KES IKKAGI MAKSUSTAS LEHMADE PEERU?

Tuleb järjekordselt tunnustada oravapartei osavust oma ämbrite lükkamises teiste kaela. Kui eile Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi Riigikogus lehmade kõhutuule maksu kehtestamise kohta reformierakondlastelt aru päris siis tänaseks on sellest juba saanud Pitsu laip meie kuulsas teleekraniseeringus „Kuulsuse narrid”, mida hoogsalt üle aia loobiti, kuni kallil kutsal saba tagant ära tuli.
Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada?

Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.

Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna 🙂