MÕISTLIK MENETLUS AJAS

Mõni asi vajab tõesti muutust, sest minu saaga alguses esimesse klassi astunud tütar jõuab põhikooli tõesti enne ära lõpetada, nagu tabavaks pealkirjaks pani loole EPL/Delfi portaal.

Eestis on käimas aktiivses menetluses kriminaalasju, mida menetletakse ja menetletakse ja otsa see protsess kuidagi ei saa. Leon Glikman on ühes oma arvamusloos väga hästi need argumendid ka välja toonud, miks vajab meie kriminaalmenetluse seadustik muutmist ja sellest ei pääse, kuigi keegi tegeleda ei taha. Võibolla see ongi mõnes asutuses taotluslik, et mida pikem ja hoomamatum protsess, seda vägevam tundub aga kindlasti ei saa see olla normaalsus.

Mõned majandusvaldkonna kaasused loksuvad prokuratuuri ja kohtute vahel aastaid ning teinekord polegi nagu kellegil otsest süüd, et see periood ikka absurdselt pikk on. Asjad pole ju tegelikkuses nii keerulised, kui püütakse tihti väita aga aastad muudkui kuluvad, inimesed väsivad, ettevõtted pankrotistuvad ning riik ehk maksumaksja maksab uskumatuid summasid, kuid selget süüd ei suudeta tuvastada aga ära lõpetamise otsuseid teha ei julgeta. Rääkimata süüdistatavatest, ei suuda ka süüdistajad teinekord peeglisse vaadata ja tunnistada, et mõne asjaga on üle pingutatud ja võiks kuskile keskpõrandale kokku tulla ja selgelt ebamõistlikud tegevused lõpetada. Kas põhjenduseks oleks menetlusökonoomika või lihtsalt tervemõistuslik kompromiss – sisuliselt polegi sel väga vahet.

Ehk seadusandja pole tegelikult näinud ette mõlemale osapoolele mingit mõistlikku lõpetamise varianti. Seda küll on kirjeldatud kui (eba)otstarbekuse paragrahviga lõpetamist ehk nn oportuniteediga, kuid selline halb maitse jääb ikka külge. Mõlemad osapooled saavad aru, et olekski mõistlik lõpetada aga ikka on see keeruline. Prokuratuur pasundab peale sellise kokkuleppe sõlmimist, et see oli nende suur võit, kuna paragrahv näeb ette, et tegu on justkui tehtud aga süü pole suur! No mis kompromissi või kokkuleppe sõnastus see on ? Samas saavad ka süüdistatavad aru, et puht ratsionaalselt oleks mõistlik ära lõpetada, sest mingite aastate kaupa istungitel tiksuda ja oma aega ning raha roppu moodi edasi raisata, pole nagu ka tark plaan. Kus on siis mõistlik kompromiss, kui mõlemad osapooled on arusaamisel, et kohtus edasi minna pole mõtet aga samas ei taha keegi nö võidupunktita ka saalist lahkuda?

Aga miks siis need asjad venivad?

Arvan, et kuskil on ikka tehtud ka lahmivaid vigu ja seda eriti protsesside algusfaasis, kui kriminaalasja  või süüdistust kokku pannakse. Mõnede konkreetsete kaasuste näitel tundub, et teinekord läheb uurijate ja süüdistajate fantaasia kõrgelennuliselt käima ning siis ei suudeta enam pilve pealt alla tulla, sest enda välja mõeldud fiktsioon tundub nii õilis. Teisalt loodetakse mõningate esimeste jõuliste sammudega, kui kahtlustavatega käitutakse ikka tihti väga üleolevalt, et küllap kohe murdutakse ja vahet pole, kas tõde või vale, lepitakse kahtlustusega ja siis kokkulepe ning justkui süüdistaja kiire töövõit. Kui isegi endine tipppoliitik ja erinevaid justiitsvaldkonna ameteid pidanud Ain Seppik imestab selle üle, kui jõhkralt inimestega ilma igasuguse vajaduseta käitutakse, siis võiks taas mõni häirekell lööma hakata, et mis süsteemi me ikka ise oleme ehitanud? Ja tõesti – ega enne aru ei saa, kui iseendaga juhtub ja siis näed paljut vägagi teises perspektiivis. Kogemusi saab kogeda. Edasi saab kahjuks anda vaid tundeid ja emotsioone.

Kahjuks, on sellise ebaproportsionaalse käitumisele tulemust oodata, väga vale eeldus, sest lisaks tervemõistliku dialoogi puudumisele, on peale sellist intsidenti kohe mõlemad osapooled kaevikutes ja siis sinna jäädaksegi ning argumentatsioon ja ratsionaalsus pole enam tihti teemad. Ja samuti on mõnel käimasoleval näitel tehtud jäme menetlusviga, kui topitakse ühte protsessi kokku mitu erinevat asja, kuigi tegelikkuses neil ei pruugi olla peale mõne isiku kattuvuse, mittemingisugust seost. Seda küll püütakse põhjendada ja argumenteerida, miks see nii on, kuid elu ja praktika näitab, et selle kantselliidi tiivad ei kanna tegelikkuses.

Näiteks minu kogemustepagasi kasvatamise kaasuses oleks suurekõlalised korruptsiooniepisoodid olnud kohtus lahendatavad ca 10 kohtuistungiga ühe kuu jooksul ja see oleks ammu unustatud teema aga reaalsus on see, et me ikka istume, kuna teised asjad olid ees ning kriminaalasi kestab juba kaheksandat aastat. Aga kuna algus oli paljusõnaline ja süüdistused kõlasid väga võimsalt, siis pole kellelgi olnud mune need episoodid eraldada ja sellega minna oma teed. Selle ettepaneku oleme teinud juba vist lausa kaks korda, kuid süüdistaja seda kuidagi teha ei tahtnud.

Ja kuna nn minu kaasuses vahetus kohtunik ning kohtumenetluslikult algaks asi sisuliselt nullist,  siis juhtubki, et mõistlikum on mõned selgelt jaburad episoodid menetluse selge ebaotstarbekuse tõttu ära lõpetada, et saaks teiste ja olulisemate asjadega edasi minna, sest olemasoleva olukorra jätkudes ei saabuks selle kaasuse lõpp enne 2024 aastat. Ehk kui see lugu algas läks mul tütar esimesse klassi ja hetkel tundub, et enne jõuab põhikooli ära lõpetada, kui see läbi saab ja kui mingeid episoode ei lõpetataks, siis vast ka gümnaasiumi.

Kõlab absurdselt aga täpselt nii on. Kas siin oleks lahenduseks kohtueelsele menetlusele selge ajapiiri panek või ka näiteks majandusasjades üldise aegumise piiri kümnelt aastalt lühemale perioodile toomine – seda peaks arutama, aga mingit muutust on siin seadusloomes selgelt vaja, sest selline, suhteliselt ebaoluliste asjadega, kõikide osapoolte ressursside räme raiskamine ei ole kindlasti õigusriigile kohane ning ka mõistlik.

Lisaks Glikmani poolt välja toodud võrdse kohtlemise ja õigusriigi alustel põhinevate menetluslike normide muutmise vajadusele, oleme tema hinnangul ka jõudnud olukorda, kus pikaldastes ja painavates kriminaalmenetlustes osalemist suudavad endale lubada vaid vaimselt ja füüsiliselt  väga tugeva ettevalmistusega inimesed, kui neil on piisavalt aega ja raha enese kaitsmiseks. Ehk tuleb tunnistada, et näiteks  keskmist sissetulekut saav ja palgatööl käiv inimene ei ole võimeline ennast Eestis süsteemis adekvaatselt kaitsma ega kohtus käima ja see ei saa olla kuidagi  aktsepteeritav.

Tähtsusetu asjaga pidevalt tegelemine ei muuda seda tähtsaks.

Üks  etteheide protsessi venimisele on ka suure mahu kunstlik kokku kuhjamine, mis tegelikkuses ei vääri mingite tõendite nimetust, vaid pigem puhast soovi näidata asja suuremana, kui see tegelikkuses oli ja on. Sama on ju jälitustegevusega – kui rääkida täna, et jälitamine on alati põhjendatud ja vajalik, siis tegelikkuses tõestavad kasvõi kolme Tartu abilinnapeaga seotud kaasused  ilmekalt seda, et see ei ole nii. Juba on ka nendes asjades tuvastatud ebaseaduslik jälitustegevus, sest lisaks otstarbekuse küsitavusele, oli see suuresti igaks-juhuks jälitamine ja seda ei tohi teha. Lisaks õigusriigi reeglite rikkumisele on see ka meeletult kallis tegevus ja keegi peaks reaalselt vastutama selle korralageduse eest, mis selles vallas toimub. Kui ikka jälituslubade korduval taotlemisel sisuliselt valetatakse eeluurimiskohtunikule, et saada taas edasi kalastada, siis see ei saa jääda tagajärgedeta. 

Täiesti arusaamatu, aga tagantjärele ju hea väita, et venis, kuna maht oli suur. Ehk ise tekitan endale tööd, mida poleks vaja teha ja pärast kirun, et küll on ikka palju tööd. Selle ilmekas näide on toimikute arvu, kui kuriteo mahu ja keerukuse hindamise näidikuna kasutamine. Absurd. Siinkohal parim lause on minu kaasuse “keerukuse” põhjenduses see, et  “kriminaalasjas on kaitsepositsioonid süüdistuse omast täiesti erinevad! Nii leitakse kaitseaktides muuhulgas, et süüdistused põhinevad ebaõigetel õiguslikel ja faktilistel väidetel ning nõutakse süüdistatavate täiemahulist õigeksmõistmist” Kuidas siis peaks olema? Et siis on juba keerukas asi, kui kaitsajd ja süüalune pole prokuröriga nõus ? Tule taevas appi, ausõna. Aga selliste menetluste üle puudub järelevalve, sest keegi ei suuda ega tahagi seda teha. Ka vahest sel teemal rääkivad poliitikud ei jõua tegudeni, sest teema on keeruline ja lihtsam on elada, kui sellega ei tegele. Ei huvita see ei õiguskantslerit ega ka kedagi teist, keda võiks. Ja kui mitte midagi meie ühiskonnas ei juhtu ka peale seda, kui on kohtu tasemel tuvastatud, et mõned väga kõrgetel kohtadel istuvad jõuametnikud on sisuliselt valetanud menetluse asjaolude kohta, siis saad aru miks isegi sellel sajandil on lubatud jõustruktuuri juhil silma pilgutamata teatada, et vahest peabki mõne profülaktika mõttes kinni panama, et teised asjast aru saaksid? Mille poolest see lähenemine erineb mõttearendusest, et andke mulle inimene, küll leiame ka paragrahvi ?Aga midagi ei juhtu, kõik on oma urgudes vait.

See tekitabki sellise lootusetuse tunde, et mis riigis me elame ja lõpuks lepidki sellega, et  lihtsam on käega lüüa, ning lõpetada protsess mingi jabura kokkuleppega ja minna laiali. Saab oma elu edasi elada, kasvõi vahepeal suureks kasvanud lastega veel kuskile reisile minna, sest tõesti on elus muud ka teha, kui kohtistungitel tagumikku laiaks istuda.

Tunnelis ei paista valgust kohe üldse, sest sisuliselt puudub ka pärast lahingut võidu korral alus küsida kompensiatsiooni ebamõistliku menetlusaja või moraalse kahju eest. Ehk vägisi tundub, et riikliku süüdistaja teadlik taktika ongi kriminaalmentluses selline, et väsitame inimese ära, kurname ta vaimu ja rahakoti tühjaks. Tööd teha ega tööl käia reaalselt täiskoormusega pikka aega ei saa ning lõpuks ongi olukord, kus lihtsam on mingi diiliga lõpetada ja laiali minna, sest ka kõige sõjakamad saavad lõpuks aru, et see on majanduslikult ja ka vaimselt kasulikum ning organid saavad rahus ette võtta järgmise kaasuse. Aga kas see ongi soovitud tervemõistuslik õigusriik, siis selles julgen jätkuvalt kahelda.

*arvamulugu ilmus EPL/Delfi portaalis 07.02.2022

.