OLUKORD TEKKIS TEOREETILISELT, AGA INIMENE TÜHISTATI PÄRISELT

Korruptsioonivastases seaduses on toimingupiirangud määratletud segaselt ja nii võib kurjategijaks osutuda ka olukordades, kus ametiisikuna tehtud otsuse sisule pole mitte midagi ette heita.

Selge on see, et selgeks ei saanud midagi. Mingit teistsugust järeldust ei saa kahjuks kuidagi teha, lugedes Tartu juhtivprokuröri artiklit ükskõiksusest ja usaldusest (TPM, 4.8). Loe või mitu korda, aga ikka ei saa aru, kas probleem on selles, et ametnike suhtes puudub teistel ametnikel usaldus, või ongi mõnedel ükskõik ning sisuliselt tehakse inimelude hinnaga katseid, et paika panna segasemast segasema toimingupiiranguid käsitleva paragrahvi piirid.
Loo aluseks on see, et minu kunagisele kolleegile Valvo Semilarskile heidetakse ette, et ta hääletas Tartu linnavalitsuse liikmena hulga ehitushangete kinnitamise poolt, mis olemuslikult on rutiinne linnavalitsuse otsus. Enne tutvustab hanke korraldamist ja sisu üldjuhul vastav osakonnajuhataja ning valdkonna abilinnapea vajaduse korral kommenteerib, kui on mingeid probleeme või vajalikku infot.
On päris kindel, et Valvo Semilarskil ei olnud ühegi kohtuotsuses kirjeldatud hanke ettevalmistamisega mitte mingisugust seost ning tema vaikivast nõusolekust ei saanud tema sõbra ettevõte ühtegi soodustust, isegi kaudselt mitte.
Ma tean seda päris kindlasti, sest need olid minu vastutusalas toimunud ehitustööde hanked, millega teise ala abilinnapeal puudus igasugune sisuline seos.

Selles viidatud arvamusloos teatab aga juhtivprokurör Kairi Kaldoja meile järgmist: «Kui varem oli vaid kahtlus, siis nüüd on kindel teadmine, et abilinnapea oli ebaaus, pani toime kuriteo.» Ja ta jätkab: «Ka pikaaegse sõbra suhtes otsuse tegemine ei näi aus ning otsuse sisu ei ole oluline. Saime teada, et Valvo Semilarski pidi mõistma, et selliste otsuste tegemine on korruptsiooniohtlik.»
Samas isegi mööndakse ju, et Tartu linn ei saanud kahju ja abilinnapea Valvo Semilarski ei saanud kasu, aga teoreetiliselt tekkis korruptsiooniohtlik olukord.
Olukord tekkis teoreetiliselt, aga inimene tühistati päriselt. See ei peaks tänapäevases õigusruumis nii olema.
Praegune seadusruum ehk nn kummist paragrahv, mis käsitleb toimingupiiranguid, võib tõesti viia järeldusele, ja ongi viinud, et inimene on toime pannud kuriteo. Ka kohus rõhutas, et seaduse mittetundmine Semilarskit vastutusest ei vabasta. Sellega tuleb nõustuda, ometi on ka siin mitu aga, vähemalt inimlikkuse aspektist.
Kõigepealt möönab ka prokuratuur ise, et küsimused, kes on selle seaduse kontekstis seotud isik ja mis on oluline seos või vahetu mõju, on väga aktuaalsed ja selgus pole sugugi majas.
Miks ma seda kirjutan? Eelkõige sellepärast, et keegi teine ei tee seda ja vait ei saa ka olla, kuigi see võib mulle enda endiselt kestvas menetluses pigem kahju tuua. Praegu aga ei saa ma aru, kuidas sellesama Valvo Semilarski kaasuse ja tegelikult ka mõne varasema valguses on vait nii riigikogus istuvad seadusandjad, kelle hulgas on palju endisi omavalitsustegelasi, kui ka näiteks Tartu linna juht, kes oli selle saaga alguses samal ametikohal?
Kas keegi tundis toona otsustajate laua taga, et Valvo Semilarski või ka keegi teine on astunud valele rajale ja tõstnud kätt seal, kus poleks olnud vaja?
Ei näinud seal keegi sel hetkel korruptsiooniohtu, ometi kõik teadsid Valvo Semilarski mitmesugustest suhetest ettevõtjatega! Pigem tuleb sellises ametis kasuks, kui sul on sõpru ja tuttavaid ka väljaspool avalikku sektorit, sest muidu võib silmaringi laius niimoodi kahaneda, et seda tuleb lausa vaatepunktiks pidada. Vaikus. Kõik teevad «mõmm» ja tänavad jumalat, et see pauk ja paha hais nüüd neist endist mööda läks!

See, et nüüd nuheldi nõrga, kehvasti selgitatud ja väga suure tõlgendamisruumiga seaduse paragrahv ühtäkki ühe inimese selga, ei viita küll kuidagi õigusriigile. Mul on endise omavalitsustegelase ja riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmena igatahes väga piinlik ning ma palun siiralt vabandust kõikidelt, kellele selle toimingupiirangu paragrahviga on kallale tuldud. Ei osanud neil aastatel tõesti ette näha, et oleme ise endale loonud sellise malaka, mille tulemusel saab inimese süüdi mõista, nii et ta ei pruugi arugi saada, et on toime pannud õigusvastase teo.
Kuidas peaks tavakodanik sellest aru saama, kui juristid ja isegi õiguskantsler ei saa? Ma ka ei saa tõesti aru, kuidas saab inimese süüdi mõista, kui sisus pole otsusele miskit ette heita ja puhas juriidiline formaalsus on taas meie riigis olulisem kui tegelik sisu.
Kuigi kohtuotsus on riigisiseselt lõplik, siis loodan, et Valvo Semilarskil on nii palju vaimujõudu, et Euroopa kohtus seda vaidlust edasi vaielda, ning loodetavasti saabub kunagi ka mingisugune vastus, kuigi inimese vaatest pole sellega suuresti miskit enam peale hakata.
Sest jah, kohtuotsuse järgi on ta süüdi ja võibolla formaalselt ongi ta eksinud, kuid päris kindel, et ühe lombaka seaduse ja selle uskumatu tõlgendamisruumi tõttu on inimeselt võetud 4,5 aastat elust ja vähemalt sada keskmist palka kohtukuludeks, rääkimata närvidest ja tervisest.

Ma ei õigusta korruptsiooni, kaugel sellest. Olen terve elu ikka püüdnud tegutseda vastupidi.
Aga ma leian ka, et inimest ei tohiks süüdi mõista kuriteo eest, mille võimalikust sooritamisest ta kindlasti teadlik ei olnud. Jah, paljud analoogsed otsused ongi kaasusepõhised, aga see on ikka väga karm, kuidas selle toimingupiirangu paragrahvi tõlgendamise praktika tekkimise käigus hävitatakse inimesi ja terveid perekondi.
Juba septembris 2018 ehk peale seda, kui nii mõnedki Tartu abilinnapead olid sooritanud oma nn kuriteod, ja aastaid enne, kui kaks nüüdseks jõustunud kohtuotsust sündisid – millest siis ühe puhul mõisteti isik täielikult õigeks ja teise puhul osaliselt süüdi -, on meie õiguskantsler öelnud oma ettekandes riigikogule väga mustvalgelt: «Korruptsioonivastases seaduses on toimingupiirangud määratletud segaselt ning ei võimalda inimesel täpselt aru saada, kas tema tegu on keelatud või mitte!»

«Räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte,» tõdes Madise.
«Nüüd eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. Normist või ühestki normi seletusest ta sellele küsimusele vastust ei leia,» lisas ta. «Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud.»
Kahjuks pole vahepeal peale inimkatsete meie õigusloomes muutunud mitte midagi ja siinkohal peakski selle loo lõpetama, aga veel ei saa, sest ükskõiksusest ja usaldusest rääkinud juhtivprokurör ütles ka ühe väga õige seisukoha: «Ehk ei peaks otsima õiguslikele küsimustele vastuseid tingimata kohtulahenditest ja lõputust menetlusrägastikust, vaid tervest mõistusest.»
Paremini on raske seda lugu kokku võtta, loodaks vaid, et see soovitud terve mõistus ja laiema silmaringi omamine hakkab väljenduma ka mõnede süüdistajate igapäevases tegevuses.