oli küll alust piisavalt, kuid kahjuks süüdistuse esitamiseks tõendid puuduvad. Mis pagan meie kallil kodumaal toimub?

Ei teagi enam, kas parem on õudne lõpp või lõputu õudus. Mõlemad on kehvad lahendused.