Ma pole kogu oma seitsmendat aastat kestva kriminaalasja jooksul vist kordagi tõstatanud mingit teemat esimesena, vaid üldjuhul alati vastanud spinnidele. Kindlasti ei ole ma ka jäänud ühelegi küsimusele vastust võlgu, sest see on elementaarne ja mul on õigus oma seisukohad välja tuua. Ainus kord, mil olen ise olnud algatajaks, on raamatu “Jälitatav” kirjutamisel, sest asi muutus juba nii absurdiks ja uskumatuks, et tuli tahtmine see põhjalikumalt kirja panna, sest eraldi infokilde sai juba liiga palju.

Aga seekord tuli viimane tõuge ühest Eesti Ekspressi artiklist, kus peaprokurör teatab, et “Õhuke riik annab õhukese tulemuse”, lugu kaasusest, kus ettevõtlusmaailmas ei suudetud ega suudeta kelmidega tegeleda. Peale seda helistas mulle üks murelik kodanik, kes on minu looga pisut kursis ja küsis: “Mis toimub?” Tal on samasugune tagasiside prokuratuurist, kus öeldaksegi, et pole ressursse. Peaprokurör ütleb vähemalt ausalt, et tehaksegi valikuid ja kõike ei jõua.

Loogiline – aga äkki peaks siis valikute protsessi kuidagi üle vaatama? Või mõningaid absurdiprotsesse lõpetama hakkama, mitte jätkama “pühade üritustega”, kuna sinna on juba nii palju panustataud. Ja neid näiteid paraku on palju ja ka kaasuseid, kus prokuratuur saab juba ise ka aru, et on pehmelt öeldes “puusse pandud”, aga pidurdusmehhanismid puuduvad!

Miks pole ressurssi päris kuritegudega tegelemiseks?

Minnes ajas paar sammu tagasi, siis augustis ilmunud Õhtulehes oli intervjuu peaprokuröriga, kus muuhulgas tuli jutuks ka minu kaasus. Ajakirjanik oli õigustatult mures, et riigi rahaga pole seejuures just kõige otstarbekamalt ringi käidud. Suhteliselt loogiline ja õigustatud küsimus ja isegi intervjuust on välja loetav, et peaprokuröril jäi üle vaid muiates temaga nõustuda aga… lisaks ressursi selgelt ebamõistliku kasutamise jutule, loen vastust ja imestan.

Tsiteerin hr Parmast: “ Mis puudutab aga avalikkuses ringlevat väidet, kuidas me kotime inimest üheksaeurose juuksuriarve pärast, siis ma soovitan pisut mõelda, millest jutt käib. Loomulikult võib igaüks näidata end meedias paremas valguses ning rebida toimikutest välja tema jaoks soodsamaid lausejuppe, see on süüdistatava staatuses oleva inimese seisukohalt täiesti mõistetav. Aga mõteleme nüüd korraks – üheksaeurone juuksuriarve ei näita mitte seda, kui väikese teene ta on teinud, vaid seda, kui odavalt on inimene olnud valmis ennast müüma. See oli teene, mis tehti süüdistuse kohaselt avaliku võimu esindajale ja vastuteene ei olnud üheksaeurone, vastuteeneks sooviti, et rahva raha eest kehtsestataks avalikus ruumis kellegi isiklikes huvides sobiv planeering. See on ju hoopis midagi muud.”

Üks mees ütleks praegu, et tule taevas appi! Kui peaprokurör hakkab leheveergudel selgelt valetama või intepreteerima süüdistust, mida ta ilmselgelt lugenud ei ole, siis on ikka midagi siin riigis väga valesti. See, et kas Kajar Lember on valmis ennast millegi eest “odavalt müüma” võiks jääda kohtu otsustada ning süütuse presumptsioonist lähtudes on tegemist selge laimuga. Ma ei ole kohtunud mitte ühegi prokuröriga, kes oleks minu käest midagi küsinud – sest tegelikkus lihtsalt ei huvita neid.

Hea peaprokurör – palun süvenege ja kui tahate seda kaasust kommenteerida, siis kuulake kasvõi see lint üle, kus mulle n-ö “altkäemaksu” pakutakse! Usun, et ainuüksi sellest tulenevalt teie seisukohad muutuvad ja targa ning intelligentse inimesena ei lase te enda nahka päästma asunud Tartu tegelastel ennast enam “ära tinistada”, sest tundub, et see on kahetsusväärselt juhtunud. Ning lähemalt uurides leiate arvatavasti ka koha, kust vabaneks kõvasti ressursi, et päris kuritegude ja kelmustega tegeleda. Kui kedagi pisutki huvitaks minu taust ja tegemised nii enne kui ka pärast seda episoodi, siis arvan, et nende arvamus minust muutub. Soovitaks suhelda mõningate inimestega, kes on minuga koos töötanud, see aitaks rohkem kaasa kui fantaseerimine paberite taga.

Kas prokuratuur võib valetada?

Jah, ma olen ka “saunas kuulnud” et seda koomilist juuksuriepisoodi püütakse nüüd teistpidi keerata ja väita, et tegelik probleem ei ole mitte selles, et mul väidetavalt millegi eest tasuta juukseid lõigati, vaid hoopis minu vastulubaduses, aga ka siin on paar pisikest loogikaviga. Mõne täpsustava selgituse pean protsessi ilu mõttes jätma kohtusaali aga etteruttavalt võin öelda, et ka minu n-ö vastulubaduses ei olnud mingit soolot ega rahva raha raiskamist kellegi isiklikes huvides. See oli läbiräägitud teema, et see pikalt kestnud nn trepikaasuse probleem tuleb lahendada ning sellega ma ka tegelsin. Ilma “ennast müümata“ ja “rahva raha raiskamata”. Kogu lugu, eks kohtusaalis saame sellel teemal veel toredasti ja päevade kaupa vestelda.

Lisaks ressursside ropule raiskamisele paneb mõtlema, et kas prokuratuur võib oma juhtide tasemel leheveergudel vabalt hämada? Lugedes seda, et olen lubanud väidetavalt kellegi huvides planeeringu kehtestada, siis tundub, et kuskilt on uus süüdistus tulemas? Sest tänases seda küll ei ole ja kindlasti ei ole ma seda ka kellelegi lubanud ehk tegemist on lausvalega, kus püütakse juba ette naeruväärsele altkäemaksuloole avalikkuses mingeid värve juurde anda. Kui mina niimoodi valetaks, oleksin ammu uue kohtukutse saanud. Aga tundub, et prokuratuur võib? Arvan siiski, et ei või. Kogu sellele protsessile ma heidangi ette totaalselt süvenematust algusest peale, mis ei lõpe kahjuks isegi prokuröri vahetusega. Ja rääkida selle taustal kurva näoga ressursside puudumisest on lausa jabur. Palun süvenege detailidesse ja ärge lahmige! Mina ei ole kuskil tõmmanud välja “endale sobivaid lausejuppe” . Lugege läbi kasvõi minu kodulehel olevad materjalid, kui tervet uurijate poolt kokku topitud 70 köidet toimikuid ei jõua ja pilt läheb selgemaks.

Mis iganes kujuneb tulemuseks, on juba täna selge, et see ressurss, mis selle kaasuse peale on kulutatud ja mis veel kulutatakse, on selgelt ebaproportsionaalne igal juhul ning vajaks omaette uurimist, kuidas sellised ressurside kulutamise prioriteete sättivad otsused ikka sünnivad? Kes ja millise info pinnalt otsustab, mis on prioriteet ja kuhu see “vähene” ressurss kulutatakse?

Äkki oleks aeg hakata tegema mingit järelevalvet, mis toimub näiteks Tartu Prokuratuuris, sest minu kaasus pole ju ainus, kus ämbrikolin pealinna kostab? Ja keegi ei vastuta, leiutatakse vaid uusi vabandusi ning selgitusi, miks seda oli ja on vaja. Ei saa olla nii, et demokraatlikus riigis on mingid tegelased pühad ja puutumatud, sellepärast, et amet on selline!  Algatatakse kellegi suhteliselt huvitavate mõtete ajel ja suure uurimise sildi all mingeid asju, aga tegelikult raisatakse roppu moodi sedasama rahva raha ja hävitatakse tervete perekondade elusid. See ei peaks tänapäeval nii käima. Suhelge inimestega, aidake ja suunake, kui vaja, aga ärge kõigepealt matkige ja jälitage, sest arvatavasti on tulevikus vaja ka selgitada – miks? On mõtlemisainet nii mulle, prokuratuurile, kuid loodan, et ka poliitikutele, kes kuidagi ei taha või ei julge selliste teemadega tegeleda. Mulle tundub, et küsimus ei ole taaskord meie, tegelikult üldse mitte nii õhukese riigi ressursi puuduses, vaid siiski selle kasutamise mõistlikkuses.

Lugu ilmus 29.09.2020 Õhtulehes:  https://www.ohtuleht.ee/1013507/kajar-lember-mis-pole-lubatud-inimesele-on-lubatud-susteemile