KREEKAST JA SOLIDAARSUSEST

Euroopa Komisjoni ja Kreeka vabariigi vahel sõlmitava konkreetsete majanduspoliitiliste tingimuste vastastikuse mõistmise memorandumi kavandi heakskiitmise aruteludes on palju räägitud solidaarsusest ja vältimatutest valikutest.

Olen suuresti nõus solidaarse ja ühtse Euroopa mõttega ning vajadusega nõrgemaid järele aidata. Eesti on kindlasti huvitatud tugevast Euroopast ja arvestades meie tänast olukorda, kus valdav osa investeeringutest avalikus sektoris, kui ka regionaalses ettevõtluses, tehakse Euroopa tugifondide toel peaksimegi justkui soovima status quo säilimist.

Samas on kogu selle solidaarsuse jutus ka väga palju lahtisi otsi ja küsitavusi.

Minu jaoks on siin üheks punaseks laternaks, selles võrdse kohtlemise Euroopas, põllumajanduse otsetoetused, kus uute liikmesriikide põllumehed on ühisturul oluliselt kehvemas positsioonis ning tänasest Euroopast ei tule just tugevaid signaale soovi kohta neid tingimusi isegi uue perioodi lõpuks võrdsustada.

Teine probleem, mis mind teeb konkreetselt nn Kreeka paketi juures skeptiliseks, on usk sellesse, et kreeklased on võimelised kokkulepitud kärpekava ellu viima aga ka see pole peamine – ma ei suuda näha selles abipaketis relva, mis paneks sealse majanduse kasvama, sest programmis ettenähtud muljetavaldav kulude vähendamine ei toeta kuidagi nende majanduskasvu. Riigisektori kokkutõmbamine Kreeka riigis on kindlasti hädavajalik kulude ja tulude tasakaalu suunas liikumiseks, kuid Riigikogus kinnitatud memorandumi kavand peaks sisaldama ka selget programmi ja meetmeid järgmisteks sammudeks.

Ehk vastuseta küsimus – mis on need varjatud ressursid ja imerelv, mis sealse majanduse kasvõi pikas perspektiivis tõusule viib? Ma ei taha öelda, et neid ei ole, aga need peaks olema ka selgelt välja toodud plaani osana, sest täna jääb see kava pooleli ja mina kardan, et sellest saab vaid kassi saba esimene raiumine ja seda valulikku tükeldamist tuleb meil veel jätkata tulevikus. Nendele küsimustele ei oska täna keegi vastata ja vaidlus täna selle üle, kas aastaks 2020 on Kreeka riigivõlg 120,0 % või 120,5 % nende sisemajanduse koguproduktist, on ikka veidi hiromantia valdkonnast.

Negatiivsete argumentide kontekstis ei saa ma üle ega ümber meie sisepoliitikast, kus valitsus kuulutab jätkuvalt justkui tõemonopoli, et kõik, mida tänane valitsus ette võtab on ainuvõimalik ja debateerimisele ei kuulu. Riigikogu saalis on „hääled koos“ ja kõhklejate küsimustele vastamine on rohkem nagu tüütu tegevus. Peaminister on otse sotsiaaldemokraate süüdistanud soovis Eestis „Kreekat teha“ ja vaatamata arutelu käigus antud rahandusministri komplimentidele Eesti sotsiaaldemokraatide riigimeheliku käitumise kontekstis, on valitsusjuhi selline suhtumine pehmelt öeldes kummaline.

Ja minu põhimõtteline vastuseis selle memorandumi kinnitamisele tulenes ka sellest, et minu jaoks on arusaamatu valitsuse erinev käitumine sisepoliitikas ja Euroopa tasemel. See on koomiline, kui Eesti riigi oma probleemide lahenduste juures räägib valitsus kindlameelselt kõike reguleerivast turust ja liberaalse poliitika ainuvõimalikkusest – siis Euroopa tasandil räägib seesama valitsus meile solidaarsusest ja nõrgemate aitamisest. Ehk euroopalikust käitumisest, mis on hoopis teistsugune retoorika kui kodus igapäevaselt teostatav poliitika.

Sellise mitmetasandilise ja erineva tõlgendusega solidaarsusest on aga minul väga raske nõustuda ja kuna Riigikogu saalis on otsustamine vähemalt demokraatlikes organisatsioonides sisetunde ja veendumuste küsimus, siis vaatamata oma alguses kirjeldatud argumentidele ja jätkuvale usule ühtsesse ja solidaarsesse Euroopasse ei suutnud ma ennast kuidagi sundida toetama Kreekat puudutavat memorandumi kavandit.