„Ümberkorraldused jõuavad täna lõpule!“ Täpselt sellise lause ütles täna Riigikogu kõnepuldist siseminister. Tasub meenutada, et alles eelmise aasta augustis väitsid nii siseministeerium kui ka päästeamet, et kuuldused päästekomandode sulgemisest ei vasta tõele. Toona räägiti analüüsidest ja kvaliteedi tõstmisest ning veel paljust muust, aga mitte komandode sulgemisest.
Siinkohal saan vaid kurblikult tõdeda, et meie päästeteenistust on tänaseks reformitud kogu taasiseseisvuse aja ja tundub, et lõppu pole ikka näha. Seetõttu ei kipu ka mina uskuma ministri võidukat hüüdu sellest, et ümberkorraldused jõuavad täna lõpule!
Tema hinnangul võidab üheksa päästekomando sulgemisest enamus Eesti elanikest ja kuna elupäästevõimekus hoopis suurenevat, siis justkui olekski kõik hästi.
Teisisõnu võivad Palamuse, Võnnu, Emmaste, Puka, Puhja, Saku, Võsu, Kanepi ja Leisi kandi inimesed rahulikult magada – minister isiklikult kinnitas, et nende elud saavad edaspidi päästetud. Tema sõnum oli, et kui varem oli teie kodukomandos valves kaks päästjat, kes ei tohigi elupäästega tegeleda, siis nüüd on asjad kontrolli all, kuna kaugemal asuvas komandos on nüüd mehi kolm või enam. „Maakad – mida te torisete, aeg on hoopis rõõmustamiseks!“
Vallajuhid, kel on tegelikust olukorrast tõene pilt, ei jaga aga kuidagi Isamaa ja Res Publica Liidu ministri arusaamu. Nende hinnangul pikeneb edaspidi oluliselt õnnetuspaigale kohalejõudmise aeg, mis selgelt vähendab turvalisust.
Mina usun kohalikke olusid tundvaid inimesi, mitte ei lähtu exeli tabeli venitamise oskusest ega kaugvaatest tulenevatest otsustest.
Äsja toimunu omab ka teist negatiivset külge. Nimelt kaotasid oma kodukohas töö parimas tööeas inimesed. Ühtpidi on see teema tõepoolest seotud eeskätt regionaal- ja tööhõivepoliitikaga, kuid meie väikeses riigis peaksime suutma muudatuste kõiki aspekte koos vaadata. Mitte nii, et komandohoone ühes otsas käib veel hoogne remont ja teisest otsast veetakse juba päästetehnikat minema.
Otsustajad tõid komandode sulgemise põhjuseks kokkuhoiu. Kindlasti on see samm kaotuseks kohalikele eelarvetele, sest paratamatult vähenevad maksulaekumised. Äärmiselt kaheldav on ka tema positiivne mõju riigi kogubilansile. Isegi kui paljuräägitud vabatahtlikud komandod õnnestub ka tööle saada, tähendab see valdadele täiendavaid kulutusi, sest riigi panustab nende loomisse ebapiisavalt.
Vabatahtlike komandode tööle aitamiseks oleks pidanud ette nägema nii ressursse kui aega, mida aga kumbagi pole.
Vabatahtlikkus näeb ju ette, et algatus tuleb altpoolt, mitte ministri käsul ega sundkorras. Seega – vabatahtlikud komandod ei teki kuidagi käsukorras ja päevapealt.
Saab ainult nõustuda Rein Siku arvamusega Eesti Päevalehes, et kogu sulgemissaaga lõpetas tragikoomiline finaal, kus päästjatel ei lubatud komandode mälestuseks lasta viimast korda signaali!
Päästeala töötajate ametiühing soovis korraldada suletavate komandode austusürituse – iga komando isikkoosseis ja päästetehnika oma vana komando juures üles rivistada, päästetehnika alarmid korraks sisse lülitada ka ja teha mäletuseks fotosid. Päästeamet keelas aga päästetehnika ja varustuse sellistel eesmärkidel kasutamise ära! No mida? Kui mehed on pikalt koos töötanud ja tööpaik on neile armas, siis mille pagana pärast veel selliste lapsustega tegeleda?
Olen veendunud, et tänasesse etappi jõudnud reform tehti ilma põhjaliku analüüsita ja vettpidavate põhjendusteta. Maakomandode sulgemine on järjekordne hoop meie regionaalarengule ning maaelu jätkusuutlikkusele. Maapiirkondade elanikud ootavad samuti, et neil on oma riigi kodanikena ja maksumaksjatena võimalus saada arstiabi, viia laps kooli, saada õnnetuste puhul abi politseilt või tuletõrjelt.
Seekord summutati debatti väitega, et 90 protsendil elanikest miski väidetavalt paraneb. Küsiksin koalitsioonierakondade esindajatelt, et kas ülejäänud eestimaalased peavad asjast nii aru saama, et nende elukoht ei ole elamisväärne ning aeg on hakata kolimisplaane pidama?
