TEHTUD!

Eestis oleme rääkinud väga palju haldusreformist ja sellega seonduvatest teemadest ning samuti sellest, et valitsuskoalitsioon küll räägib sellest teemast palju, kuid tegudeni kuidagi ei jõua. Või siiski?

Omamoodi halduskorralduse reformiks võib pidada ka suurimat tippametnike politiseerimise protsessi, mida valitsuskoalitsioon on viimaste aastate jooksul läbi viinud meie maakonnajuhtide ametisse nimetamise läbi.

Maavanema roll on küll oluliselt vähenenud ja tema roll maakonna tasakaalustatud arengu suunamisel on olnud pigem deklaratiivne kui sisuline. Ometi on see institutsioon meie riigi maakonnapõhises toimimises regionaalselt kõrgeim riigiametnik, kes piirkonnas tegutseb ning tugeva isiksuse sattumisel sellesse ametisse on võimalik oma tegevusele anda ka selge sisu ja suund.

Riiki valitsev koalitsioon on näidanud maavanemate ametissenimetamisega ikka uskumatut ülbust, mille tippteoseks paistab kujunevat Võru abilinnapea ametis olnud oravakese suunamisega Lääne maavanemaks. Vägisi tuleb meelde üks eelmine ühiskond, kus parteikontor suunas inimesi vajadusel täpselt sinna, kuhu parteil vaja oli. Millega see tänane Lääne maavanema määramine sellest siis erineb? Mitte millegagi.

Kui lepitakse kokku, et maavanema amet ongi poliitiline, siis tuleks vastavalt muuta ka seadusi ja öeldagi välja, et nii on. Kurb ongi selle teema juures kahepalgelisus, kus valitsuse retoorika räägib poliitika heast tavast ja aadetest, kuid reaalsed tegevused on täpselt vastupidised.

Kõva häälega kirutakse Keskerakonna toimetamist Tallinnas, justnagu oleks oma parteikaaslaste toppimine Tallinna vastutavatesse ametisse midagi eriskummalist ja ennekuulmatut.

Vaadates aga IRL-i ja Reformierakonna tegevust mitmes omavalituses ning eriti räigelt ilmneb see täna riigi tasandil, saame tõdeda, et käitumismustril pole ju mingit sisulist vahet pealinnas toimuvaga.

Vastavalt seadusele nimetab maavanema regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Ehkki seadus ütleb, et regionaalminister peab tutvustama maavanemakandidaati enne maakonna kohaliku omavalitsusliidu üldkoosolekule ning kuulama ära ja valitsusse viima nende arvamuse, on see tõepoolest täna puhas teater, sest nende arvamus ei huvita tegelikkuses kedagi. Ning vaatamata mitmes maakonnas omavalitsusjuhtide vastuseisule on maavanem ikkagi paika pandud. Lõuad pidada ja edasi teenida.

Regionaalminister on samuti selle protseduuri juures nagu parteikontori kandidaadi pakikandja, kes teeb omavalitsuste liidu koosolekul sissejuhatuse ja pärast kirjutab allkirja ning ongi maavanem paika pandud. Tuleb tunnistada, et koalitsioonil on mitmes maakonnas õnnestunud teha ka häid valikuid, kuid mureks ongi siin selle protsessi läbiviimine ja suhtumine omavalitsustesse, kellede arvamus riigivalitsejaid taaskord lihtsalt ei huvita.

Tänase seisuga on meil siis 15-st maavanemast 14, kes kuuluvad kas IRL-i või Reformierakonna ridadesse. Ainsana on täna veel parteitu maavanemana ametis Ida-Viru maavanem, kelle ametiaeg lõpeb järgmisel aastal ning küllap ka seal üks oravasaba lehvima hakkab. Selles võib kindel olla!