RAHAST JA POLIITIKAST

Tõenäoliselt pole olemas maailmas riiki, kus pole olnud ühtegi skandaali, mis on seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks poliitiliste erakondade rahastamine, kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Ei ole ka Eesti mingi erand ning lahvatanud skandaal peaministrierakonnas on tõstnud selle teema taas jõuliselt päevakorda.

Aastate jooksul on ka meie poliitmaastikul olnud erakonnad rahastamise valdkonnas väga erinevatel seisukohtadel ning üksmeelt on olnud raske leida. Viimane suurem seadusemuudatus leidis aset 2010 aasta novembris, kus lisaks kirglikule debatile erakondade rahastamise teemadel muuseas dekriminaliseeriti kahtlaste annetuste vastuvõtmine ja ääremärkuse olgu öeldud, et SDE saadikud hääletasid ainsana selle vastu.

2011 aasta alguses toimus Riigikogus SDE eestvedamisel erakondade rahastamise teemal riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kus räägiti samadest asjadest, mis täna reformiparteid kummitavad. Nimetatud arutelul märgiti, et seni kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et usaldus erakondade ja Riigikogu vastu tõuseks! Ja reaalsuses ju täpselt nii ongi.

Kuidas edasi?

Ehk ärme jää minevikku vaid püüaks leida lahendusi, mis aitaks meil tulevikus selliseid vigu vältida.Hetkel on Riigikogus arutusel erinevate valimisseaduste muutmine ja lisaks muudele märkustele oleme taas esitanud muudatusettepaneku, et panna erakondade valimiskulutustele ülempiir ja tagada reaalse kontrolli võimalus. See kindlustaks selle, et reklaamkampaaniaid on võimalik võrrelda ning loodetavasti ka tuvastada rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud kulutused ja näidatud reklaamide reaalsed maksumused ei lähe omavahel kokku. Tõenäoliselt annaks see ka tõuke sellele, et omavahel võitlevate reklaamifirmade asemel on suurem rõhk siiski poliitilised debatil, mitte reklaamplakatitel naeratavatel nägudel ja loosungitel.

Valimiskuludele ülempiiri seadmisega on SDE juba kolmandal ringil. Nimelt 2009 aastal algatasid sotsiaaldemokraadid koos Roheliste ja Rahvaliiduga seaduseelnõu, mille kohaselt ei tohtinuks erakonna valimiskampaania kulud ületada viit miljonit krooni. Vastav eelnõu esitati uuesti 2010 aasta lõpus, aga kuna suuremad erakonnad olid selle mõtte vastu siis sinnapaika see eelnõu ka jäi. Tahaks väga loota, et praeguste sündmuste valguses, on nad selleks sammuks lõpuks valmis. Sest nende muudatuste taaskord põhjalaskmisega laseksid poliitikud käest võimaluse kasvatada usaldust erakondade ja poliitikute endi vastu.

Miks me arvame, et sellest oleks abi?

Väidan, et tahtmise korral on kindlasti võimalik erakondade rahastamist oluliselt läbipaistvamaks teha. Lisaks nn varjatud annetustele on veelgi ohtlikumad need kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiste kampaaniate mahtu, saab järeldada, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.

Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast – riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane tuluallikas on valimiskampaaniate mahtu arvestades selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.

Mida siis reaalselt teha annaks?

Tegelikult on poliitilise tahte olemasolul süsteemi märgatav kohendamine täiesti võimalik. Et reform oleks efektiivne, tuleks teha nelja asja – esiteks kohustades erakondi kõiki tehtud kulutusi senisest detailsemalt deklareerima. Kui deklareerida tuleb kõiki ostetud lehepinnad ja teleklipid, siis ei saa ükski parteikontor väita, et saja tuhande silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki. Samuti torkaks teravalt silma see, kui mõni erakond suudaks telesekundeid või leheruumi konkurentidest oluliselt odavamalt soetada. Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui kõigi erakondade valimiskuludele tellida sõltumatu audit ja siin oleks võimalik laiendada tänase järelevalvekomisjoni pädevusi.

Kolmandaks tuleb seada valimiskuludele ülempiir, millest ka eespool juttu oli. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ja plakatite ning telesekunditega „võidurelvastumine“ kaotaks mõtte . Kindlasti tooks ka väiksem vahendite vajadus kaasa kiusatuste vähenemise ka raha hankimise kurvilisel teel. Neljandaks võiks piirata ka maksimaalset annetust ühe annetaja
kohta. See vähendaks tõenäosust, et Eestis saab omale meelepärast poliitikat osta.

Kas mõni neist sammudest on täitmatu? Julgen väita, et ei ja samuti olen kindel, et nende elluviimine ei kahjustaks erakondade võimet või võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega ka inimeste suutlikkust teha valimispäeval informeeritud otsus. Vastupidi – kommertsiaalsuse vähenemine poliitilistes kampaaniates aitaks vähendada inimeste võõrandumist poliitikast.

Ehk – reaalsuses ei ole ühtegi põhjust, miks ei saa tänast süsteemi otsustavalt remontida. Ainult tahtmist ja koostöövõimet on Toompeal rohkem vaja ning meie oleme selleks kindlasti avatud.