Hoolimata sellest, et ühiskonnal on igasugustest reformidest juba kõrini, peab Eesti praegune juhtpartei, maksku mis maksab, oma uuendusmeelsust pidevalt tõestama. Ja kui midagi mõjuvamat pole parasjagu välja käia, sobivad selleks nagu valatult nn sisereformid.
Et valimiste järel on juhterakond nõrgemad koalitsioonikaaslased oma käpa alla surunud – piltlikult öeldes saanud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla –, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab.
Esimene pääsuke majandusvaldkonna jõulisel politiseerimisel on soov luua reformisõbralikule kapitalile juurdepääs Eesti metsanduse hästihoitud varudele.
Pädevuse asemele lojaalsus
Esimene samm sellel teel astuti siis, kui keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonnale truu tegelane. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Siililegi on selge, et mis tahes tootmises võib võimsuse komistuskiviks saada kogu protsessi kõige nõrgem lüli, pingutatagu mujal nii palju kui kulub.
Tähendab, kõigepealt tuleb see nõrgim lüli üles leida.
Otsiti ja leitigi – mingi riiklik allasutus pidurdab reformi edukat arengut. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Lahendust nähti selles, et Eesti suurima loodusressursi, metsa majandamisega tegeleval asutusel peavad olema pädevad (loe: lojaalsed) juhtorganid. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) nõukogusse kuuluvad riigikogu esindajad, rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul.
Neist kolmest ühte võib tõesti asjatundjaks pidada, teda teab iga metsandusega kokku puutunud inimene.
Hämmastust tekitab tõik, et kahest staažikast parteisõdurist, pedagoogist ja ökonomistist, on üleöö saanud metsandusspetsialistid.
Ja sellele pehmelt öeldes niigi magedale loole paneb krooni pähe asjaolu, et ühe neist kahest valis RMK nõukogu isegi esimeheks (RMK nõukogu esimees on ökonomistiharidusega Ülle Rajasalu Reformierakonnast – toim)!
Niisugune ametipost eeldab ju tippteadmisi metsast ja keskkonnast üldse, peale selle kogemusi, kahjuks ei ole uue esimehe vastavatest teadmistest ja oskustest keegi varem midagi kuulnud. Palju õnne Eesti metsandusele!
Probleemid tuleviku arvelt
Ometi oli sellestki vähe, miski segas veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist “aktsiaseltsis” keskkonnaministeerium. Ootamatult ilmnes, et tütarettevõte – mille ülesanne on tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus, mitte teenida kasumit –, ei teenigi nii palju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid.
Nõukogule tehti ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saaks inimkeeli aru, et riigimetsa majandamise mõte pole metsa hoidmises järgmiste põlvede tarbeks, vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast hakkama omakapitali vähendama. Mõeldud, tehtud.
Põhjenduseks saab ju alati tuua selle, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida, muide, keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks.
Ja veelgi kõnekam on siinkohal see, et vabastatud juhile makstakse kopsakas lahkumisraha, sest tema töös ei leitud ühtki apsakat, mille tõttu saaks inimese vallandada.
Nõukogu esimehe “pädevust” ilmestab seegi, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati “auditi” tulemusi, kuid hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinud …
Mis teha, pronksiöö sündmuste järelkajana on Vene puidu import järsult pidurdunud ja Eesti tootjad seisavad silmitsi lahendamist ootavate tarneprobleemidega.
Samal ajal pole minu lapsed küll süüdi selles, et saetööstused on üleinvesteerinud ja toorainepuuduse tõttu ähvardab neid nüüd kriis.
Üleraie planeerimisega saaks nende muret vaid ajutiselt leevendada, aga kuidas edasi? Praeguseid probleeme ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.
