Viimastel nädalatel on majandusminister Juhan Partsi tegevus tekitanud mitmeid küsimusi.

Ühtpidi tervitan ministri otsust kaasata oma nõunike hulka aastaid erasektoris toimetanud Erkki Raasuke, kel loodetavasti on pakkuda häid retsepte avaliku sektori tõhusamaks toimimiseks. Tema poolt välja käidud riigi investeerimisettevõtte loo­mise idee pole küll päris uus, kuid võimalike uute arengute peale mõtlemine on kindlasti positiivne. Värske pilguga eksperdi meeskonda toomine on mõistlik, sest riigi poliitika on talle kuuluvate ettevõtete juhtimise osas mitmel puhul problemaatiline.

Riik peab paremini definee­rima äriühingutes osalemise eesmärgid. Täna on veel vara öelda, kas kõikide riigi osa­lusega ettevõtete juhtimise koondamine ühe katuse alla on otstarbekas, kuid kindlasti peaks selle mõtte läbi ana­lüüsima. See on päris suur ja sisuline töö, kui arvestada et­tevõtete erinevat ampluaad.

Väga tahaks loota, et tule­museks pole lihtsalt mingi pa­keti kokkupanek, et suunduda börsile, vaid sihiks on see, et riigile kuuluvad äriühingud hakkavad riigile senises enam väärtust tootma.

Kuidagi ei saa aga üle ega ümber sama ministri käe all sündinud vangerdustest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogus. On tõsi, et riigi üht suurimat toetuste jagajat puudutavad juhtimisotsused on majandus­ministri teha. Aga kuna tegu on avaliku rahaga, siis peab Parts suutma oma valikuid ka selgelt põhjendada. Avalikkus adub vaid seda, et uuenenud EAS-i nõukogus on jäme ots seltskonna käes, kes on seotud Partsi kunagise erakonna Res Publicaga. EAS peab töötama selle nimel, et Eesti oleks hea mainega riik, mille ettevõt­luskeskkond kuulub maailma parimate sekka. Täna EAS-i juhtkonna ümber toimuv pa­raku seda visiooni ei toeta.

Enam kui 100 miljoni euro jagamise juures on ülitähtis, et kõik otsustajad oleksid usaldusväärsed inimesed. Kuid on kahtlemata kentsakas, kui usaldusväärseid tegelasi leidub vaid poliitilises sõprus­konnas. Avalikkus saaks as­jast ilmselt paremini aru, kui keegi need ümbernimetamised lahti seletaks. Lisaks asjasse puutuvate isikute vaikimisele ei ole ka ministeeriumist kuul­da ei kippu ega kõppu.

Nõustun ministri seisuko­haga, et EAS peab oluliselt muutuma. Sihtasutusel tuleb pelgalt rahajagajast tõusta institutsiooniks, kes suudab senisest märksa enam ettevõtlusmaastiku kujunemisel kaasa rääkida.

Ettevõtluse riikliku arendaja ainueesmärgiks ei saa olla nn üliturvalised rahapaigutused, kus toetust saanud ettevõttega mitte mingil juhul midagi hal­ba ei juhtu. Vastupidi – aren­guks on vaja riskijulgust ehk lisatuge. Hüppelauda vajavad just kergejalgsed gasellid, kel endal kapitali ei jagu, ja mitte täissöönud künnihärjad, kel­lele saab riskivabalt uue saha soetamiseks toetust anda.

EAS-i ettevõtlustoetuste jagamisel pole vähemalt seni olnud näha poliitilist kalluta-tust. Tahaksin väga loota, et ka tulevikus ei hakata raha jagamist parteipoliitiliselt suunama.

Kui EAS-i juhtima määratud isikud on lisaks parteilistele seostele ka tõesti väärt Eesti ettevõtluse arengumootorit vedama, siis võiks ju nen­de headest omadustest ka avalikkusele teada anda! Ministril aga peaks olema eriline motivatsioon seista isiklikult hea selle eest, et EAS-i tulevikuotsused oleksid igakülgselt põhjendatud ja neist ei paistaks läbi parteikontori traagelniidid.