Mingit teistsugust järeldust ei saa kahjuks kuidagi teha, lugedes Tartu juhtivprokuröri artiklit ükskõiksusest ja usaldusest. Loe või mitu korda aga ikka ei saa aru, kas probleem on selles, et ametnike suhtes puudub teistel ametnikel usaldus või ongi mõnedel ükskõik ning sisuliselt tehakse inimelude hinnaga katseid, et paika panna segasemast segasema toimingupiiranguid käsitleva paragrahvi piirid.

Loo aluseks on see, et minu kunagisele kolleegile Valvo Semilarskile heidetakse ette, et ta hääletas Tartu linnavalitsuse liikmena hulga ehitushangete kinnitamise poolt, mis olemuslikult on rutiinne linnavalitsuse otsus. Eelnevalt tutvustab hanke läbiviimist ja sisu üldjuhul vastav osakonnajuhataja ja valdkonna abilinnapea vajadusel kommenteerib, kui on mingeid probleeme või vajalikku infot. On päris kindel, et Valvo Semilarskil ei olnud ühegi kohtuotsuses kirjeldatud hanke ettevalmistamisega mittemingisugust seost ning tema vaikivast nõusolekust ei saanud tema sõbra ettevõte ühtegi soodustust, isegi kaudselt mitte. Ma tean seda päris kindlasti, sest need olid minu vastutusalas toimunud ehitustööde hanked, millega teise ala abilinnapeal puudus igasugune sisuline seos.

Selles loos teatab aga juhtivprokurör Kairi Kaldoja järgmist: “Kui varem oli vaid kahtlus, siis nüüd on kindel teadmine, et abilinnapea oli ebaaus, pani toime kuriteo”  ja jätkab “Ka pikaaegse sõbra suhtes otsuse tegemine ei näi aus ning otsuse sisu ei ole oluline. Saime teada, et Valvo Semilarski pidi mõistma, et selliste otsuste tegemine on korruptsiooniohtlik”. Samas isegi mööndakse, et linn ei saanud kahju ja Valvo ei saanud kasu, aga teoreetiliselt tekkis korruptsiooniohtlik olukord… 

Olukord tekkis teoreetiliselt, aga inimene tühistati päriselt. See ei peaks tänapäevases õigusruumis nii olema…

Tänane seadusandlus ehk nn kummist paragrahv, mis käsitleb toimingupiiranguid, võib tõesti viia järeleduseni ja ongi viinud, et inimene on toime pannud kuriteo.  Ka kohus rõhutas, et seaduse mittetundmine Semilarskit vastutusest ei vabasta. Sellega tuleb nõustuda, aga ometi on ka siin mitu aga, vähemalt inimlikkuse aspektist.  Kõigepealt möönab ka prokuratuur ise, et küsimused – kes on selle seaduse kontekstis seotud isik ja mis on oluline seos või vahetu mõju – need on väga aktuaalsed küsimused ja selgus pole sugugi majas. 

Miks ma seda kirjutan? Eelkõige sellepärast, et keegi teine seda ei tee seda ja vait ei saa ka olla, kuigi see võib mulle enda jätkuvalt kestvas menetluses pigem kahju tuua. Hetkel aga ei saa ma aru, kuidas sellesama Valvo Semilarski kaasuse ja tegelikult ka mõne varasema valguses on vait nii täna Riigikogus istuvad seadusandja esindajad, kus palju endisi omavalitsustegelasi ja ka näiteks Tartu linna juht, kes oli selle saaga alguses samal kohal? Kas keegi tundis toona otsustajate laua taga, et Valvo või ka keegi teine on astunud valele rajale ja tõstnud kätt seal, kus poleks olnud vaja?

Ei näinud seal keegi sel hetkel korruptsiooniohtu, ometi kõik teadsid Valvo erinevatest suhetest ettevõtjatega! Pigem tuleb sellises ametis kasuks, kui sul on sõpru ja tuttavaid ka väljaspool avalikku sektorit, sest muidu võib silmaringi laius niimoodi kahaneda, et seda tuleb lausa vaatepunktiks pidada. Vaikus. Kõik teevad “mõmm” ja tänavad jumalat, et see rakett ja paha hais nüüd iseendast mööda läks!

See, et täna nuheldi nōrga, kehvasti selgitatud ja väga suure tōlgendamisruumiga seaduseparagrahv ühe inimese selga, ei viita küll ōigusriigile. Mul on endise omavalitustegelase ja Riigikogu pōhiseaduskomisjoni liikmena igatahes piinlik ja palun siiralt vabandust kōikidelt, kellele selle toimingupiirangu paragrahviga on kallale tuldud. Ei osanud neil aastatel tõesti ette näha, et sellise malaka oleme ise endale ehitanud, mille tulemusel saab inimese süüdi mõista, nii et ta ei pruugigi ise aru saada, et on toime pannud õigusvastase teo. Kuidas peaks tavakodanik sellest aru saama, kui juristid ja isegi õiguskantsler ei saa? Ma ka ei saa tōesti aru, kuidas saab inimese süüdi mōista, kui sisus pole otsusele miskit ette heita ja puhas juriidiline formaalsus on taas meie riigis olulisem, kui tegelik sisu?

Kuigi kohtuotsus on siseriiklikult lōplik, siis loodan, et Valvol on nii palju vaimu, et Euroopa kohtus edasi vaielda ning loodetavasti saabub kunagi ka mingisugune vastus, kuigi inimese vaatest pole sellega suuresti miskit enam peale hakata. Jah, kohtuotsuse järgi on ta süüdi ja võibolla formaalselt ta ongi eksinud, kuid päris kindel, et ühe lombaka seaduse ja selle uskumatu tōlgendamisruumi tōttu on inimeselt vōetud 4,5 aastat ja vähemalt 100 keskmist palka kohtukuludeks, rääkimata närvidest ja tervisest.

Ma ei ōigusta korruptsiooni, kaugel sellest.  Olen terve elu ikka püüdnud tegutseda vastupidi. Aga inimest ei tohiks süüdi mōista kuriteo eest, mille vōimalikust  sooritamisest ta kindlasti teadlik ei olnud. Jah, paljud analoogsed otsused ongi kaasusepōhised, aga see on ikka väga karm, kuidas selle toimingupiirangu paragrahvi tōlgendamise praktika tekkimise käigus hävitatakse inimesi ja terveid perekondi. 

Juba septembris 2018 ehk peale seda, kui nii mõnedki abilnnapead Tartus olid sooritanud oma nn kuriteod ja aastaid enne, kui kaks jõustunud kohtuotsust sündisid, millest siis ühe puhul mõisteti isik täielikult õigeks ja teise puhul osaliselt süüdi, on meie õiguskantsler öelnud oma ettekandes Riigikogule väga must-valgelt : “Korruptsioonivastases seaduses on toimingupiirangud määratletud segaselt ning ei võimalda inimesel täpselt aru saada, kas tema tegu on keelatud või mitte!”

“Räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte,” tõdes Madise. “Nüüd eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. Normist või ühestki normi seletusest ta sellele küsimusele vastust ei leia,” lisas ta. “Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud,” rõhutas õiguskantsler.

Kahjuks pole vahepeal peale inimkatsete meie õigusloomes muutunud mitte midagi ja siinkohal peakski selle loo lõpetama aga veel ei saa, sest ükskõiksusest ja usaldusest rääkinud juhtivprokurör ütles ka ühe väga õige seisukoha: “Ehk ei peaks otsima õiguslikele küsimustele vastuseid tingimata kohtulahenditest ja lõputust menetlusrägastikust, vaid tervest mõistusest” Paremini on raske seda lugu kokku võtta, loodaks vaid, et see soovitud terve mõistus ja laiema silmaringi omamine hakkab väljenduma ka mõnede süüdistajate igapäevases tegevuses.

*lugu ilmus Tartu Postimehes