KAS EESTI IKKA ASUB EUROOPAS?

Hiljutine Euroopa Liidu Kohtu otsus peaks lõpuks ometi kodumaistele jõustruktuuridele selgeks tegema, et ka Eestis kehtivad inimõigused ning iga kahtlustav tegelane ei või oma suva järgi jälgida inimeste suhtlusringkonda ja nende liikumisi ehk sisuliselt jälitada teda läbi mobiilside.

Kohus ütleb üheselt, et elektroonilise side ettevõtete valduses olevaid andmeid inimeste suhtluse ja liikumise kohta tohib kasutada ainult raske kuritegevuse ja terroriaktide ärahoidmiseks, mitte aga igasuguse kriminaalmenetluse raames. Samuti on EL-i õigusega vastuolus riikide seadused, mis lubavad prokuröril anda ametiasutusele kriminaaluurimise läbiviimiseks liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu luba. Ma loodan, et nüüd hakkavad ka mõned inimesed taas ümberringi mõistma, et ei ole meil nende asjadega kõik korras, nagu ikka ja jälle püütakse väita.

Ehk kui Eesti on ülimalt usin paljusid Euroopa norme täitma isegi liigse täpsusega ja tihti keeratakse vint üle, siis on see näiteks üks koht, kus meie juhtivad justiitsjõud ei ole mitte tahtnud seda lõpetada. Ehk küsimus ei ole selles, et nö tavakodanik tahaks hirmsasti midagi varjata, kuivõrd justnimelt selles, et selle sätte vastu eksimine on andnud mingite konkreetsetele inimestele ja instantsidele liiga suure omavaoli ja asjad lähevad nii tihti üle piiri. Ja paraku piisab mõne sirgema silmavaatega prokuröri ja uurija tahtmisest, kuidas neid andmeid kasutada.

Et keegi ei saaks mind lahmimises süüdistada, siis toon välja õige pisut enese kaasusega seotud faktoloogiat, kus enne lubade taotlemist minu suurejooneliseks jälitustegevuseks oli Politsei- ja piirivalveameti entusiastid kriminaalasja menetluse käigus korduvalt nõudnud sideettevõtjatelt erinevaid andmeid, mis kokkuvõttes käis peaaegu katkematult 2,5 aastat. Loa andis prokuratuur nii, et andmeid küsiti ka veel aasta tagantjärele. Justnimelt sellele Euroopa kohus oma otsuses viitab, et nii ei lähe mitte! Või tahab prokuratuur täna väita, et mind jälitati raske kuriteo või terroriakti ärahoidmiseks!? See oleks juba midagi uut.

Reaalselt küsiti andmed minuga seoses ca 30 erineva numbri kohta ehk tegelikult kaardistati kogu sinu lähisuhtlus – nii eraeluline kui ka ametialane. Enne jälituslubade taotlemist koostati detailne ülevaade minu ja teiste isikute suhtlusringkonna ja -tiheduse kohta. Ja alles siis taotleti tegelikult jälitusload ja muu vajalik. Kui keegi väidab, et see polnud jälitustegevus, siis puhaku jalga! Ja ka pärast seda tehti detailne analüüs minu suhtevõrgustiku kohta ca aasta jooksul veel 28 inimesega seonduvalt. Ehk keegi kunagi suudab tuvastada, mis oli selle nõiajahi tegelik eesmärk? Jutt sellest, et uuriti juba sel ajal ca 5 aasta vanuseid soodustuskelmustega seotud episoode läbi jälituse, kõlab naeruväärselt.

Mitmetes jälitustoimingutes ja vastavates taotlustes ja lubades on nii prokuratuur kui ka maakohtud tuginenud oma põhjendustes kõneeristuste analüüsile. Seega on selle infokogumi näol tegemist uurimisorganitele väga olulise teabega, mida intensiivselt ka praktikas kasutatakse.

Täna on selge, et see kõik on olnud sisuliselt ebaseaduslik ja kõige hullem – ma arvan, et see ei tule ühelegi asjaosalisele tegelikult üllatusena. Loodeti vist, et keegi ei viitsi Euroopa kohtuni sellega vaielda ning elus kipub ikka nii olema, et tehakse sellepärast, et saab nii teha.

Ja veelkord, küsimus pole minus või minu kaasuses – kuskilt otsast tahaks öelda, et luurake palju tahate ja jälitage palju tahate. Aga reaalselt on minu kohta kaardistatud selle jälitustegevuse käigus 57 000 kirjet ehk sõnumit, kõnet ja e-kirja ning nende sisu kriminaalasja kontekstis on süüstava materjalina suuresti ümmargune 0. Või õigemini on üks suuremaid järeldusi see, et selle abil lõpuks avastati, et üks juuksur mind enda juurde kutsus ja lubas juukseid lõigata. Ehk tahaks teada, kas see kõne oli viide raskele kuriteole või terrorismile? Aga ei saa vait olla lihtsalt sellepärast, et see arrogants, millega suhestustakse seadustesse ja oma riigi kodanikesse, on üle mõistuse aga lõpuks seadused kehtivad tõesti kõigile.

Ka õiguskantsler on varasemalt oma arvamuses avaldanud seisukohta, et nendenormide kohaldamispraktika võib olla põhiseadusvastane ja märkimisväärne on ka asjaolu, et Eesti seadusandja kehtestas tookord selle normi oluliselt laiemalt, kui oli sätestatud direktiivis – direktiiv pidas meta-andmete masskogumist põhjendatuks sisuliselt ainult terrorismi ja rahapesu tõkestamiseks. Seevastu Eestis saab kogutud infot kasutada takistamatult ka teise astme kuritegude uurimiseks. Kahju ainult, et ta näiteks minu vastava märgukirja peale ei tahtnud mõned aastad tagasi kuidagi seisukohta võtta. Nüüd vast juba oleks mitu põhjust see uuesti läbi lugeda.

Minu juhtumi näitel tekitab kunagine sideettevõtjatelt erinevate andmete küsimise regulatsiooni väljaviimine jälitustegevuse regulatsiooni alt eriti suuri küsimusi ning paneb kahtlema, kas selline kergekäeline ja piiramatu ligipääs tundlikele isikandmetele oli ikka põhjendatud? Nende andmete abil rullub õiguskaitseorganite ees lahti väga palju isiklikku infot inimese kohta. Kusjuures arvestama peab seda, et tänapäeval sotsiaalmeedia ajastus käib inimeste vaheline suhtlus paljuski just nutitelefoni kaudu (kõned, SMS, MMS, sotsiaalmeedia suhtlus jms). Seega võib sideandmetele tuginedes saada inimese tegemistest peaaegu samasuguse hea ettekujutuse kui teda füüsiliselt jälitades või pealt kuulates.

Rääkimata sellest, et sellisest lausanalüüsist ja sisulisest jälitamisest ei teavitata mitte kedagi, inimeste eraelu puutumus on siin ju tegelikult selgelt olemas. Meil isegi juhtub, et ei ole teavitatud reaalsest pildis ja lindis olemisest, rääkimata, et sideandmete kaudu on sind tegelikult mõnes asutuses päris alasti võetud ning sellest ei anta kellelegi aru ega teada. Aga loodetavasti on siinkohal mõnede organite omavoli aeg läbi ja lisaks sellele, et meie kohtud peavad selgelt üle vaatama asjad, mida see Euroopa Kohtu lahend nüüd mõjutab, peab ka seadusandja võtma jalad tagumiku alt välja ning viima vastavad muudatused seadusesse. Isegi siis kui mõned kohalikud jõustruktuurid ja poliitilised jõud arvavad teisiti.

 

*lugu ilmus Päevalehes/Delfis koos prokuratuuri kommentaariga 14.03.2021