Ivika Laanet-Nuut tegi minuga ajaleht Meie Maa tarbeks ühe pikema intervjuu, kus juttu nii Asvast kui ka muudest asjadest

Kajar Lember: Asva on minu hobi ja jonniprojekt.

Ivika Laanet

Saame saarlase, ettevõtja, endise Tartu abilinnapea ja riigikogu liikme Kajar Lemberiga kokku Asva Viikingite külas. Mitte miski ei reeda mehe olekust, et ta on olnud viimased viis aastat uurimise all, mil talle esitati kahtlustus soodustuskelmuses osalemises ja altkäemaksu võtmises. Kajar on rahulik, üdini sõbralik ja lihtne. Vudila, Saaremaa viikingid, hobusekasvatus ja puhkeküla, mototehnika ja puitmajad – need on valdkonnad, millega ta tegeleb.

Alustame Asvast. Kuidas suvi viikingite külas on läinud? 

Ma usun, et suures pildis on meil läinud kenasti. Meil on sel aastal esimene nii-öelda täissuvi. Kui eelmisel aastal ehitasime, mida me ka täna muidugi edasi teeme, ja avasime tasapisi atraktsioone, siis on nüüdseks meil valmis looma- ja seikluspark ning ka lasteala. Lisaks on toimunud kontserdid. Nii et on läinud veidi üle ootuste. Kui me arvasime, et meid külastab sel suvel suurusjärgus viis tuhat inimest, lisaks teist samapalju läbi ürituste ja rühmakülastuste, siis nii see ilmselt läheb ka. 

Ma leian, et sellise pisikese maaturismi ettevõtluse kohta on see esimesel aastal juba päris hea tulemus.

Mis järgmisena on plaanis valmis saada?

Me tasapisi ehitame peamaja, mida tahaks sügiseks katuse alla saada. Ja kui 17. august on meil siin järgmine kontsert Ivo Linnaga, millele peaks järgnema retrodisko, siis plaaniks nii, et selleks ajaks oleks valmis ka väravatornid. Kliendile rihime peamaja valmisolekut aga aastaks 2021. Juba praegu on kokku lepitud, et sel aastanumbril tuleb Saaremaal viikingite ajastu, kus siis Saaremaa turismiturundust püütakse teha läbi selle märksõna. Sinna kaasatakse loodetavasti erinevad turismiettevõtted: Kuressaare linnus, Salme viikingid, Archebaldi keskus, vastavatud Thule Koda, nii et selle ajastu teemasid ja seda lugu on jutustada Saaremaal küll ja küll.

Nii et koostöö teiste turismiasutustega on samuti hooga käima läinud?

Absoluutselt. Mina olen seda usku inimene, et mida rohkem me suudame turiste siia meelitada, seda paremini suudame me elada. Ma ei näe kuskilt otsast, et turismiettevõtted oleksid omavahel konkurendid. Pigem konkureerime me ainult ilusate ilmade peale, mida on suvel vähe ja mõnedele turismiatraktsioonidele sobivadki sombused ilmad paremini ja nii peabki olema.

Ma leian, et maakondlik koostöökontseptsioon peaks olema tegelikkuses see, et turistil, kes siia tuleb, peab olema võimalikult palju võimalusi oma varanatukesest siia maha jätta. See on kohalik väärtus, mille eest saame ju meie siin tulevikus jälle midagi uut teha ja arendada.

Kui tihti on Asva linnuseõuel kontserdid plaanis?

Kui eelmisel aastal oli meil siin lava peal isa ja poeg Tätted, mis oli esimene katse, siis sel aastal oli meil Väikeste Lõõtspillide Ühing, mis tõi kokku üle kuuesaja inimese. Nii et sellise kontserdipaiga mõttes on väga hästi. Loodame seda traditsiooni jätkata, et suve jooksul toimub kaks suuremat kontserti, üks juunikuus suve alguse puhul ja teine augustis suve lõpetamise puhul. Ka teised ideed on teretulnud.

Kuulutus reedab, et teete retrodisko. Kas kavatsete jätkata Orinõmme oma?

Ei taha kedagi järgi teha, vaid pigem on soov veidi nostalgitseda. Mõte tuli sellest, et ma mäletan, kuidas 25–30 aastat tagasi olid Laimjalas sellised väga vinged noortepeod ja minagi olin seal teismelisena laval. Kuna Ivo Linna kontsert on tulemas, õhtud augustis pikad, siis mõtlesime, et võiks peale kontserti seda meeleolukat koosviibimist veel kuidagi jätkata. Sest olgem ausad, siin, linnuse hoovis on ju olemuslikult väga vinge kontserdipaik. Oled kui seinte vahel, aga samas vabas looduses.

Kuidas talve viikingikülas üle elate?

Eks ole ju olemuslikult tegemist hooajalise objektiga ja talvel on tõesti keeruline midagi teha. Kindlasti on tulemas tallis taas jõulumaa. Loomade vaatamine ja nendega suhtlemine on tänapäeval juba väärtus iseenesest.

Eks igasugu asju saab teha, kui on hea meeskond ja sellega on vanajumal mind õnnistanud. Kasvõi see, et meil on Laimjala juurtega Anna-Liisa Õispuu, kes on viikingite tegevustes sajaga sees ja ta on ka nii-öelda jõulumaa ning suviste lastelaagrite vaimne ema ja vedur. Ja muidugi ka mu oma pere, kelleta ei oleks sellise asja tegemine üldse võimalik.

Miks oled võtnud Asva arendamise endale südameasjaks?

Ajalooliselt on siin 800 meetrit eemal vana Asva muinaslinnus, mis on pronksiaegne linnusasula. Kuna see asub minu esivanemate maa peal, siis oli tegelikult mul mõte seda kohta arendama hakata juba 2006. aastal. Aga toona põrkusime bürokraatia otsa ja tipnes see sellega, et mulle öeldi, et seda ei saa taastada, sest keegi ei tea, milline ta tegelikult kunagi ta oli. Muidugi, ka sellise seisukohaga on võimalik edasi elada. (muigab)

Aga minu jaoks on eitavad vastused alati käivitavad faktorid. Kuigi, elu läks küll tookord mujale ja ilmselt, kui ma oleksin hakanud seda linnust taastama, siis poleks Vudilat tulnudki. Nii et aastaid hiljem õnnestus mul ära osta maantee juures asuv Nõmme talu ja nii see läks. 

Ega me ju tegelikult ei püüagi taga ajada seda autentsust, vaid pigem läbi kaasaegse pereturismi, mis kätkeb linnust, looma- ja seiklusparki, tahame jutustada seda lugu, mis on siin kunagi aastatuhandete jooksul olnud. 

Millised on olnud suurimad arheoloogilised leiud?

Meil on tänagi Asval väljakaevamised, mida veab eest arheoloog Uwe Sperling. Sel aastal avastati Asva väljakaevamistelt hästi säilinud odaots, mis on seni kõige vingem leid, sest on ka pea 3000 aastat vana. Kokku on leide kaardistatud aga üle kümne tuhande. Ja kui ajaloolased vaidlesid selle üle, et kas on siin olnud viikingid või mitte, siis eelmisel aastal, kui avastati eelviikingiaegsed müürid, siis tähendab see ju seda, et seda linnust on mitu korda üles ehitatud. See näitab, et me oleme olnud isegi arheoloogidest ees.

Me tahame seda lugu jutustada tulevikus ka virtuaalselt. Sest siit on samuti leitud väga erilisi keraamikakilde, serveerimisnõusid, mis näitab ka seda, kuidas siin kunagi on toimunud kaubavahetus. Nii et ainest on. Küsimus on aga selles, kuidas me seda kõike tervikuna jutustada suudame.

Oled ka ise Laimjalast pärit?

Mu isa on pärit Laimjalast, ema Mustjala kandist, aga oma lapsepõlve kuni teise klassi lõpuni veetsin tegelikult hoopis Salmel. Selle koha peal, kus viikingilaev välja kaevati, harisime me kartulipõldu. Nii et mul endal on ka sellised imelikud seosed viikingitega.

Kumb sulle endale südamelähedasem on, kas Asva või Vudila?

Kaks väga erinevat asja, aga südame vaatest kindlasti Asva. Ma olen tegelikult oma hingelt selline käivitaja tüüpi. Mulle meeldib alustada, siis entusiasm raugeb veidi ja tahaks juba uusi asju mõelda. Meil on veel üks äge asi Eestimaale plaanis, aga see olgu praegu veel saladuses. Oma mastaabilt on Vudila ja Asva väga erinevad. Kui Vudilas on tööl 50–60 inimest ja päikesega külastajaid üle tuhande päevas, siis Asva on rohkem selline hobi- ja jonniprojekt.

Kui mulle kolm aastat tagasi kahtlustus esitati, siis tekkis ka diskussioon selle üle, et mis projekt sul seal Saaremaal plaanis on. Aga kui mulle mingisugune uurijast bürokraat, kes ei ole ise ei kivi ega palki käes hoidnud, teatab, et see ei ole küll normaalne asi, mida sa sinna plaanid, tekitas see minus kohe vastupidise reaktsiooni. Olen siin naljaga pooleks öelnud, et kui ikka mandri untsantsakad tulevad saarlasele kallale, siis kõigepealt ostab ta kilbi ja mõõga, siis vibu ja nooled ning siis hakkab linnust ehitama, sest elusalt ma end kätte ei anna!

Kui palju magamata öid on sul olnud Asva projekti või uurimise pärast? 

Ma magan jätkuvalt hästi. Teeme nii palju kui jõuame. See on ajas kulgev protsess. Mulle on hästi palju toeks olnud vanemad. Loomaparki oleks mul väga keeruline hoida, kui ei oleks isa. Aga selle süüdistuse teemaga lihtsalt õpid elama, pisut teisiti, kui varem, kuid saame hakkama. Eks aeg näitab, kui kaugele selle absurdsusega võib purjetada.

Kui suur loomapark teil on?

Isa sõnul on meil seal sama palju isendeid, kui on riigikogus liikmeid. (muheleb) Et siis 101. Seda siis loomad ja linnud kokku. Loomapargis on vähem, aga kuna hobusekasvatus on minu nii-öelda lastehaigus, mille olen ka edasi andnud oma lastele. Nii poeg kui ka tütar on tegelenud ratsutamisega ja tütar jätkab senimaani.

On sul lisaks hobustele veel hobisid, mis hinge kosutavad?

Ma olen mingil eluetapil lauatennist mänginud ja nüüd siis ka tennist. Aga siiski on minu kõige suurem hobi olnud viimasel kahel aastal Asva, mis on võtnud kõik mu vaba aja.

Sa oled tegev nii erinevates valdkondades, kuidas sa seda kõike jõuad?

Ühtepidi on see, et mul on olnud elus olnud väga huvitav. Ma ei ole pidanud ise kusagile ronima, vaid pigem on mind n-ö laudade taha kutsutud. Mu eluetapid on olnud väga erinevad. Omavalitsuse juhtimine, riigikogus osalemine, töö erakonna peasekretärina jne. Samas ma olen ju tegelikult neid väheseid, kes on ise riigikogust ühel hetkel ära läinud, sest lihtsalt opositsioonis istumine ei passinud mulle kuidagi. Ka Tartu linna juhtimise juurde sattumine ei olnud planeeritud tegevus, vaid üks asi on viinud sujuvalt teiseni.

Aga ma arvan, et ju mul siis selline eneseteostusvajadus ikka on, mis ajab hommikul voodist üles tõusma ja tegutsema.

Turismindus on väga kihvt, mis mulle päriselt meeldib. Vudila, mis on ju Eestimaa kõige vingem koguperepark, on nagu mu oma laps ja väga hinges, kuid ma jõuan võidelda struktuursete jõududega, aga seda mitte ilmaga. Vudila tahab head ilma. Selleks, et ettevõte toimiks, on vaja kümneid tuhanded külastajaid, aga meie kliimas on see suur väljakutse. 

Lisaks kõigele muule tegelen igapäevaselt puitmajadega, paari arenduse ja elementmajade tootmisega.

Tundub, et sinu päevas on rohkem kui 24 tundi?

Eks ettevõtjana on kõik päevad ju tööpäevad. Kuid ettevõtjaks olemise kõige suurem väärtus on see, et kui pühapäeval on selline tunne, et ka esmaspäev võiks olla pühapäev, siis sa kuulutadki selle pühapäevaks. Kuid põhimõtteliselt on ju nii, et tänapäeval on võimalik asju ajada läbi elektrooniliste liinide ja ei kujutaks ettegi, kui see enam nii ei oleks. Ma sõidan aastas maha 60 000 kilomeetrit Tartu-Tallinn-Saaremaa kolmnurgas ja üldiselt nädala sees kahel-kolmel päeval tuleb ka oma Tartu kontoris viibida ja siis jälle praamile. Hästi toimiva ettevõtte puhul on aga küsimus alati meeskonnas.

Milline juht sa ise oled?

Ma ütleks seda, et mida aasta edasi, seda leebem. Kui ma 20-aastaselt olin ikka selline, kes närvitses ja paukus, siis elus õpid. Tänaseks on nii, et ma peaaegu suudan elada ilma vihastamata. Ma olen endaga kokku leppinud, et vihastamine ja närvitsemine on mõttetu tegevus ning pigem olen püüdnud leida siis olukorrale lahendusi hoopis läbi intelligentse huumori. Teisalt aga ma eeldan, et kui ma midagi ütlen, siis saab see ka tehtud ja kui selleks peab lõpuks häält tõstma, no eks ta siis tõuseb ka.

Jätkuvalt on mind lihtne petta – maamehena ju ikka usud, mida inimesed räägivad, aga petta saab mind vaid üks kord. Kui keegi mulle pahatahtlikkusega vahele jääb, siis ma tõepoolest ei viitsi jaurata ja meie teed lähevad lihtsalt lahku. See protsess, mis toimub täna minu ümber, on aga muutnud ka kindlasti minu elufilosoofiat. Nii see paraku on. 

Kaugel sinu kohtuasjad praegu on?

Kahtlustuse sain 24. mail 2016, kriminaalasi algas 31. märtsil 2015. Nii et möödunud on ju pea viis aastat ja täna ei ole me veel sellega kohtussegi jõudnud. Augustis on eelistung, eks siis näeme. 

Kui aga vaadata seda kõike, mis on olnud, kui kodanik Lember joosti maha suure pressikonverentsi ja totaalse meediasõuga, siis on nüüdseks selge ja ma ei karda seda ka välja öelda, et selsamal pressikonverentsil valetati. Kahtlustus esitati mulle grandioossetes altkäemaksu episoodides, kuid tänaseks, peale kolme aastast nõiajahti, on üleval üks episood, kus ma olevat saanud perejuuksuri käest tasuta juukselõikuse ja seda käsitletakse siis täna altkäemaksuna summas 9 eurot.

Ma soovin Eesti jõustruktuuridele jõudu ja edu ning kindlasti tuleb huvitav riigikohtu lahend. Minu hinnangul on riik tänaseks kulutanud minu üheksaeurose kaasuse tõestamiseks suurusjärgus pool miljonit eurot ja minu jaoks on tegemist juba ammu intellektuaalselt huvitava väljakutsega, et mis siis sellest lõpuks saab?

On vihjatud, et oled kirjutamas sellest kõigest ka raamatut. Millal see ilmub?

Nii see on. Kuna mul on palju vaba aega (muigab), siis tõepoolest kirjutan raamatut. Kuna protsess venib, siis hakkas mulle vahepeal lihtsalt tunduma, et ma unustan, mis on olnud ja seepärast tegin ka blogi, kus ma olen kaardistanud need kuriteod, milles mind süüdistatakse ja lahtiste kaartidega kirjutanud, mis ma sellest kõigest arvan. Ja eks raamat ilmub siis, kui on õige aeg. Aga motivatsioon seda kõike kirja panna tuleb sellest, et see, kuidas mingid jõustruktuurid käituvad inimestega, et tõestada enda eksimatust, on tänaseks ületanud minu jaoks normaalsuse piirid. Kui prokurör väitis kolm aastat peale kahtlustust, et minu ümber toimuv on tegelikkuses ikka rohkem justkui majandus-, mitte korruptsioonikuritegu, siis soovitan inimestel lugeda prokuratuuri esimest pressiteadet ja vaadata pressikonverentsi, kus öeldi, et tegemist on suure korruptandiga. Loodan, et kui järgmist minusugust n-ö suurt korruptanti minnakse kinni püüdma, siis seda tehakse siis, kui on ka tõendeid, mitte ei minda lihtsalt kalastama.

Ehk see peaks siis olema nagu õpetlik lugu?

See kõik on tegelikult ääretult jabur ja kurb. Ma olen ise hääletanud prokuratuuri volituste suurendamise poolt ja täna näen, kuidas ühest asutusest on kasvanud välja n-ö riik riigis. Kui ikka prokurör ütleb süüdimatult avalikkuse välja, kuidas kõik on võrdsed ja kahtlustatav saab näiteks koos toimikuga tutvuda jälitusmaterjalidega, siis on see sulaselge vale. Inimene nagu mina ei saa tutvuda oma jälitusmaterjalidega täies mahus. Ma pidin ise andma prokuratuuri kohtusse ja pidama pool aastat pidama kohtulahingut, et neid materjale näha jne. 

Põhjendus, miks seda kinni hoiti, oli see, et see on justkui riigisaladustega seotud materjal. Jälle vale. Õnneks on see nüüd kohtus kinnituse leidnud ja elame-näeme, kuidas edasi. Näiteks sain sel aastal teada, et 2013. aastal on minu kõned lindile sattunud ja mind pole sellest teavitatud. Kui ma küsin, et miks mind pole teavitatud, saadetakse mulle vastus, kus on kirjas, et mind ei ole tuvastatud. Kuidas see saab võimalik olla? Ühes kõnes ma ütlen, et tegelen Vudilaga, teises saab ka kolmeaastane aru, kus ma elan ja et tegemist oli riigikogu liikmega, aga nemad ei tuvastanud. 2019. aastal aga teadsid täpselt, kust see kõne leida! Ütle, mis asi see siis on?

Täna ei ole minu jaoks ammu oluline, kas keegi jääb lõpuks süüdi või mitte, las seda mõistab kohus ja tuleb, mis tuleb. Ilmselt olen ka mina teinud elus vigu, kindlasti bürokraatlikke vigu, kuid mitte midagi pahatahtlikku. Ja kui täna püüab keegi väita PRIA toetuste võtmes, et omaosalused jäeti tasumata, siis seda suudan ma elementaarmatemaatikaga tõestada, et see nii ei ole. Tulgu keegi laua tagant välja ja vaadaku, mis on tehtud, aga see ei huvita tegelikkuses mitte kedagi ja vot see on päriselt kurb.

Miks need asjad meie riigis nii on?

Ma ei tea. Ühtepidi on minul kui avalikus sektoris töötanud inimesel seda keeruline kommenteerida ja ausalt öeldes on piinlik ka. Meie riik on väike, siin on palju lihtsakoelist kadedust. Väga paljud inimesed on omavahel seotud. Kuid minu sõnum on selles, et ärme tegeleme absurdsustega. Kui riik tegeleb varsti juba miljoni ulatuses sellega, et minust teha 9-eurose juukselõikuse saanud korruptant, siis on see jabur. Minu kohta on selle jaburuse tõestamiseks jälitustegevuse käigus kaardistatud 57 000 kirjet. Keegi on need läbitöötanud ja vaeva näinud, aga kas see kõik on seda ressurssi väärt?

Sa olid pikka aega poliitikas, ei ole mõelnud tagasi minna?

Kui mulle kahtlustus esitati, siis oli mul kümmekond avalikku ametit ja ma astusin igalt poolt tagasi. Kuna on näha, et see protsess kestab veelgi kauem kui oskasin arvata, siis ütlen, et ma sain hakkama enne ja saan hakkama ka pärast poliitikas olemist. Sõbrad on olnud need, kes on olnud enne ja pärast süüdistuse saamist. Ühtegi sellist, kes usuks, et läksin juuksurisse altkäemaksu võtma, ei ole ma veel kohanud.

Räägi ka perest. On sul nende jaoks ka aega?

See on küll võllanali, kuid kui ma millegi eest pean Eesti riigile tänulik olema, siis on see, et mul ei ole kunagi varem olnud nii palju oma aega, kui nüüd, viimased kolm aastad. Aitäh, uurijad, selle eest!

Mul on 14-aastane poeg ja 11-aastane tütar, abikaasa töötab Tartus TERA koolis loovusõpetajana. Tütar on mul see, kes sõidab esimese bussiga suveks Saaremaale ja suve lõppedes viimase bussiga nuttes Tartusse tagasi. Ta on looduslaps ja armastab väga loomi. Poja kirg on tänavatants, kus ta on leidnud enda jaoks sõbrad ja motivatsiooni.

On teil kindlad peretraditsioonid?

On, aga vähe. Mu elu on olnud üks pendeldamine ühest kohast teise. Ma olen lõpetanud peale Orissaare kooli ise tollase Vana-Võidu kõrgema põllumajanduskooli, sealt sattusin elama ja õppima Tartusse. Elasin vahepeal ka Saksamaal. Ka Tabivere valda sattusin juhuslikult, kui üks sõber kutsus mind 1998. aastal kõrtsu pidama. Seejärel läks elu Tallinnasse, olin rahandusministeeriumis ja Rahvaliidu peasekretär. Siis rajasime kodu Jürile ja Vudila sünniga kolisime tagasi Lõuna-Eestisse. Siis tuli riigikogu periood jälle pealinnas ja siis Tartusse tagasi. Kuid meie jaoks on üks koht, kus me oleme koos – Saaremaa ja siin on tore olla. Kindlasti oleme alati jõulude ajal kõik siin, vanaema koduõuel sai 15 a tagasi pulmad peetud ja poegki on Saaremaal sündinud. Ehk see saare juurikas ikka hoiab kinni.

Näed sa oma pensionipõlve Saaremaal?

Elu näitab, aga sinnapoole kaldub küll. Mul on üks hull idee veel seoses vanaduspõlvega ka, eks me sinna veel jõuame. Aga üks minu mõistes korralik Tudila, kus ka ise tahaks kunagi viibida, on Eestisse veel tegemata. Ehk võitleme oma võitlused ära ja eks siis vaatame…

Lõpetuseks, mis on sinu jaoks õnn?

Sattusin hiljuti Kõiguste sadama peremehel külas olles kokku Jaan Tättega. Istusime ja ajasime juttu. Jaan ütles, et tema jaoks on õnn see, kui iga päev on pühapäev. Ärkad kuna tahad. Ehk kui sa saad seda endale seda lubada, siis ongi kõik hästi. Ma täiendan seda mõtet aga nii, et üks õnn on see, kui sa ise ja su lähedased on terved, teine aga see, kui sa saad teha seda, mida teha tahad. See on minu jaoks väärtus. 

Samuti on minu jaoks väga oluline sõprade teema. Luurele saab minna erineval moel. Üks on see, et lähed kõrvuti, relvad käes, teine on see, et sina oled ees ja sõber relvaga taga ning vastupidi. Seda peab oskama elus tunnetada, millised inimesed on sinu ümber ja kes on tõelised sõbrad. 

Üks mõtlemapanev ja edasiviiv mõttetera, mis mind kannab, on pärit ka healt sõbralt Peep Vainult, kes ütles midagi niisugust, et kui sa tahad, et homme oleks parem kui täna, siis tee täna teisiti, kui sa tegid eile. Ja nii lihtne see ongi!

 

Intervjuu ilmus ajalehes Meie Maa 27.07.2019