Lugedes, et Eesti tahab taas olla eesrindlane ja püüab saada ligipääsu krüpteeritud vestlustele telefonides tekitab see huvitavaid mõtteid. Tavalise Eesti kodanikuna peaks mul olema jumala suva, kas ja kui palju minu andmeid keegi loeb, sest kurjategijate andmetele ligipääs peaks ju politseil ikka olema. Aga kes on kurjategija ja kuidas see hinnang ikka tegelikkuses antakse ehk millal on sinu andmed organite huviorbiidis? See on tegelikkuses miljonimängu küsimus! Sest elades oma normaalset elu, ei tule sa selle pealegi, et võid tegelikult oled kellelgi juba sihikul ja see ei ole enam tore. Enne võiks ja peaks tänase olukorra endale selgeks tegema ja vaatama, kas teooria ja praktika ikka lähevad juba tänaste võimaluste juures kokku?

Näiteks ei ole Eestis alates 01.01.2013 sideandmete väljaküsimine jälitustegevus, mis ei erine aadressi, isikule kuuluva kinnisvara ja muudest taolistest päringutest. Samas arvestades seda, mida nende andmetega teha saab (detailne analüüs isiku suhtlusringkonna ja asukoha ning liikumisteede osas), on olemuslikult pigem siiski tegemist jälitustegevusega. Kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis järelikult ongi tegemist pardiga ehk võrdlus sideandmete kogumisega – kui sideandmed annavad kombineeritud analüüsi tulemusena täieliku ülevaate isiku suhtlusest, liikumisest ning tegevusest, siis on see jälitustegevus.

See säte viidi kunagi sisse Euroopa Liidu direktiivi alusel, kuid mille Euroopa Kohus tunnistas mõned aastad hiljem kehtetuks. Kohus otsustas, et direktiiviga pandud kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete säilitamise kohustus piirab ebaproportsionaalselt eraelu ja isikuandmete kaitse õigust. Ka õiguskantsler on varasemalt oma arvamuses avaldanud seisukohta, et nende normide kohaldamispraktika võib olla põhiseadusvastane aga Eesti õigusesse jäi see säte siiski alles ning siiani pole seda tühistatud.

Ehk tõesti – midagi uut juurde ei soovitagi vaid kanaleid laiendada! Kuid kas see on ikka üleüldse põhjendatud? Võibolla isegi oleks, kuid seda sätet juba täna selgelt kuritarvitatakse ja see ei ole normaalne. Põhjendustes väidab ametnik, et see millal riik läheb neid andmeid küsima, on kõik Eestis väga selgelt reglementeeritud ja kontrolli all. Julgen põhjendatult kahelda.

Päris jälitamiseks on vaja tõesti igasugu lubasid nagu tippametnik kinnitab aga sinna taotlustesse kirja pandu tekitab teinekord tõsiseid küsimusi, kuidas saab kohtunik seda kontrollida, kui prokurör talle pehmelt öeldes kaheldavat infot tõe pähe esitleb? Ja lisaks veelkord – sideandmete väljaküsimine ei vaja Eestis mingit luba, sest seda ei peeta jälitustegevuseks aga no ta ju on seda! Jah nad ei näe sõnumi sisu aga sinu suhtlusvõrgustik ja käitumismustrid profileeritakse ikka nii ära, et ise ka ei usu, kui peenelt see võimalik on.

Ka IT ekspert kommenteerib seda teemat ja hindab eelnõu ebakvaliteetseks ning kogu seda ideed ebaoriginaalseks ja õigusvastaseks.  Ma ei saa ka kuidagi aru, kuidas nn süvariigi väljajuurimisega tegeleda lubanud ministri juhitavast asutusest saab üldse nii geniaalne plaan väljuda, kuid võibolla see ongi see ilming, et ministrit on hoitud sellest geniaalsest plaanist teadmatuses.

Asekantsleri üllas jutt, et seda on vaja kurjategijate peidust välja toomiseks, on küll tore, kuid kahjuks päris reaalsest elust nihkes. Kui ei oleks, siis oleksin kahel käel sellega nõus aga täna me tahame suurendada oma nö luurevõimekust ning see ei puuduta kahjuks ainult kurikaelu vaid võib puudutada meid kõiki. Täna tuleb tunnustada justiitsministeeriumi, kes viitavad, et me ikka elame õigusriigis ja kodanike põhiõigused on kõrgemal, kui jõuametkondade tegutsemistahe.

Et minu jutt ei kõlaks siinkohal „ühe süüdistatava“ monoloogina, kel on endal mingid mured, siis näitlikustan seda ühe kaasuse kontekstis. Lugegu ja positsioneerigu terviseks aga see peab käima vastavalt seadusele, mitte igaks-juhuks. See ei ole seadusega lubatud, kuid mõned arvavad, et on seadusest kõrgemal.

Minu suhtes alustati kriminaalmenetlust 31.03.2014 ja saades paar aastat hiljem kätte materjalid tuli juhuslikult välja, et minu telefoni on pealt kuulatud juba palju aega enne ametliku  kriminaalmenetluse algust. Näiteks oli ( tööõnnetusena? ) sattunud kriminaalasja toimikusse jälitustegevuse protokoll, milles on jälituse alusena märgitud kohtuniku 11.03.2013 määrus. Selle jälituse käigus kuulati pealt ühe teise isiku kõnesid ühe teise kriminaalasja raames ja minu kõned olid seal kahe kuu jooksul „juhuslikult“ lindis. Hoolimata asjaolust, et selle kohta on vormistatud isegi protokoll, mis on tõend kriminaalasjas, polnud sellest jälitustoimingust mind teavitatud kuni maini 2019, mil PPA saatis lõpuks sellekohase teate, reaalselt peale minu küsimist. Seega esitati korrakohane teade alles viis aastat peale jälitustegevuse lõppu. Märkimisväärne on asjaolu, et vastavalt teatele tehti minu suhtes jälitustoiminguid ajavahemikul 11.04.2013-10.06.2013, s.t kahe kuu vältel. Väärib märkimist, et olin sel ajal Riigikogu liige ja erilise maasikana veel see, et kuulusin Põhiseaduskomisjoni liikmete hulka. Minu pealtkuulamiseks ei olnud kellelgi ühtegi luba ja rääkida 5 aastat hiljem, et mind ei teavitatud, kuna mind ei tuvastatud,  ei kõla just eriti adekvaatsena.

Kokkuvõttes koguti minu kohta sideandmeid veel aastaid, esimene luba nendeks toiminguteks küsiti 2014 aasta lõpus ja minu suhtevõrgustiku analüüs jätkus kuni 2016 aasta juunini.

Lisaks sellele, et minu hinnangul on tegu selge jälitustegevusega, on asi meil veel hullem, sest kui eurodirektiivi järgi võib selliseid andmeid sisuliselt kasutada ainult terrorismi ja rahapesu tõkestamiseks, siis  Eestis saab kogutud infot kasutada takistamatult ka teise astme kuritegude uurimiseks. Siinkohal on õhus tugev kahtlus, et kas see ikka on kooskõlas Euroopa õiguskorraga ja Eesti põhiseadusega?

Minu juhtumi näitel tekitab sideettevõtjatelt erinevate andmete küsimise regulatsiooni väljaviimine jälitustegevuse regulatsiooni alt eriti suuri küsimusi ning paneb kahtlema, kas selline kergekäeline ja piiramatu ligipääs tundlikele isikandmetele on ikka põhjendatud. Nende andmete abil rullub õiguskaitseorganite ees lahti väga palju isiklikku infot inimese kohta. Kusjuures arvestama peab seda, et tänapäeval sotsiaalmeedia ajastus käib inimeste vaheline suhtlus paljuski just nutitelefoni kaudu . Seega võib sideandmetele tuginedes saada inimese tegemistest peaaegu samasuguse hea ettekujutuse kui teda füüsiliselt jälitades või pealt kuulates. Ja kui keegi tahab siinkohal hakata minuga väitlema jälituslubadest ja nende põhjendustest, siis olen lahkelt valmis diskuteerima.

Fakt on see, et kui ühte inimest jälgida piisavalt kaua, siis võib leida tema tegevuses kindlasti midagi, mida talle ette heita – nt punase tulega üle tee minemist, kiiruse ületamist, nätsupaberi maha viskamist jms. Aga kas see lõpptulemus õigustab lausjälgimist ja intensiivset privaatsusõiguse riivet?

Näitlikustamaks kogutud andmete mahukust, siis minu toimikus on mobiiltelefoni ja lauatelefoni pealtkuulamisega seonduvaid salvestisi kokku ainuüksi 57 487 ühikut.

Mina olen veendumusel, et minu kaasuses on õiguskaitseorganid minu jälitamisega ületanud mõistlikkuse piiri. Aga kuna lõpuks on pühasse üritusse juba tõesti niipalju panustatud, siis ei nad saa ju enam ka pooleli jätta ja tuleb teha, mis organid soovivad! Aga see ei tohiks ega peaks nii olema.

Aga ega abi ei tule ka kuskilt, et selliseid asju enam ei juhtuks. Uute akende avamise lootuses tundub, et suhtumine on pigem selline, et kui pika protsessi lõpuks selgub, et päris kuritegu nagu polegi, siis organid mitte ei tunnista fakti, vaid jõuavad järelduseni, et ju siis sai vähe jälitatud – andke meile veel ressurssi ja võimalusi juurde, küll siis saame ikka süüteo ka ! Kurb ja pöörduda pole ka nagu kuskile, et tulevikus see kuidagi normaliseeruks.  Vastavalt õiguskantsleri seaduse teostab tema järelevalvet põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle täidesaatva riigivõimu asutuste poolt varjatult isikuandmete ja nendega seonduva teabe kogumise, töötlemise, kasutamise ja järelevalve korraldamisel.

Kahjuks tundub, et see ei käi käimasolevate protsesside kohta, kuna neid kommenteerimast loobutakse. Aga kahjuks ei ole mul ju pärast selle protsessi lõppu selle arvamusega enam miskit peale hakata. Kui võidan ja siis nagu pole enam vahet, mida austet õiguskantsler arvab ja kui peaks mingi ime läbi teisiti minema, siis mis kasu oleks selle juures sellest, et näiteks 9 aastat peale kriminaalasja algust selgub, et jälitustegevus oligi ebaseaduslik … Ehk vaataks kõigepealt olemasolevad võimalused üle ja teeks tänase toa korda ning siis hakkaks uusi uksi avama.

*arvamuslugu ilmus 12.10.2020 ajalehes Postimees