Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.
Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.
Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD.

Nimemuutus asja ei paranda.
Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.
Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.
Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.
Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud “mõttetud” just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid?

Maakonna arengu huvides.
Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame “tugevat omavalitsuste liitu”.
Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.
Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne.

Ringiga sealsamas tagasi.
Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.