RIIGIEELARVETE VALUD JA VÕLUD

Tuleb tunnistada, et järgmise aasta eelarvemaht on tõesti aukartust äratav, kuid seda enam teeb muret, et selle piiresse ei suudeta oma kulusid ära mahutada. Jutt konservatiivsest eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on pehmelt öeldes avalikkust eksitav. Mitte, et kiidaks siinkohal meeletult reservidesse paigutamist, kuid minu sõnum selles, et valitsus sõna otseses mõttes hämab!
Näiline ülejääk on juba ette kuludest kummis ja see väide lähtub väga selgelt sellest, et 2007 aasta lisaeelarve on etteplaneeritult täis tegelikult 2008 aasta kulutusi. Jooksva aasta eelarves teatavasti on osa kulutusi võimlik üle viia järgmisesse eelarveaastasse aga tulusid mitte. Üleviidavate kulude all käsitletakse reeglina kulusid, mis on planeeritud teha käesoleval eelarveaastal aga mida tõesti ei jõuta ära teha.
Aga selle aasta lisaeelarves on absoluutselt pretsedenditu näitena see, et lisaeelarvesse on sisse kirjutatud mõned 2008 aasta palgakulud!
Veel näidetena tahaks küsida, kuidas suudetakse Vabariigi aastapäeva kulutused teha ära sel aastal. See on tõeline üllatus, et aastapäev tuleb ja kulusi ei suudeta õigesse aastasse planeerida. Aga veelgi huvitavamaks läheb – Tartu Keemiahoone – praegu projeketeerimise faas, eelarves sees, et 2007 ostetakse seadmeid! Kuhu need küll pannakse?
Pekingi saatkond – algatatakse arhidektuurikonkurss ja eelarves ehitamise alustamine 2007?! Päris kiire tegutsemine seal Hiinamaal! Ehk tegelikkuses on 2008 aasta kulud peidetud suhteliselt läbinähtavalt selle aasta lisaeelarvesse, kuid samas räägitakse 2 suupoolega suurest ülejäägist aastal 2008.
Ülejääk riigieelarve mõistes on ju tegelikult 2,7 , mitte 3,6 miljardit ja kui veel arvestada, et erakorralise aktsiisitõstmise tulemusel saadakse 2,2 miljardit eelarvekrooni siis tahaks küll küsida, mis eelarve ülejäägist või puhvrist me üldse räägime?

Eelarve juures ei saa üle ega ümber inflatsioonist – ehk igasuguste palga ja muude summade tõstmise valguses tahaks tõesti öelda, et oluline ei ole mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid see, kas ta ka seisab!
Uus trend on üle pika aja see, et inflatsioon kerkib oluliselt kõrgemaks kui seda on näiteks tähtajalistelt hoiustelt teenitav tulu. Ja eriti valusalt lööb see meeletu elukallidus ja inflatsioon väikesepalgalisi ja pensionäre.
Kusjuures kõikides prognoosides on kasutatud elektrihinnatõusu numbrina 6% ja suure tõenäosusega see number suureneb. Elektrihinnatõus aga mõjutab sisuliselt kõiki tooteid ja teenuseid. Ehk väidan päris julgelt, et inflatsiooninumber suureneb veelgi ja samad tegurid võivad soodustada ka veelgi väiksema majanduskasvu kui prognoositud.
Eesti pangalt tõenäoliselt tuleb juba oktoobris oluliselt pessimistlikum number kui Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis.
Samas ei ole ka mõtet rääkida meeletust heaolu kasvust. Olen kindel, et kui inflatsiooni number lahti lüüa ja võtta vaid ostukorvi sisu aluseks, siis just ostukorvi komponentide kallinemine tuleb vähemalt 2x rohkem kui keskmine inflatsioon seda eeldaks. Ehk sissetulekute osas n.ö. viimastes detsiilides olevate inimeste olukord halveneb oluliselt ning seda saaks töötava inimese jaoks väga selgelt parandada vaid tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Rahvaliidu ettepanek oli seda suurendada 5000 kroonini kuus ja tänasest koalitsioonileppest tulenev kasv 1000 krooni nelja aasta peale mõjub pigem madalapalgaliste mõnitamisena.

Euro – aktsiide kiiret tõstmist põhjendati ainult vajadusega eurotsooni pääsemiseks. Samas on tänaseks isegi loobutud retoorikast, et ühineme esimesel võimalusel vaid kasutame väljendit aasta siia-sinna vahet pole. Võibolla tõesti pole – aga siis ei ole mõtet ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse vaid eurokõlblikkuse saavutamiseks. Oma tänase kommentaari alguses juba tõestasin, et seda oli tegelikult hädasti eelarve ülejäägi näitamiseks vaja. Lisaks inflatsiooni teadlikule suurendamisele ei tohiks aktsiise minu meelest tõsta ka ennaktempos lähinaabriga –salakaubandus ja kauba sissevedu suureneb hetkega.

Kohalik omavalitsus – eelarve kasv on olemas, kuid kahjuks ei arvestanud valitsus sisuliselt omavalitsuste ettepanekutega tulubaasi stabiilseks kasvatamiseks vaid täidavad vaid oma valimislubadusi. Ehk riik ei soovi oma tulude suurt kasvu enamuse omavalitsusega jagada. Loomulikult Tallinna ümbruse valdades tulumaksu osa kasvab, kuid piisav kasvutrend ei peegeldu kahjuks üle Eesti. Reaalsuses tasandusfondi maht ei kasva, kohalikele teedele suunatava raha % ei kasva enam edasi ja samuti jääb ka omavalitsuste tulumaksu % samaks, mis käesoleval aastal. Ehk edasiminek on läbi ühekordsete otsuste, mitte stabiilsuse tagamise.
Ansip kiitleb eelarve enneolematu kasvuga, kui omavalitsustele ütleb, et ärge sellisest tõusust nagu sel aastal enam unistage. Ja käesoleva aasta 27% asemel ongi sel aastal kasv 16 % – suhteliselt kindel on, et kulud kasvavad rohkem.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tänase valitsuse eelarve ja maksupoliitikaga pole rahul ei tavakodanikud, kellede reaalsed kulutused kasvavad kiiremini kui tulu ehk inimeste elatustase halveneb ega ettevõtjad, kuna üldine maksukoormus siiski vastupidiselt retoorikale ei vähene vaid suureneb ja ka tööjõuturul läheb veelgi kitsamaks.