PIIRATUD TOIMINGUD

Arusaamine avalikus sektoris lubatu ja lubamatu käitumise kohta on on aastate jooksul kasvanud ning sellele vastavalt on püütud ka seadusandlust progressile järgi liigutada. Vahest tuleb see hästi välja, kuid vahel on ikka ka lüngad, mis teinekord sõltuvalt huvigruppidest ei ole seadustes mitte juhuslikult, vaid ikka selleks, et ühel osapoolel oleks sellest tuge. Vahel aga tundub, et mõne seadusepügalaga on üle pingutatud ja kui selle ärakasutajad ei oska jääda terve mõistuse tõlgenduste juurde, siis on paragrahvi sõnastus osutunud liiga laiaks ja nagu ikka, kui hea relv satub valedesse kätesse võivad olla tulemused vastupidised, kui relva väljatöötamisel eeldati.

Üheks selliseks seadusandlikuks auguks on toimingupiirangu paragrahv, mis enne kohalikke valimisi, oleks eriti oluline kõigil uutel volikogude liikmetel ja ka omavalitsusjuhtidel hoolega läbi lugeda. Ja kuna sellest tõenäoliselt ei piisa, siis kindlasti vaadata ka mõningaid jõustunud kohtulahendeid või ka pooleliolevaid kohtuvaidlusi, sest seal kipub võimalike tõlgenduste mõte rändama ikka seaduse tekstist päris kaugele ja nõuab juba selgeltnägemise võimet, et väikestes kogukondades mitte eksida ehk mitte muutuda kriminaalkurjategijateks ja samas ka mitte muutuda otsustusvõimetuteks, kuna kunagi ei tea, kas võib millegi poolt hääletada või mitte.

Eesti õiguskantsler Ülle Madise on sellele juhtinud korduvalt ka seadusandja tähelepanu, et selle paragrahviga pole kõik korras, kuid juhtunud ei ole midagi, sest jõustruktuuridele see paragrahv sobib väga hästi ja poliitikutel puudub senini julgus, seda sätet reaalselt muuta ning jaburused muudkui kestavad ja kasvavad. Olen õiguskantsleri mõttega väga nõus, et kui paragrahvi alusel on võimalik inimene vangi saata, siis tõesti peaks see olema nii selgelt sõnastatud, et inimene saab aru, kui ta seadust rikub, mitte ei pea kogu praktika tulema läbi inimkatsete ja kohtulahendite, kus ka paraku on formaalsusel suur jõud. Õiguskantsleri sõnum on ju tegelikult lihtne kui ta tõdes, et pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte ja siis eeldada, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud on ebareaalne. Ta rõhutas, et miski ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta ja ei tohi lubada isegi seda muljet, et küll organid teavad, keda on vaja karistada ehk olemegi juba liikumas olukorda, kus saab öelda, et on inimene, leiame ka paragrahvi.

Ma olen nende mõtetega 100 % nõus aga kahjuks ei ole aastate jooksul midagi juhtunud. Hiljuti küsiti justiitsministri käest Riigikogus ka selle kohta küsimusi ja vastu tuli sealt vaid see, et “iga aus inimene peaks suutma põhimõttelist vahet teha, mia asi on lubatav ja mis ei ole lubatav” Halloo kosmos! Võrdleme siis nüüd kahte arvamust! Mure ongi, et see kõik on nii segane ja isegi kui enda ja ümber olevate spetsialistide hinnangul ei ole mingit korruptsiooni ohtu, siis tulevad “organid” ja leiavad ikka mingi seose, mille peale sa unes ka poleks tulnud, et sellisest kohast võib mure tulla! Aga tundus, et minister vähemalt saab aru, et see probleem on olemas ja möönas isegi, et toimingupiirangu kaasuste juures on tekkinud “tõesti väga kummalisi olukordi” ja arvas et oleks kindlasti mõttekas teha nii, et seadused oleks üheselt arusaadavad ja sellesuunaline tegevus on tal kindlasti plaanis.

Selleks tuleb ka talle jõudu soovida, kuid samas öeldud tõdemus, et ressursse on vähe – ei vii teda edasi. Ressursse tuleb kasutada mõistlikult ja kasvõi enda kaasuse näitel saan väita, et see pole kindlasti alati nii. Ehk enne kui annate järgi mõne asutuse soovile oma koosseisu suurendada ja seeläbi võimekust tõsta, võiks ikka vaadata toas ringi ja teha äkki miskit teisiti, sest ma ei ole sellist riigi raha raiskamist lähedalt tükk aega näinud. Sest teoorias peaks mingi menetlusökonoomika meil toimima aga reaalsuses seda ma ei näe ning mõned toimingupiirangutega seotud kaasused tõestavad seda kõige ilmekamalt. Tahaks tõdeda, et tähtsusetu asjaga pidevalt tegutsemine ja materjalide paki suureks kuhjamine ei tee seda asja veel oluliseks ja tähtsaks nagu tihti püüavad mõned menetlejad väita.

Kahjuks on aga isegi mõiste korruptsioonioht meie seadusandluses defineerimata aga kui kellegil õigel inimesel on “tunne” , et selline oht on, siis menetlus algatatakse. See, et pärast selgub, et algatamiseks ( sh järgnevaks jälitamiseks! ) tegelikku põhjust polnud, ei huvita pärast enam kedagi, sest mõne asja ikka leiab ja kui ei leiagi kuritegu, siis provotseerime ja matkime aga põhjenduse Ikka leiab.

Ei ole ma võimeline mõistma, kuidas mõne “anonüümse vihje” peale pannakse masinavärk käima aga mõne suhteliselt analoogse asja puhul teatakse tuimalt, et pole põhjust uurida? Ja samas hakkame jõudma juba lahendusteni, kus kohtu hinnangul esineb korruptsioonioht juba igal juhul “kui keegi otsustab midagi iseenda või talle lähedase isiku suhtes, esineb väga suur tõenäosus, et see otsus ei ole kantud vaid üldistest huvidest, vaid et seda mõjutavad ka erahuvid. Kas see nii ka tegelikult on, pole oluline: tegemist on abstraktse ohudeliktiga, mistõttu piisab pelgast erahuvidest lähtumise suurest tõenäosusest.”

Seega ei eelda toimingupiirangu rikkumine ehk korruptsioon kui niisugune, enam aktiivset tegu ja otsustamine selle üle, kas mingi huvi võis mingit otsust mõjutada, kujutab endast mitte faktilise asjaolu tuvastamist, vaid hinnangu andmist ja see ongi abstraktne. Ehk kõik volikogude liikmed ja valitsejad, kui jutt läks segaseks siis see tähendab, et ametiisik peab hoiduma sellistest otsustest või toimingutest, mille puhul tekib mulje, et neid võis mõjutada mingi erahuvi. Ühes kaasuses on isegi tõdetud, et tegelased x ja y suhtlesid väljaspool tööd ja nende suhet saab pidada lähedaseks sõpruseks ning seega esines oht, et x avaldas y isiku suhtes mõju ja seda isegi siis, kui x ja y neist hiljem tehtud otsustest omavahel pole kunagi rääkinud.

Vot sellised pärlid tulevad kaasuste lahendamisel ja kui omavalitsusjuht on ikka ettevõtjast valla- või linnakodanikuga juba kuskil üritusel koos mõne õlle ära joonud , siis oled sa vajadusel seotud isik ja hoia piip ning prillid, kui see tegelane peaks omavalitsuses mõne hanke võitma. Kindlasti tuleb ennast hääletamisest taandada. Sest muidu pole pärast mõtet imestada. Ja see ei ole põhjendus, et sa ütled pärast, et ei saanud tõesti aru, et rikkusid seadust. Ehk õiguskantsler ütleb, et see paragrahv on väga segane ja seda peaks muutma, kuna sellest ei saada aru ja rikkumine ei pruugi olla pahatahtlik, siis kohus ütleb lõpuks, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Ning prokuratuur irvitab pihku ja ütleb, et meie ju teame tegelikult juba ammu, kes on pätt ja kes mitte. Tahaks lõpuks lihtsalt küsida, mis siin ikka tegelikkuses ümber selle kummist paragrahvi toimub?

Juhan Peegel ütles kunagi oma tudengitele: “Ajakirjanik sa võid olla aga inimene sa pead olema”. Tahaks sama öelda parafraseerides ka mõne süüdistaja kohta aga kahjuks saan aru, et selleni jõudmiseni on meie ühiskonnas ikka veel pikk tee minna…

*lugu ilmus 10.10.2021 Eesti Päevalehes