MIS MÕTTEID MÕTLEB MINISTRI PEA?

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse visiooniks on töötada selle nimel, et Eesti oleks hea mainega riik, mille ettevõtluskeskkond on maailma parimate seas. Täna EAS-i juhtkonna ümber toimuv aga sellese visiooni uskumisse küll just positiivsust juurde ei too. Loomulikult on ministril ainupädevus ja voli teha oma haldusalas kiireid ja tugevaid otsuseid, kuid avalikus sektoris peaks suutma neid ka adekvaatselt põhjendada.
Ükskord on meie Majandus- ja kommunikatsiooniminister juba nõukogu liikmete temaatikas vastustega jänni jäänud. See juhtus siis kui AS Eesti Raudtee nõukogus tehti äkilised muudatused, millele polnud avalikkusele väga adekvaatset selgitust. Siiani on õhus murelikke küsimusi, et ega see samm polnud seotud suurte hangetega raudtee valdkonnas?
Aga ajalugu ajalooks – eks sellele antakse reaalne hinnang tulevikus, sest alles siis selgub, kas vihjatud otsuste taga nähtav koll on reaalsus või kujutelm. Täna aga on minister taas suutnud avalikkuse panna kulme kergitama oma parteikaaslaste nimetamisega Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk ühe suurima euroraha jagaja juhtkonda.
Ministri roll on paika panna nõukogu, kes vastutab sihtasutuse strateegilise juhtimise eest ja selle elluviimiseks paneb nõukogu paika ka juhatuse. Praegu tundub, et just erimeelsused juhatuse liikmete osas on pannud ministri nõukogu muutma ja siis kui see nii on, siis on ikka miskit kummalist lahti. Nõukogu arvab, et juhatuse liikmed saavad oma tööga hakkama, kuid ministrile see ei sobi – järelikult tuleb nõukogu vahetada. Kui valitsejatele rahvas enam ei meeldi, kas siis tuleks ka äkki rahvast vahetada?
Tundmata ise uusi nõukogu liikmeid, siis ei tahaks nende pädevuses kahelda, kuid oleks ministri suust põhjenduseks oodanud siiski midagi muud, kui et „see oli vana plaan“ ja üks uutest liikmetest omab „ettevõtluses palju nägemusi“ nagu ta vastas Äripäevale. Eks me saame varsti teda, mis suunal need nägemused hakkavad EL uue rahastamisperioodi põhimõtteid rakendama. Avalikus sektoris paraku on nii, et asjad ainult ei pea olema ausad, vaid nad peavad seda ka näima ja kahjuks on selle mõtte järgimisega siin küll rida lahtisi otsi.
Teisalt olen ettevõtjana vägagi nõus ministri arvamusega, et EAS peab oluliselt muutuma. EAS-i roll ei peaks tõesti olema pelgalt rahajagaja staatus, vaid ta peaks oluliselt rohkem suutma ettevõtlusmaastiku kujunemisel kaasa rääkida. EAS saab ja peab olema ettevõtjale partneriks – ma ei ole veel kuulnud, et keegi ettevõtjatest ütleks, et sihtasutusega on lihtne asju ajada! Pigem kostab seda, et see on keeruline ning veidi illustreerivalt öeldes on EAS-ist toetuse saamiseks vaja esmalt tõestada, et oled nii edukas ettevõte, et sul seda raha tegelikult vaja ei lähekski.
Riikliku ettevõtluse arendaja ainueesmärgiks ei saa olla nn üliturvalised rahapaigutused, et jumala eest ei juhtuks toetust saanud ettevõttega midagi halba ja portfelli ei tekiks mädamuna. Minu meelest on vastupidi – arenguks on vaja riskijulgust ja lisatuge vajavad hüppelaua ostmiseks tavaliselt just kergejalgsed gasellid, kel endal kapitali puudu, mitte täissöönud künnihärjad, kellele saab riskita uue saha soetamiseks toetust anda.
Täna ongi miskipärast tekkinud olukord, kus EAS-i tegevusega ei ole rahul ei ettevõtjad, koostööpartnerid ega riik. Ja selline olukord ei ole päris normaalne. Loomulikult ei saa eeldada, et piiratud ressursside juures oleks kõik rahulolevad, kuid ka suhtumises ja suhtlemises on siiski piisavalt arenguruumi. Samas ei ole vähemalt tänaseni olnud EAS-i ettevõtlustoetuste jagamisel väga tunda poliitilist kallutatust. Lobitööd loomulikult tehakse, kuid see on pigem olnud selline ettevõtjate enda initsiatiiv ning seda ei ole aetud läbi parteikontorite.
Väga tahaks loota, et see on ka tulevikus nii ja need tänased muudatused juhtimises ei ole seotud sooviga uuel programmperioodil rahade jagamist ministeeriumist või parteikontorist suunama hakata. Kokkuvõttes võiks öelda, et EASi puhul on poliitilisest ärapanemisest olulisem tõesti efektiivsus ja bürokraatia vähendamine ning see muudaks ka otsuseid veelgi läbipaistvamateks. Seda sisulist poolt aga ei korralda suuresti strateegiline tasand ehk nõukogu, vaid siiski operatiivtasand ehk juhatus, ning võib-olla teeb verevahetus siiski ka head. Ministril aga peaks olema siinkohal eriline motivatsioon seista isiklikult hea selle eest, et EAS-i tulevikuotsused oleksid adekvaatselt põhjendatud ja sealt ei paistaks läbi oma partei kodukontori traagelniidid.