Eero Epner on kirjutanud väga sügava loo juhtimisest ja (läbi)põlemisest Aivar Rehe näitel. Meil kõigil tasub enne oma hinnangute andmist erinevatele kaasustele kõigepealt pisut mõelda, enne kui öelda. Minu jaoks jäi siit kokkuvõtva mõttena kõlama, et ühiskondlikus hukkamõistus ollakse ainult kas mustad või valged ning Eestis ei kehti enam ammu süütuse presumptsioon.
Paljud, kel endal puudub analoogse mure läbielamise kogemus, ei saa tegelikkuses aru, milliseid üleelamisi nad oma diletantlike hinnangutega tegelikkuses põhjustavad…
Tippjuht ohtlikust põlvkonnast: Aivar Rehe tõus ja langus
EERO EPNRER
Eesti Ekspress, 13.11.2019
Marek Helm, suur ja karastunud, tuhmide juustega, lühikeseks pügatud soenguga mees, maksuameti endine juht ning praegu suure eraettevõtte Lähis-Ida operatsioonide direktor, pühib käeseljaga laiali viimased väikesed niisked laigud oma silmade all. Siis keerab ta vaikides oma arvuti monitori minu poole.
„Tunnustan Sinu julgust ja sõnumi selgust,“ on sinna kirjutatud. See on Aivar Rehe ammune kiri. Minu vestluskaaslane oli teinud sel hetkel ühe vea, ei midagi katastroofilist, aga piisavalt tõsise, et avalikkuse ees vabandust paluda. Mõnele meie seast tuleb vabanduse palumine kergelt. Tippjuhtidele alati mitte.
Nende jaoks pole olemas midagi alla ideaali ning kui lipsab sisse väike viga, mõraneb mitte ainult ideaal, vaid ka nende maailm. See pole pelgalt soov olla edukas. See on sõnastamatu tung seada peaaegu kättesaamatuid eesmärke ning mitte peatuda enne, kui need saavutatud. Ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada kui enese pidevat proovilepanekut, enese ületamist − mitte leppimist nende piiridega, mis meile on antud. Marek Helm märkas, et oli oma teel teinud vea. Vaevalt pool tundi pärast avalikkuse ees selle tunnistamist tuli Rehelt kiri. „Oled eeskujuks riigiameti juhtimisel“ on alla joonitud.
„Aivar oli mul kogu aeg taustal olemas,“ ütleb Helm. „Hinnanguid andmas, toetamas. Ta oskas hoida.“ Peaaegu kümme aastat oli mööda läinud sellest, kui nad viimati ühe kesklinna maja kabinettides kohtusid, vaidlesid, arutasid, kuid endiselt käis Helm temaga kõiki olulisemaid karjäärivalikuid arutamas.
Helm imetles Rehet. Pidas teda oma sõbraks ja arvab, et tunded olid vastastikused, isegi kui nad ei istunud kunagi kõrvuti saunalaval ega arutanud maailma asju. „Vahel ma igatsesin seda,“ tunnistab Helm. Nende kabinetid olid kõrvuti, Helm oleks tahtnud vahel lihtsalt niisama ilma eesmärgita sisse astuda ja lobiseda, aga selleks polnud ruumi. „Aivar õpetas mind olema samasugune juht nagu ta ise. Inimestele lähedal, kuid eraeluliselt kättesaamatu,“ ütleb Helm. „Tipus ollakse tõesti üksi. Vahel on see raske, aga tegelikult suuresti selles ju tippjuhtimise võlu seisnebki.“
„Paljud karismaatilised juhid on tegelikult psühhopaadid, aga tema mitte. Ta võttis asju hinge, aga lihtsalt ei näidanud seda välja.“
Mõne jaoks võib kõlada see traagiliselt. Mitte Helmi jaoks. „See annab vabaduse,“ ütleb ta. Vabaduse vastutada. Sa oled vaba inimlikest sidemetest, mis sind ankurdaksid millegi külge, millel eesmärgi poole liikudes pole tegelikult tähtsust.
Kümned inimesed, kellega ma räägin, kirjeldavad Aivar Rehet kui siirast, avatud, rõõmsat inimest. Tema jaoks ei olnud tabu panna käsi kolleegi õlale või küünarnukile − isegi kui keha ei vajanud toetamist, võis seda vajada tema vaim. Kord ütles maksuametis kolleegil närv üles, ta sulges ukse, ta lihtsalt ei jaksanud hullumeelse töötempoga enam kaasa minna, aga kõige hullemat kartnud Rehe jooksis kohale ning lasi ukse maha murda.
„Ta tahtis alati kõike detailideni teada,“ ütleb too kolleeg, „ja et tema inimestega kõik korras oleks.“ Ent kui ma küsin sõprade käest, kas Rehel oli õdesid või vendi, jäävad nad pikaks ajaks vait ja kehitavad siis õlgu. Nad ei tea. Rehe ei rääkinud. Üks teda rohkem kui 20 aastat tundnud inimene ütleb, et ei käinud kunagi Rehel kodus − ja ta ei tea kedagi, kes oleks käinud. Olles kõige elurõõmsam inimene, keda mu vestluskaaslased kohanud, kiirgas ta rõõmu endast välja, aga ei avanud hinge ega kutsunud sinna teisi sisse. Oli see Aivar Rehe strateegia?
Ei. Mõned, kes teda tundsid, ütlevad, et kogu Aivar Rehe juhtimistarkus tuli kogemustest. Ta ei lugenud juhtimisraamatuid, ei käinud koolitustel ega jooksnud pimedas metsas guru juhendamisel üle sütega kaetud pannide. Ta oli see, kes ta oli. Ta juhtis nii, nagu oli alati juhtinud. Ja üks osa sellest oli tsentrifuugina inimesi kaasa tõmmata, neid mitte unustades ka aastaid hiljem. „Kas sina tead kedagi, kes sulle pärast kümne aasta möödumist saadaks endiselt toetavaid sõnumeid?“ küsib Helm. Mina ei tea. Tema ka ei tea.
Marek Helm on juba pikemat aega vait. Ta põrnitseb marmoriseeritud lauapinda, suured sõrmeotsad lebavad sellel jõuetult. Siis tõstab ta pilgu ja vaatab aknast välja. Möödub peaaegu minut. „Aga ta ei jätnud endale taganemisruumi,“ ütleb ta lõpuks vaikselt. Pilk vaatab endiselt kaugusesse.
Millalgi 1980. aastate alguse tavalisel kevadlõpu hommikul kõlas ühes Kohtla-Järve basseinis vali piiksatus ning kümmekond treenitud noort keha tõukas ennast basseiniäärest eemale. Nende käed hakkasid tuuleveskite labadena korrapäraselt tõusma ja langema ning laiad kokkusurutud sõrmedega peopesad kahlasid läbi raske vee, püüdes nende nappide inimolendile antud vahenditega liikuda järjest kiiremini ning järjest kaugemale. Aivar Rehe ujus neljandal või viiendal rajal, seal, kuhu pannakse eeldatavad favoriidid. See oli tema lemmikdistants, 100 meetrit selili, ning tema silmad olid puuritud Kohtla-Järve ujula armetusse lakke, kust koorusid suured krohvitükid. Mida Aivar Rehe nägi? Ta nägi olümpiat. Kõik teadsid: Aivar Rehe tahtis võistelda olümpial, mitte midagi vähemat, see oli tema eesmärk. Ja unine maihommik tööstuslinna hõredas ujulas pidi olema esimene samm, sest esmalt pidi ta tulema Eesti meistriks.
Pööre. Tõmme. Uus tõmme. Veel kümme meetrit. Veel viis meetrit. Eelviimane tõmme. Viimane. Puudutus. Jalad rippu, pea veest välja, pilk tabloo poole. Ta on teine. Ta ei ole teiseks tulnud. Ta on teiseks jäänud. Aivar Rehe ronib basseinist välja, kõnnib mõned sammud mööda kahhelkividest laotud põrandat ja seisab sõbra ette. „See on kõik,“ ütleb ta. „Ma ei uju enam kunagi.“ Tema kehalt tilgub põrandale vett. Tilk tilga haaval. Siis kuivavad nad lõplikult.
„Ta ei ujunudki enam kunagi,“ ütleb tema sõber ja klassivend Olev Schults 40 aastat hiljem. Istume tema Tallinna kõrghoone ülemisel korrusel asuvas kontoris. Olen neid pastelsetes toonides ning ohtrate roheliste taimedega ruume näinud viimastel nädalatel rohkem kui kunagi varem, kohtudes poliitikute, pankurite, ettevõtjate, riigiametnike, kolleegide, konkurentide, sõpradega, ning koos oleme vaadanud alla väikese linna peale, mis viimased aastakümned oli Aivar Rehe koduks. „Selja taga räägitakse ettevõtjate seas üksteise kohta igasuguseid asju,“ ütleb Viljar Arakas, kes tundis Rehet vaid panga kliendina. „Aga ma tõesti ei mäleta mitte ühtegi korda, kui Rehe kohta oleks keegi midagi negatiivset lausunud.“
Inimestel on harva meeles üksikud lood, aga kõigil on meeles Aivar Rehe olek. See, mida on niivõrd raske määratleda, aga mida tajusid kõik, kui ta ruumi astus ja inimestega rääkis, neile otsa vaatas, neilt vastukaja ootas. Vily Lopmann, kes töötas temaga 15 aastat tagasi kõigest mõned kuud koos, võtab ise ühendust, et öelda: „Tema eredus, sära, energia − see kõik oleks nagu eile olnud.“
Mulle kirjeldatakse Rehe kiiret kõnnakut ja tõtlikku rääkimismaneeri, mis oli pikitud küsimustega, nagu „Oled minuga?“, või optimistlike hüüatustega „Teeme edasi!“. Hansapangas töötades ei mallanud ta kunagi lifti oodata, vaid jooksis ülemistele korrustele jala, lipates mööda trepikojas tossavatest suitsetajatest. „Mehed, tapate ennast!“ oli ta mööda kihutades lõbusalt hüüdnud ning silmapiiri taha kadunud, taas mõnda kabinetti, et olla detailideni kursis, kuidas kusagil töö edeneb − ning hoo pealt lauanurgal istudes teiste inimeste kohvi ära juua või nende õuntest suurt tükki hammustada (võis olla ka juba pooleldi söödud õun, lisab üks), sest ise teepakki leotada ei olnud lihtsalt aega.
„Aivari kiirus oli nii suur, et vahel saatis ta oma kabinetist mulle meili, tõusis siis püsti, lippas mööda koridore minu juurde ning jõudis pärale enne kui tema kiri,“ naerab Maret Hallikma, tema kunagine parem käsi maksuametis. See oli lakkamatu sisemine energia − miski, mis sundis Aivar Rehet liikuma, tema tarvidus olla kogu aeg käimas, mitte kunagi maha jahtuda, hoida mootor täistuuridel kogu aeg ja igavesti. Mis oli selle mootori õli? Selleks oli eesmärk.
Kohtla-Järvele Rehe enam tagasi elama ei läinud. Külastas vahel vanemaid, lihtsaid töölisi, kelle kodu oli alati täiuslikult korras ning kelle ainus poeg vaikis juba lapsena lugupidavalt, kuni isa tema klassivendadega malest rääkis. Ta ei jäänud kunagi kauemaks kui päevake. Tema vanemad elasid pika elu, isa lahkus siitilmast alles paar aastat tagasi, pärandades pojale tagasihoidliku korteri ja garaažiühistu võtmed. Isa oli jäänud paikseks, kuid poeg tegi karjääri, mida vähesed Eestis on näinud, sest miski temas sundis kogu aeg edasi liikuma, justkui poleks olemas elu mõtet ilma eesmärkideta.
„Need olid tal ülikõrged,“ ütleb Olari Taal, „ja ta saavutas need.“
Mõned ütlevad selle kohta maksimalism. Või perfektsionism. Tahetakse kõike või mitte midagi, kus „mitte midagi“ pole tegelikult kunagi variant − ent tahetakse ennekõike iseendalt, piitsutatakse taga ennast, nõutakse täiuslikkust iseeneselt, armutult, kompromissitult. See polnud masohhism. Aivar Rehe oli õnnelik inimene, kuid väsimist ja vigu ei andnud endale vist kunagi andeks.
Kord 1990ndate keskel juhtus midagi Hoiupangas. „Tühiasi,“ ütleb Olari Taal − mitte midagi ebaseaduslikku, lihtsalt veidi halva lõhnaga tehing („Ma olen teinud kümneid kordades hullemaid asju“), millega Rehe polnud isegi seotud, puutus kokku vaid riivamisi, kuid ometi tuli ta neli(!) aastat hiljem Taali juurde ning küsis, kas ta peaks sellest asjast kellegagi rääkima. Aastaid kandis ta tühise kriimu tekitatud miskit enda sees − mis see oli? Suutmatus endale andestada? Dmitri Jegorov mäletab, kuidas ta läks kord pärast üht koosolekut Rehe juurde ja heitis talle paari asja ette. Jutuajamine kestis vaid mõne minuti, see ei arenenud kuhugi, kuid aasta(!) hiljem tuli Rehe ühel vabaõhuüritusel Jegorovi juurde ning ütles, et nende vestlus läks talle väga korda.
„Paljud karismaatilised juhid on tegelikult psühhopaadid, aga tema mitte. Ta võttis asju hinge, aga lihtsalt ei näidanud seda välja,“ räägib üks kolleeg maksuameti päevilt. Seal, iseenda sees otse täistempol töötava mootori kõrval kandis Eesti üks silmapaistvamaid tippjuhte veel midagi, mida mõistavad lõpuni ilmselt ainult need, kes nõuavad endalt sama halastamatult ja sama palju kui Aivar Rehe − kuid peidetuna.
„25 aasta jooksul nägin ma teda ainult üks kord tusasena,“ mäletab üks pikaajaline kolleeg. See oli siis, kui Rehele tehti puusaoperatsioon. Korraga ei saanud ta enam jõusaalis täiega rassida. Ta ei saanud laduda kangile uusi kettaid, tõmmata paigast uusi raskusi − äkitselt ei saanud Aivar Rehe edasi liikuda. Oh, see puus, see väeti inimkeha, see nõder takistus eesmärgi saavutamise teel.
21. juulil 2003. aastal tõusis päike juba enne viit varahommikul. Ilm oli mahe, tuul puhus mõõdukalt, suutmata küll jahutada järjest kuumemaks muutuvat päeva. Kella kümne paiku kogunesid Tallinna kesklinnas veidi umbses toas paarkümmend pahurat inimest. Maksuameti juhtkond oli saabunud just tagasi suvepäevadelt, mis möödusid närviliselt. Reedel oli neile teatatud senise peadirektori ametipostilt eemaldamisest, lugu oli segane, paljud olid riigi peale vihased. Tulised arutelud rikkusid idülliliseks planeeritud saunaõhtu ja võrkpallis löödi palle tugevamalt, kui oleks tingimata pidanud. Esmaspäeva hommikuks oli selge, et erinevalt tavapraktikast ei tule uus juht maja seest, mis ainult süvendas tuska. Inimeste käed olid rinna peal risti ning valitsenud õhkkonda „vaenulikuks“ nimetada on leebe eufemism. Mõni minut pärast kümmet avati koosolekuruumi uks, sisse astus Aivar Rehe ning tuba sai teda täis.
„Aivar ei olnud maksuspetsialist,“ ütleb üks tema toonane kolleeg, „ei pidanudki olema, sest ta oli ennekõike juht.“ Rehe oli üks esimesi erasektorist tulnud tippjuhte riigiametis. Tema kutsumine esmalt tolliameti ja seejärel ka maksuameti juhiks, kus tema ülesanne oli muu hulgas nende kahe asutuse liitmine, „tundus nii loogiline“, nagu ütleb läbi veidi ragiseva telefoni endine rahandusminister Harri Õunapuu. Ta tundis Rehet juba Hoiupangast, kui viimane oli laenukomitee juht ning „minu süda seetõttu alati rahulik“. Kui ta Rehele ettepaneku tegi, oli too üllatunud, kuid seejärel läks põlema. Võimalik, et teda inspireeris ülesande võimatus – tol hetkel oli tolliamet kõige halvema mainega riigiasutus, mis samas pidi kohe hakkama Euroopa Liidu välispiiri vardjaks. Tolliametis polnud vaja nipet-näpet kohendada, vaja oli maavärinat.
„Esimestel nädalatel istus ta kabinetis ning alluvad vedasid kärudega tema juurde pabereid. Ta luges ja luges, et teha endale tolliameti töö detailideni selgeks,“ mäletab Aivar Pau, tolliameti toonane pressiesindaja. Kui nad kohtusid, rääkisid nad tunde, väljas hakkasid pikad suveõhtud juba hämarduma, ent nemad vestlesid endiselt sellest, kuidas muuta tolliameti masendavat mainet. See oli üks Rehe eesmärke, aga mitte ainuke, sest just nii tahtis ta riigiasutuse tööle panna − eesmärkide järgi. Rehe kabinetis süttis tuli varahommikuti esimesena ning kui viimane kolleeg töölt lahkus, võis ta näha, kuidas pimedusse mattunud majas seesama tuli endiselt põles. Tema ind haaras ka kõiki teisi. „Mul oli imelik minna kell kuus õhtul koju,“ mäletab Ruth Paade. „Siis oli tunne, nagu oleks ainult pool päeva tööl olnud.“ (Sel ajal avastas ta enda jaoks Selveri Köögi, sest ei jõudnud enam perekonnale süüa teha.) „Rehega koos töötamine oli minu elu intensiivseim periood,“ lisab Pau, korrates sama mida kõik teisedki.
Viiest tööpäevast polnud Rehele kunagi piisanud, ka nüüd sõitis ta pühapäeva hommikuti kontorisse ning veetis seal terve päeva, nii et esmaspäeva hommikul oli kolleegidel ees paarkümmend kirja lahendamist vajavate küsimustega. „Alguses ajas see närvi, tulla esmaspäeval tööle ja näha, et sinu tööplaan on pea peale keeratud,“ ütleb üks neist. Ent siis ostis ta sülearvuti, otsis pühapäeva õhtul kodus vaiksema nurga ning hakkas meilidele vastama. Ainuke võimalus töötempoga toime tulla oli sellega kaasa minna, sest kui sa ei tegelenud ülesandega kohe, võis Rehe tunni aja pärast helistada ja öelda, et tegi juba ise ära. „Ma ei näinud nende aastate jooksul kordagi, kuidas ta koju läks või millal lõunat sõi,“ ütleb Pau. Rehe võis helistada sulle kell pool kuus varahommikul või mõni minut pärast südaööd, ühel hetkel lõpetasidki alluvad telefonide hääletuks sättimise, sest kõne võis tulla iga hetk − aga sa ka tahtsid tööd teha.
Üks kolleeg mäletab, kuidas nad Sevillasse sõites jäid pärast mitut ümberistumist viimasest lennukist maha, jõudsid rampväsinutena südaööl hotelli ning vajusid kottidena oma asemetele. „Ärkasin hommikul kella viie paiku,“ ütleb ta, „sest kõrvaltoast kostis Aivari valju häält.“ Eestis oli kell saanud seitse ning võis alustada esimeste töökõnedega. Abikaasa valis puhkusereisideks spetsiaalselt Indoneesia või Mehhiko, nendega on ajavahe suur, sealt peaks olema võimatu teha töökõnesid kaugele Eestisse. Kuid paar korda leidis Rehe ikkagi võimaluse, hiilis veidi kaugemale ja sosistas torusse, et peab rääkima kiirelt, aga „anna mulle tunnetust, kuidas sul selle asjaga on“. Alluvate e-postkastid olid üle ujutatud kirjadega, mis sageli lõppesid hüüdsõnadega nagu „Arvakem!“ või „Töötagem!“, kutsudes kõiki üles ühiselt pingutama seatud visioonide nimel. „Me ei olnud midagi säärast kunagi näinud,“ ütleb Dmitri Jegorov.
Rehe uuendused olid mastaapsed. Tulemusi hakati mõõtma efektiivsusega. Koosolekud muutusid pühaks, need ei jäänud kunagi ära ning neil pidid kõik midagi ütlema. See polnud keeruline, sest „koosoleku algusest oli möödas 30 sekundit, kui kõik juba rääkisid − Aivari sisenemine ruumi oli nagu paisu tagant vee vabastamine,“ kirjeldab Dmitri Jegorov. Rehe otsis tagasisidet, kaevas kolleegide abiga ennast kõige pisemate detailideni ning neid tagurpidi keerates proovis leida üles nõrgad kohad. Ta pani käe mootorisse nii eelarvete koostamisel kui ka strateegiate kirjeldamisel, nii personalipoliitikas kui ka avalikes suhetes.
Nii tolli- kui ka maksuamet olid defineerinud ennast riigiametitena, kelle jaoks ühiskond on hämar mets, kus tuleb kindlaks teha, vahele võtta ja mutta tampida kõik puude vahel hiilivad lurjused, keda pidi olema kohutavalt palju. Rehe pööras selle suhte teistpidi. Korraga vaadati ühiskonnale silma ning öeldi: siin oleme meie, sinu riik. See ei tähendanud mitte kosmeetilisi muudatusi pressiteadetes, vaid mõttemalli muutust. Igal(!) hommikul arutati läbi, kas ja mida on öelda avalikkusele − ning kui oli, siis just Rehe astus ajakirjanike ette ja vastas, selgitas, kaardistas.
Tõsi, „ta ei olnud just hiilgav intervjueeritav,“ nagu mainib Pau. Rehe kippus vahel minema liiga detailidesse ja analüüsima liiga põhjalikult, kuna ühiskond tahab pigem kuulda kolmesõnalisi lauseid. Sellest hoolimata on raske üle hinnata Rehe avatuse sümboolset tähendust. Korraga ei olnud riik enam sinu vaenlane. Ta oli sinu partner.
Umbes samamoodi määratles Rehe ka juhi rolli organisatsioonis.
„Kui Aivar sisse astus,“ ütleb üks kunagine kolleeg, „siis oleks nagu aken lahti tehtud ja värske õhk sisse lastud.“ Avatus, rõõmus elujaatus ning austus teiste vastu olid tema iseloomujooned – „ta rääkis isegi jõusaalis kõigiga nagu võrdsetega,“ ütleb Priit Perens, ning seal rüganud Urmo Soonvald mäletab, kuidas Rehe teda kangide juures õpetas, kiirates „heatahtlikkust, energiat ja abivalmidust“ – ja ühtlasi osutusid need murrangulistel aegadel ka strateegilisteks tööriistadeks. Kui sa lähed juhtima madalaima reitinguga riigiametit, tahad seal ellu kutsuda maavärinat ning ees ootab Euroopa Liiduga liitumine, mis on keerulisim protsess Eesti riigi ajaloos, tuleb see kõik vägagi kasuks.
2006. aasta aprilli alguses kleebitakse maksuameti akende peale suurelt kirjad PALJU ÕNNE AIVAR. Varsti heliseb telefon, see on Aivar Rehe, ta on liigutatud. Ta ei tööta enam maksuametis, vaid Sampo pangas (kust aeg-ajalt maksuametisse helistatakse ja küsitakse, keda te meile küll saatsite, see mees on ju väsimatu), kuid endised kolleegid soovisid teda meeles pidada ja üle tänava pangamajast olid õnnesoovid hästi näha. Kõik said aru, et Rehe soovib edasi liikuda, tema otsus „tuleneb minu sisemisest loomusest mõjutada oma tegevusega ettevõtte efektiivsust ja kasumlikkust“, seisis Rehe lahkumiskirjas (inimesed hoiavad seda siiani alles). Tema eesmärkmaksuametis oli täidetud ja kuigi ta − ega ilmselt tol hetkel keegi teinegi − veel täpselt ei tajunud, oli Eestis toimunud muutus, mis kestab tänaseni. „Ilma Aivarita oleks Eesti avalik sektor võib-olla sama staatiline kui Skandinaavias,“ ütleb Jegorov. Väga lihtsalt öeldes: ilma Aivar Reheta elaksime kõik ühes teises riigis.
Lahkuminek oli sõbralik, toimus väike üritus, peeti mõned kõned. Võib-olla tõsteti ka klaase, kuigi see pole tõenäoline, sest Rehe ei joonud kunagi tilkagi ning lahkus alati enne pidude lõppu. Mäletatakse veel, et lahkumispidu oli lühike ja lõppes kuidagi järsult, nagu ei oleks lahkuja tahtnud − või suutnud − seda olukorda taluda. Mõned inimesed on kindlad, et see oli hetk, millal nad peaaegu nägid Aivar Rehe pisaraid.
Aivar Rehe jaoks oli töö peaaegu kõik − kuid ainult peaaegu. „Ta oli perekonnainimene,“ ütlevad mitmed. Seda olevat olnud kohe näha. Ta käis abikaasaga kontsertidel ja teatris ning laupäeviti pikkadel jalgsimatkadel, et rääkida olnust ja tulevast. Vahel pajatas ta kolleegidele oma „suurepärastest tütardest“, kelle kuhugi viimine või kuskilt toomine oli ainus, millel Rehe lubas sekkuda oma tööpäeva. „Ta seadis pere alati kõigest ettepoole,“ ütleb abikaasa vaikselt. „Isegi endast.“
Ent perekonna kõrval oli kahtlemata just töö see, mis täitis tema mõtteid ja tundeid, unistusi ja lootusi, isegi tema unenägusid. Tema öökapil oli alati valmis paberileht ja pliiats, et üles märkida järjekordne lahendus mõnele probleemile, kui see peaks talle unes ilmnema. Ühes oma esimestest töökohtadest hoidis ta kontoris magamiseks välivoodit ning järgmises oli kord üleval ja tööl 72 tundi järjest. Ta oli tööst läbi imbunud, nagu mõni meist on läbi imbunud loodusest, nostalgiast või ärevusest.
„Kord lendasime Kopenhaagenist koos Eesti poole,“ ütleb üks tema kunagisi kolleege. Rehe töötas siis juba Danskes ning ütles, et töötab ainult ühe arvu − panga aastaaruande lõpus oleva kasumi nimel. Sest see on iga panga eesmärk. „Täpselt samamoodi töötas ta ka maksuametis − olid eesmärgid ja need eesmärgid tuli täita.“ Ent mitte iga hinna eest.
Ühena esimestest märkan ma Aivar Rehe leinakuulutuste seas Enn Kunila ja Jüri Käooma. Kas te tundsite Rehet, küsin. Mitte isiklikult, nad polnud sõbrad. Küll aga tööalaselt − ta oli hea lastetoaga, väga viisakas, ütlevad nad. „Sa ei pea kahtlema,“ lisab siis korraga Enn Kunila. „Kui sa kirjeldad Aivar Rehet ausa inimesena, oled sa õigel poolel.“
„Ka 1990ndate keskel, kui olid hoopis teised ajad ja arusaamad ausast pangandusest,“ kirjutab ühel õhtul Tiit Pruuli, „paistis Aivar silma erakordselt korrektse inimesena.“ See pole niisama poetatud märksõna, mida öeldakse tema laitmatult korras riietuse, legendaarse täpsuse, timmitud viisakuse või tööülesannete eeskujuliku täitmise kohta.
Ausus näis Rehe jaoks olevat põhimõte, mida ta võttis sama tõsiselt kui kõike muud oma elus, ja ma ei tea, kas seda eetilise printsiibina või lihtsalt seetõttu, et ausus on üks maksimalismi erivorme − kui oled aus, oled sa puhas, sa ei tee räpakalt, ei tee vigu, ei kobista, aususes saab kõik selgeks ning on vaieldamatu.
„Otsingutes on alati palju keerdkäike,“ kirjutas keskkooli lõpetav Rehe kunagi avalikus kirjas oma õpetajatele. „Jääda ausaks − seda ei suuda sisendada sõnadega. Siin on vaieldamatu kaal Sinu eeskujul.“ Seda kõike nõudis ka Aivar Rehe töö.
„Tal oli kombeks printida andmestik välja ning kleepida see üheks hiigelsuureks paberiks,“ mäletab üks Hansapangas töötanud inimene. See paber oli vahel laua, vahel terve toa suurune. Kõik oli seal peal: tehingud, protsessid, suunamuutused. Rehe asetas paberi põrandale, võttis tooli, vaatas natuke aega ja pani siis näpu peale täpselt sellele kohale, mis tundus kahtlane. „Ta oli selles fenomenaalne,“ ütleb too inimene. „Tema tüpaaž ei olnud riskijuhi oma, aga oskused küll, tema tähelepanu ei hajunud kunagi.“
Endise pankurina tundis ta hästi Eesti ärimaastikku ning kolleegidele meenuvad arvukad korrad, kus Rehe kadreeris välja ettevõtjad, keda ei peaks usaldama. „Kord astus otse tema kabinetti üks väga kõrge pankur, Rehe sõber,“ mäletab Aivar Pau. Minek oli enesekindel, isegi joviaalne, pankur oli oma väikeses maksutširibilinskis kindel, kuid kabinetist astus välja pettunud mees.
„Alguses oli Rehel keeruline harjuda, et asju tuleb ajada punktuaalselt, seaduse järgi,“ mäletab üks tema asetäitjaid maksuametis. „Aga siis ta kohanes. Ning edaspidi lõpetas ta paljud arutelud, kus vaieldi kellegi maksupettuse üle, lihtsa lausega: kui on seadust rikutud, pole siin midagi arutada.“
Kui ma palun kolleegidel veel meelde tuletada üksikuid juhtumeid, kui Rehe oleks silma paistnud korrektsusega, kehitavad nad pärast pikka vaikust õlgu. Neile ei meenu. Sest „see kõik oli üldine hoiak, mis läbis kõiki tema tegevusi“. Kuidas siis juhtus, et just säärane inimene sattus 21. sajandi ühe kõige suurema finantsskandaali keskmesse?
„See on mõistatus,“ ütlevad peaaegu kõik. Nad ei saa sellest aru. Pilt ei lähe kokku, lõhed on liiga suured, küsimus pole detailides, vaid asi ei klapi põhimõtteliselt. Mitte keegi, kellega ma räägin, ei arva, et Rehe oleks olnud selle kõige taga. Mitte keegi. Paljud neist ei idealiseeri Rehet, mõned neist on kriitilised tema pangajuhioskuste üle (kodulaenuportfell oli märkimisväärselt kahjumlik, äri tehti ka munitsipaalrahaga, mida üks pankur nimetab „madalama otsa panganduseks“). Mõned mainivad tema edevust ja soovi eesmärkide täitmisel ka silma paista, sest „lõppeks oli ta lihtsa natuuriga“, nagu ütleb üks tema sõber. Temas polnud midagi liiga keerulist ega varjatut (ehk tema fassaad ei pidanudki midagi varjama − ta oli see, kes ta oli). Ja ometi ei arva isegi konkurendid ega Taani ajakirjanikud (ei nüüd ega varem oma lugusid kirjutades), et Aivar Rehe oleks olnud kuri geenius kogu skeemi taga, isegi kui see nii kellelegi paistab. Täpsemalt: isegi kui sel nii lastakse paista.
Mõned arvavad, et inimkond on liikunud kogu oma ajaloo selle poole, et vähendada võimalike vigade arvu ja kui tõesti nii, siis Kopenhaagenis tööpäeva hommikul kell pool kümme on inimkond sihile jõudnud. Laes on suitsuandurid. Klaasist valvelaua taga istub turvamees, kes mulle sotsiaaldemokraatlikult lehvitab, kui ma lahkun. Kõik on kontrolli all. Kõik on läbipaistev. Ent kui ma astun õue ja puudutan segase impulsi ajel pangahoone kiviseina, on see jääkülm. Kõnnin paar sammu edasi ja peaaegu põrkan vastu järgmist tsitadelli − Taani keskpank, kus asub ka Taani finantsinspektsioon. Nende ja Danske vahe on kümmekond meetrit ning seda nappi distantsi valvab vaid paatinaga kattunud pronkskuju, pühendatud mitme sajandi tagusele vahvale väejuhist strateegile, kellel õnnestus iga skeem. „Ei tohi kiirustada, ei tohi jokutada,“ on tema sõnad peeneteralise meisliga Danske panga ees olevasse kivist pinki raiutud.
Kui mulle nädal varem telefonis öeldi, et kurja kokkusattumuse tõttu on kõigil Danske pressiosakonna seitsmel töötajal just sel nädalal väga kiire ning kellelgi pole kusagilt võtta poolt tunnikest kohtumiseks, muutus kõik ettearvatavaks. Ma saadan kümmekond küsimust ja vastuseid tuleb üks, mis on sama üleüldine nagu kolmapäeva ennelõuna. Ühelegi Aivar Rehet puudutavale küsimusele nad ei vasta (peale copy-paste’i oma napist kaastundeavaldusest). Mis puudutab panga üldist poliitikat, siis väljendavad nad kahetsust ning lubavad end parandada. Nad ei maini midagi selle kohta, et kui skandaal puhkes, ajasid nad kõik Eesti filiaali kaela. Mitte midagi selle kohta, kuidas oma pressiteadetes, raportite tutvustustes, teleintervjuudes ja üleüldse kõikjal, kus saab edastada mingeidki sõnumeid, ütlesid, et seda tegid Eesti − või vähemalt Ida-Euroopa − metslased, kasutades pigem väljendit „eestlane“, mitte „Danske Panga töötaja“.
Kui kammida Danske kodulehel skandaali kohta käivaid kokkuvõtteid, ei pea isegi eriti pingutama, et näha, kuidas refräänina korduvad sõnad „Eesti“ ja „meie“ − ning „Eesti“ on alati see, kus tehti valesti, pandi mööda, libiseti kõrvalt, aga õnneks on olemas ka „meie“ ja „meie“ on need, kes tunnevad muret, võtavad vastutuse, lubavad asja parandada, tõhustavad, korrigeerivad, kobestavad. „See on vägagi Eesti juhtum,“ ütleb veel eelmise aasta suvel 90 miljonile USA televaatajale toonane Danske panga juht ning koos saatejuhiga arutatakse selle üle, kas tegemist oli „kultuurilise probleemiga“.
Retoorika on hall ala ning peaaegu võimatu on kirjeldada kehakeelt ja žestide-miimika kirevat galeriid, millega süüd kõrvale juhitakse ja tõrjutakse. Ent ometi on Danske Bank suutnud seda-päriselt-ütlemata luua õhustiku, kus kõik toasviibijad saavad aru, kuhupoole vaadata, kui keegi peaks küsima, kes on kogu selles jamas süüdi. Vaadake neid seal nurgas, öeldakse. Meie finantskoloonia ebaõnnestunud pärdikuid.
„Jah, muidugi nad üritasid seda öelda,“ kinnitab John Hansen, Taani suurima päevalehe uuriv reporter. „Aga me ei läinud õnge.“
Kuidas ka Danske ei püüdnud kirjeldada kõike „Eesti skandaalina“, olevat see kohe läbi hammustatud ja kõrvale heidetud ning Taanis ei nimeta seda keegi enam Eesti jamaks. Seda kinnitavad ka Eesti diplomaadid, kui vahel mõni välissaadik midagi küsib, kuid üldiselt on asi vaikseks tõmmanud. Rõõm kuulda. Juhuu. Ainult et üks Eesti pankur räägib, kuidas rahvusvahelistel konverentsidel on Danske inimesed toonud viimasel ajal retoorilise võttena kasutusse väljendi „Eesti probleem“.
Danske korporatiivkõnepruugist nõretavat vastust lugedes ei saa ma esimese hooga aru, kas nad pole ehk küsimust valesti mõistnud. Ma tahtsin teada, kas „Eesti probleem“ on Danske strateegiliselt kokkulepitud väljend, ja ootasin muidugi, et nad eitavad, kuid saadetud vastuses tsiteeritakse praegust nõukogu esimeest, kes pool aastat tagasi ütles aktsionäride üldkoosolekul, et „me võime seda nimetada Eesti juhtumiks, rahapesuskandaaliks või kahtlaste ülekannete juhtumiks“. Mis tähendab, et öelda „Eesti juhtum“ on endiselt legaalne. Võib-olla isegi soovitatav. Sest kuidas muidu olekski võimalik päästa Danske Banki ilus nimi, mis on maitsekalt kirjutatud nende peakorteri katuseviilu alla. Mul ei jää üle muud, kui vaadata ühel kolmapäeva varahommikul võlutult, kuidas Taani finantsinspektsiooni massiivse hoone tagant kerkiva päikese kiired selle nime särama löövad.
„See pole fenomenaalne,“ ütleb üks Eesti pankur. „See on kuradi anomaalne.“
Tema ette laotatud paberilehele on joonistatud kaks arvu. Üks on 0,3% − just nii palju moodustasid Eesti filiaali mahud kogu Danske korporatsiooni mahtudest. Selle kõrvale on tema hoogne käsi kirjutanud 10% − nii palju kogu Danske panga kasumist toodeti mõnel aastal Eestis.
See pole hea majandamine. See pole isegi õnn. Midagi on siin pildil niivõrd karjuvalt valesti, et pankur kummardub minu poole ja tema hääl muutub teravamaks, võib-olla isegi metalsemaks. Varade maht ja kasum käivad tavaliselt koos, ütleb ta. Natuke võib seal erinevust olla. Mõni protsent. Aga mitte üle neetud 300%! Kui Danske Eesti filiaal hakkas ühel hetkel pööraseid kasumeid näitama, mis on väljaspool igasugust loogikat, oleks pidanud seda keegi märkama. „Nõukogus istudes sa pidid nägema anomaaliaid,“ lausub üks pankur, „ja sa oleks pidanud hakkama esitama küsimusi.“
Üks teine inimene ütleb aknast välja vaadates, et „Danske panga nõukogu oli väga düsfunktsionaalne“. Meie äris ei ole just kõige rumalamad inimesed, räägib üks peaaegu 30aastase staažiga pangajuht. Need inimesed ei pruugi olla kõige osavamate kätega, lastele kastanimunadest loomakeste meisterdamine võib lõppeda saamatu käkiga, kuid nende tugevused ongi mujal. Nad analüüsivad. Kalkuleerivad. Arvestavad ja hindavad. Paljud reaalainete olümpiaadide võitjad leiavad töökoha pankades. Need on meie maailma helgeimad ajud, keda pangad meelitavad võimsate väljakutsete ja oluliste boonustega ning kelle ülesanne on töötada oma peaga. „Ja kuidas kurat on võimalik,“ küsib too kogenud pangajuht, „et säärased inimesed ei analüüsinud mitte sekundikski anomaaliaid, mida isegi laps peaks märkama?“
Enam-vähem kõik on veendunud, et Danske käskiski oma Eesti filiaalil jätkata äri, mis oli alguse saanud juba 1990ndatel. „Sisseimemise efekt,“ kirjeldab seda üks pankur. Sa ei suuda loobuda, süsteem võtab su üle, sa tahad veel ja veel (ja veel) ning isegi kui sa tead, et see kõik pole enam ammu normaalne, jätkad ikkagi, sest kõiki neid raskeid otsuseid ei tee sa kodumaal, vaid „kaugel pärismaalaste juures“.
Ma ei tea. Keegi ei tea, ja võib-olla ei saagi kunagi teada. Uurimised käivad. Lõppkokkuvõttes ei ütle ka see artikkel, mis juhtus ja mis ei juhtunud − kuid terve rida inimesi näitab põhjustele, miks säärane asi üldse juhtuda võis.
„Shut the fuck up!“
Minu vestluskaaslane on tõusnud püsti ja vaatab läbi pikkade vihmaribade all kauguses lebavat Tallinna vanalinna. Ta ei öelnud seda mulle. Ta ütles seda Göran Perssonile, kui nägi toda telekas kinnitamas, et „meie“ jääme Eestisse, ja tundis, et tahab Perssoni ära kägistada.
Mis „meie“?
Ei Swedbank, SEB ega ka Danske pole ise siin midagi üles ehitanud. „Meie“, millest nad kõva häälega räägivad, on hoopis eestlaste poolt väga hästi tehtud Eesti pangad, mille skandinaavlased lihtsalt üles ostsid. Nemad ei panustanud sellesse midagi peale raha.
Ta on väga kaugel rahvusliku panganduse ideest, tema sõnul poleks me ilmselt majanduskriisi ilma rootslasteta üle elanud, aga küsimus on milleski muus − juhtimiskultuuris. Paljud Hansapangas töötanud inimesed räägivad siiamaani, kuidas rootslaste tulekuga muutus kõik − atmosfäär, tööstiil, eesmärgid, vaib. Milliseks?
Igavaks, ebaõiglaseks, tüütuks, kõrgiks, ütlevad nad. Rain Lõhmus räägib, kuidas tegi rootslastele ettepaneku, et kui pank on edukas, peaks pank − vana hea skandinaavialiku sotsiaaldemokraatia vaimus − oma edu jagama ka töötajatega. Optsiooniprogrammide, preemiate, boonustega. Ei peaks, öeldi talle.
Lõhmus lahkus − ja koos temaga veel hulgaliselt hansapankureid, kellele rootslaste käitumine oli põhimõtteliselt ja väga erinevates küsimustes vastuvõetamatu. Kõigele lisaks ei pea nii mõnedki neist põhjamaalasi eriti headeks pankuriteks. „Swedbank on kolossaalne äri,“ ütleb üks. „Ja ometi on ta viimase kümne aasta jooksul juba teist korda nii rajalt maas, et kui Rootsi riik poleks neid esimene kord aidanud, oleksid nad juba kraavis.“ Sama kehtib ka teiste kohta. „Varem oli Danskel tegijate kuulsus,“ ütleb üks pankur, „aga pärast finantskriisi mõjusid nad nagu haige laps.“ Aga mida teeb haige laps? Ta tahab saada terveks. Iga hinna eest.
„Taani ärikultuur on teistsugune,“ mainib üks kõrge riigiametnik. „See on rohkem macho ja rohkem tulemusi nõudev kui Rootsi oma, rääkimata soomlastest või norralastest.“ Nad tahavad tulemusi, on rohkem sellele orienteeritud kui paljudes kohtades mujal ning sellega kaasneb ka „teatav hoolimatus“, nagu sedastab üks rahvusvahelise kogemusega personalijuht. See pole alati nii olnud, „taanlased kurdavad ka ise, et ühiskond on muutunud kuidagi väga saavutushimuliseks“, ütleb üks Eesti diplomaat. „Danske juhtkond koosnes toona alfaisastest,“ lisab üks Euroopa panganduse kogemusega inimene. „Nad tahtsid agressiivselt laieneda ja suuri kasumeid tuua ning selle kõige käigus korralikku karjääri teha.“ Mis ei kõla väga tavatult. Kes ei tahaks? Kas polegi see panganduse olemus: panga eesmärk on kasum, mitte sotsiaalne heaolu või tasuta parkimiskohad.
Ent kõik muutub palju problemaatilisemaks, kui kasumi järele minnakse keskkonnas, kus möllab ülemaailmne majanduskriis − ja kui IT-probleemide tõttu läheb väga vussi Soomes Sampo panga ostmine ning peaaegu täielikult kõrbeb äri Iirimaal. Sellisel juhul soovivad alfaisased leida uusi jahimaid iga hinna eest ning just hämara finantskultuuriga riigid võisid olla need, kuhu taheti teadlikult minna. Paar inimest viitavad, et Swedbank nimetas Venemaad ja Ukrainat oma aastaaruannetes strateegiliste sihtriikidena. Danske seda ei teinud, neile tulid Venemaa kliendid kaasa koos siinse pangaharu ostmisega, kuid − ja seda ütlevad kõik − nad ei lasknud sellel ka kunagi lõppeda. See polnud Eesti haru isetegevus, vaid korporatsiooni tasandil heaks kiidetud perspektiiv. Danske nõukogu pidi teadma. Danske juhtkond pidi olema kursis − ja paljud on veendunud, et just Danske tippjuhid olid ka need, kes käskisid sellel kõigel jätkuda isegi siis, kui punased tuled juba põlesid.
„On naeruväärne ja professionaalselt küündimatu arvata, et kõik see keeruline ja regulatsiooni mõttes paremal juhul kahtlane raha tuli Tallinnasse asju ajama ilusa vanalinna pärast,“ ütleb üks investeerimispankur. „Tallinn oli sellele rahale piiri ületamise koht, valgesse süsteemi sisenemise uks. Tallinnasse tuldi vaid Danske Kopenhaageni kokkuleppeid vormistama.“
Üks keskpangas töötanud inimene raputab muiates pead, kui meenutab Danske panga selgitusi, nagu poleks neil Eesti üksusega IT-süsteemid ühendunud või nagu nad poleks lihtsalt teadnud. Oma kodulehel uurimisraporti tulemusi tutvustades kurdab konglomeraat, et „Eesti osakond tegutses liiga sõltumatult ülejäänud grupist, tal oli oma kultuur“.
„See on absurdne,“ ütleb mu vestluskaaslane ja juhib kõige muu hulgas tähelepanu faktile, et Danske Eesti haru ei olnud juriidiliselt eraldiseisev üksus (nagu Swedbankil), vaid filiaal − veelgi tihedamalt emapanga külge seotud osakond. Ja isegi kui Danske ametlik selgitus pole absurdne, kui tõesti ei suutnud maailma 500 suurema ettevõtte sekka kuuluv aastasadade vanune väärikas korporatsioon kontrollida oma imepisikese filiaali arvuteid, tehinguid, töötajaid ja tegevust − siis kas seegi ei tähenda vastutuse puudumist? Või millegi muu puudumist? Näiteks tahte?
Ärge saage valesti aru. See ei tähenda, et Eestis tehti kõik õigesti. Ei. Siin tehti asju valesti. Inimesed läksid ahneks. Või olid rumalad. Või valisid lihtsalt vale strateegia. Või me ei saagi kunagi teada. Need on laused, mida öeldakse. Mitmed inimesed võtsid ilmselt altkäemaksu. Neid uurivad politsei ja prokuratuur.
„Ära mine rahvuslikku uhkust taga ajama,“ hoiatavad mind mitu inimest. Rahapesu on nagu surnud koer, mida pillutakse üle Läänemere, kord Taani, kord Eestisse. Ent küsimus pole eestlastes ja taanlastes ega Eesti ja Taani riigis. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kuidas meie unistuste Põhjamaade korporatsioonid on viimastel aastakümnetel üles ehitanud oma finantskolonialismi ja kui vähe see erineb klassikalisest kolonialismist, mille eesmärk on teenida hoomamatuid kasumeid, kraapida kokku pööraseid varandusi, ning selle nimel mitte lugeda liiga täpselt peenikest kirja − ja mitte lugeda ohvreid.
„Nad ei võta meid võrdsetena,“ ütleb ühe Eesti börsiettevõtte juht. See hoiak kumab igalt poolt, igast vestlusest. Üks sageli kliendina Swedbankis käiv ettevõtja ütleb, et on silmatorkav, millise üleolekuga Stockholmist kohale tulnud pangaametnikud mitte teda, küll aga oma Eesti kolleege laua taga kohtlevad.
„Ohvrilooma toomine,“ ütleb Jürgen Ligi, kui kõneleb Robert Kiti vallandamisest, ja ma märkan, kuidas jalg valju prantsatusega vastu põrandat lüüakse. „Aivar Rehe polnud mingi pätt, see oli poliitiline hukkamine.“
See pole neutraalne teema. Inimesed lähevad vihaseks. Nad tunnevad, et kusagil on midagi väga valesti. Leidub avalikkuse jaoks vägagi tuntud inimesi, kes ei tundnud Rehet, aga tahtsid minna matustele − protesti pärast. (Nad siiski ei läinud.) Üks inimene lükkab minu ette telefoni, kus on avatud artikkel Rootsi keskpanga juhi kommentaariga. „Baltimaadel on säärane ajalugu ja säärane geograafiline asukoht, nagu neil on,“ ütleb ta uudisteagentuurile, „ja te peate aru saama, et seal on palju „halbu inimesi““. (Ma saadan Rootsi keskpanka palve täpsustada, mida nende juht täpselt mõtles. Sellele ei tule kunagi vastust. Ilmselt on neilgi kiired päevad, nädalad ja kuud.)
Danskes ei olnud mitte kordagi mitte ühelgi ajahetkel mitte ühelgi juhipositsioonil inimest, kellel oleks olnud mingigi varasem side Baltimaadega. Nende jaoks oli Eesti lihtsalt üks paik, kus ei osata ilma skandinaavlasteta isegi nuga ja kahvlit õigetpidi kätte võtta. Lõppude lõpuks oli Eesti filiaal lihtsalt üks ussripik, Danske ei tahtnudki neid kunagi eriti, see oli pealekauba saadud osakond, kui osteti ära Soome Sampo. Ilmselt just seetõttu „Danske tegi vea ja saatis oma kolooniasse keskpärased juhid“.
Minu vestluskaaslane on seda varemgi Eesti panganduses näinud. Skandinaavia pank ostab eestlaste ehitatud panga ja saadab seda üle vaatama mõne oma „halli toataime“, kellel puudub õige võimekus seada strateegiaid, juhtida protsesse või kontrollida. Neist polegi midagi erilist loota, sest otsuse tegid mingid kõrgemad institutsioonid. Pankade nõukogud ja juhatused, kelle jaoks Eesti oli loomaaia tagumine puur, kus aeti kätega suust sisse musta raha, ning nüüd peavad puhtad taanlased kogu loomaaia karantiini panema ja ilusad viirpuuhekkidega palistatud jalutamisalleed ahvisitast puhtaks tegema. Nad ei ütle avalikkusele, kuidas käisid neid ahve pea peale patsutamas ja kiitmas. Nad ei ütle, et ükski Taani valvur ei takistanud neid ahve, vaid vaatas võtmeid näpu ümber kõlgutades rahulikult pealt, kuidas ahvide näod õgimisest vaikselt punaseks läksid. Selle asemel küsitakse vahel Skandinaavias hoopis mõne Eesti ettevõtja käest, kas „teil seal“ sügavad finantsinspektsioon, politsei ja prokuratuur pankade selga.
„Ma hakkasin hiljuti oma lastetoas remonti tegema,“ ütleb üks pankur ning pühib lipsult ebeme maha. „Tahtsime värskendada natuke sisustust, panna seina peale midagi kena, ja siis ma korraks mõtlesin, et mõned linnupildid oleksid toredad. Leevike. Tihane. Pääsuke. Ma ei tea.“ Ta vaatab mulle otsa.
„Ja siis sain aru – ma ei tohi seda teha. Sest ma olen vale inimene.“ Ta ei hakanud mõtlema linnufotode peale juhuslikult. Ta oli näinud neid Facebookis, üks mees tegi lummavad kaadrid hallika udu seest tõusvast luigest või veetilgale laskuvast siisikesest. Ainult et fotograafiks oli Eesti finantsinspektsiooni juht.
„Ma jõuan vahel trenni tehes ühe merre ulatuva poolsaare peale, siis olen näinud teda meetrise objektiiviga põõsas istumas,“ räägib üks teine pankur. Ta ei ole kunagi peatunud. Mitte kunagi isegi tervituseks viibanud. Ta kihutab edasi, lootes, et pimedus tema näo tundmatuks on maskeerinud. Sest isegi kui seadus pole keelanud hooletuid tervitussõnu ega lastetoa kaunistuseks luigepildi ostmist, jookseb nende vahelt ometi rasvane punane joon, mida kumbki ületada ei saa − ega taha.
Taanis see nii ei ole. Sealne finantsinspektsiooni nõukogu esimees töötas varem Danskes. Inimesed suhtlevad. „Ma usun, et nad käivad kõik koos jõululõunatel, sest Taani on väga klubiline,“ ütleb mulle üks Taaniga väga hästi kursis eestlane.
„Danske läheb Eesti süüdistamisega lõpuni,“ ütleb üks inimene, „sest nad on väga taanilikud.“ „Taanilik“ tähendab, et käitutakse nagu perekond, hoitakse kokku, kaitstakse omasid ja kõik mured, mis on, proovitakse lükata piiri taha. Jah, juhtus, öeldakse − seal, kaugel, piiri taga. Kuigi Dansket ja nende kontrollijaid eraldab vaid väike monumendiga kaunistatud platsike, ei mindud sellest üle isegi siis, kui eestlastest kontrollijad juba oma Taani partnerite peale karjunud olid. Minge ja lõpetage see! Nad ei läinud.
„Kui hoiatajateks oleks olnud näiteks sakslased, oleksid nad kindlasti reageerinud,“ ütleb John Hansen. „Ma kardan, et te olite lihtsalt liiga väikesed.“
On pangad ja siis on Pangad, ning Danske on just see viimane − Hanseni sõnul rohkem establishment’i osa ning enam võimuga seotud kui ükski teine Taani pank. Ja mulle meenuvad väikesed Taani lipukesed, mis kunagi sadasid taevast alla Tallinna lähedal ning mis nüüd on Danske peakontoris torgatud otsapidi igasse jumala lillepotti.
„Aga tead,“ ütleb siis üks intervjueeritav. „Ma ei süvenenud väga Perssoni visiiti. Mul ei olnud aega.“ Sest samal päeval, kui Persson surus kätt Eesti peaministriga ning lubas armulikult, et siit turult ei lahkuta, seisid paljud inimesed Perssonist kolmesaja meetri kaugusel kirikus ning vaatasid vaikides hägusas valguslaigus lebava avatud kirstu poole. Seal lebas Danske Panga Eesti filiaali endine juht Aivar Rehe. Sõprade sõnul oli tema pea täiesti hall.
Murdumine ei toimunud hetkega. 2017. aasta varasügisel näeb teda vabaõhulaadal kolleeg maksuameti päevilt. „Ta tundus väsinud,“ ütleb ta, ning küsimusele, kuidas läheb, vastas Rehe napilt: „Tegelen iseendaga.“ Ent kõik muu oli sama: naeratus, embus, soe vestlus.
2018. aasta suvel kohtub Rehega Kadrioru pargis ühel kontserdil ammune kolleeg, kes oli tundnud teda rohkem kui 20 aastat. „Ta oli täpselt endine,“ mäletab too kolleeg. Suur naeratus. Laialisirutatud käed. Võib-olla ainult halli oli juustes natuke rohkem. Istuti kõrvuti ja kuulati, kuidas suviselt paksus õhus vibreeris õrnalt viiulikeeltel Heino Elleri sonaat number üks a-moll − esmalt nii intensiivne, nagu prooviks keegi rajada endale teed paksus läbitungimatus tihnikus, ja siis pikad eleegilised noodid, täidetud nii rõõmu kui ka igatsusega, kuid mitte melanhooliaga. Vaevalt jõudis kõlada finaal − kõrgele tõusev vapper viiulisoolo −, kui publiku käed tõusid spontaanseks aplausiks, ning väga võimalik, et sel hetkel libises Aivar Rehe pilk lossiaia roosidele, oma lemmikutele, kellest ta teadis peaaegu kõike. Temagi oli oma kodu ümber rajamas väikest roosiistandust, mitte liiga suurt, pigem täpselt sobitatud liigid, koloriidi järgi reastatud ja kõrvutatud, umbes nagu maalikunstnikul, kes valib värvi mitte selle järgi, mis see ise on, vaid milline värv talle eelneb. Peenrad olid hoolikalt väikesele krundile mahutatud ruumi maksimaalse kasutamise nimel ning kui sel hetkel oleks keegi lennutanud aiakese kohale drooni, oleks ta märganud peenardest moodustuvat mustrit, mis meenutas ideaalselt klappivatest tükkidest kokkupandud puslet.
Mõned kuud hiljem trehvab Rehet Nõmme turul üks inimene, kellega nad olid tihedalt suhelnud juba 25 aastat. „Ta oli endine,“ ütleb temagi − ent tunnistab, et miski pani teda mõtlema, mis ikkagi toimub inimese hinges, selles kõigi eest varjatud paigas, kuhu ilma kutsumata ei minda.
Paljud inimesed ütlevad, et vähemalt kuni 2019. aasta talveni toimusid Rehe välimuses küll mõned muutused − samasugused nagu meie kõigi kehades, kui me tüürime tuuletul merel vananemise poole −, kuid sisemuses jäi kõik samaks. Jüri Käo helistas talle nagu igal aastal aprillis ning soovis palju õnne sünnipäevaks. „Vastus oli elurõõmus ning hoogne,“ kinnitab Käo.
Aivar Rehe ei muutunud, ei murdunud − või ei näidanud lihtsalt välja. Ma tundsin kord suurärimeest, kes oli oma elus rajanud üht koma teist, ta kogus nii Eesti kui ka välismaist kunsti, aga ka münte, marke ja postkaarte, ta oli elu suhtes nii uudishimulik kui vähesed teised ning oli just jõudnud tellida avangardsetelt arhitektidelt suurejoonelise projekti oma uuele kodule, mille ühes otsas oli helesinise veega täidetud bassein ja keskel avar valgusküllane galerii kõikidele tema maalidele, kui järsku pankrotistus. Allakäik oli kiire, pool aastat hiljem Nõmme turul teda juhuslikult kohates oli tema tavaliselt nii hoolikalt piiratud habe muutunud tüükavõsaks, ta kandis odavaid ja lohvakaid teksasid ning temast õhkus viinahaisu. Meie vestlus oli lühike, tal oli häbi ja ta lahkus kiiruga, unustades esialgu isegi letilt kaasa haarata varajase kartuliga täidetud kotikest.
Aivar Rehega ei juhtunud nii. Ta ei murdunud. Ta ei langenud resigneerunult diivanile ega löönud käega. See polnud tema loomuses. Tema viimane aasta oli suures osas täidetud endise energiaga. Ta otsis töökohti. Kandideeris. Proovis. See ei olnud läbipõlemine, mis temaga juhtus, vaid pigem meenutas see täistuuridel töötavat peaaegu ideaalses korras mootorit − ent käsipidur on peal ning mootor undab ja rattad käivad ringi ühel kohal, kuni nende alt hakkab tõusma suitsu, ning siis tungib vaikselt ninna juba esimene aimdus nukrast asfaldi ja põlenud kummi segusest kõrbelõhnast.
Käsipidurit ei tõmmanud peale ta ise. Ta tahtis töötada. Ka sõbrad ei keera talle selga. Üks ammune kolleeg pakub talle 2018. aasta lõpus tööd ühe suure finantsvahendusega. „Ma tahtsin teda kaasata kolmel põhjusel,“ kirjutab ta mulle. „Aivar oli asjatundlik, töökas ja − usaldusväärne.“ Rehe vaimustub võimalusest, haarab sellest kinni, ta on täidetud ideede, strateegiate ja ettepanekutega, tema soontes voolab taas miski, mis nõristab tema närvisüsteemi dopamiini ja rõõmu. Ent siis jäävad asjad toppama. Finantsvahendusega on seotud suured korporatsioonid, neil kiilub miski kinni (tehingud on tänaseni lõpetamata) ning tööst ei saa asja. Aivar Rehe ei anna siiski alla. Ettevõtja näitab mulle tema toonaseid sõnumeid. Neid on palju, saadetud enamasti varahommikuti, mis oli Rehe jaoks armsaim tööaeg. „Kui oled kaugelt tagasi, palun kontakti sel teemal,“ kirjutab ta, ja lisab siis – „Loodan, et Sul kaugel kõik hää.“
Siis varahommikune „Näen Bloombergsis X tugevatest kvartalitulemustest. Loodan, et plaanid töös. Oleksin huvitatud kõrgelt panustama.“ Üks veel enne hahetamahakkamist saadetud sõnum: „Tere. Uurin, kas on arenguid, otsuseid. Kas saaksin veel laiemalt teemasse sisse minna? Head.“ Rehe ei muutunud kordagi anuvaks või paluvaks, ütleb too ettevõtja.
„Tal oli lihtsalt meeleheitlik soov midagi teha.“ Midagigi.
Ma loen läbi selle kurva kroonika ühe inimese igatsusest leida enda elule taas see täide, mis oli teda kandnud aastakümneid, kuni märkan üht varahommikust SMSi. „Igal juhul tead, et hea meelega panustan oma teadmistega,“ kirjutab ta seal, ning lisab siis: „Mõistad, et suurima tahtega teeksin suuri asju piiri(de) taga. Head. Aivar.“ Piiri(de) taga?
Kas oli see viide, et ta teeks hea meelega midagi pöörast, midagi erakordset, midagi „üle piiride“ (ja selle tehingu mastaap oleks just seda tähendanudki)? Või tuleb seda mõista geograafiliselt, liikumist piiri taha − sinna, kus poleks enam Eesti riiki? Ma ei tea. Aivar Rehe polnud kunagi tahtnud teha karjääri väljaspool Eestit, ent kuuldes veel teistestki tema viimase aasta pingutustest, tundub üha enam, et ta tahtis lõpuks siit ära. Mitmed allikad kinnitavad, et ta kandideeris Tallinna Sadama juhiks ning oli jõudnud kas just konkursi võita, aga igatahes lõppvooru − kuni ootamatult tõmmati peale käsipidur. Ta oli töötanud BIGis nõunikuna ja mõne inimese arvates tahtis liikuda edasi selle juhiks − ja järsku taas käsipidur. Kõneldakse veel mõnest ettevõttest, mille juhtimisele oli ta olnud väga lähedal, või ka Läti maksuametist, mille nõunikuks ta proovis saada, kui järsku kerkis pimedusest kellegi nähtamatu käsi, surus peopesa vastu käsipiduri jahedat hooba ning tõmbas selle raksakuga üles. See käsi, ütlevad nii mõnedki, oli finantsinspektsioon.
„Neil ei olnud teist valikut,“ kinnitab üks aastakümneid nii rahvusvahelises kui ka Eesti finantssüsteemis kõrgetel positsioonidel töötanud inimene. Ka tema ei arva, et Aivar Rehe oleks olnud milleski otseselt süüdi. Mu vestluspartner ei olnud Rehe sõber. Vahel kohtuti mõnel vastuvõtul, noogutati ja vahetati paar sõna, see oli kõik. Ometi teab ka tema Aivar Rehet ennekõike kui korrektset inimest. „Minu jaoks on tema seotus „selle kõigega“ mõistatus,“ ütleb ta, ja lisab siis õrnalt tartaani ning higi järele lõhnavas kohvikus: „Ma arvan, et see kõik ei olnud tema otsustada.“
Ja ometi leiab ta, et finantsinspektsioonil ei olnud lihtsalt valikut. „Ma ei näe mingit võimalust, kuidas nad oleks saanud lasta pankadel või börsiettevõtetel teda tööle võtta. Nad tegutsesid Eesti seaduste vaimus.“ Sest ajad on muutunud. Seadused on karmistunud. Mitmed pangad kurdavad, et reeglid on küll vajalikud, kuid nendega on mindud liiga kaugele. Üks endine rahandusminister müüs hiljuti oma isa kollektsioonist tuttavale mõned maalid ja pank nõudis selle peale juriidiliselt vormistatud lepingut. „Seda on liiga palju,“ vangutab ta pead.
Fit & proper’i põhimõte ehk sa pead olema, näima ja tunduma plekitu, kui tahad panganduses töötada, ei ole ega saagi olla mustvalge ala. See on hiigelsuur hallikat karva väli, kuhu võid sattuda niipea, kui läbi sinu sõrmede voolab midagi kahtlast. Ja isegi kui läbi sinu sõrmede seda ei voola, paigutud sa üpris selle välu keskpunkti lähedale, kui töötasid pangas, kus sinu alluvad tegid kummalisi tehinguid, mille sinu ülemused kiitsid heaks või mida nad käskisid teha − isegi kui nad tegid seda ajal, kui reeglid olid teised. Finantsinspektsiooni käsipidur oli vältimatu, ütlevad paljud. „Ma annaks neile rahapesu tõkestamise eest ordeni,“ lisab Jürgen Ligi (olles samas üks esimesi, kes nimetas Aivar Rehet süütuks).
Nad oleks pidanud olema inimlikumad, ütlevad teised. Meil kehtib ju süütuse presumptsioon. Politsei ütles ametlikult, et Rehe ei ole kahtlusalune. Ühtegi süüdistust ei esitatud talle kunagi − tema alluvatele küll ja kevade lõpul otsis Taani politsei läbi Aivar Rehe ülemuse kodu, keeras ringi sahtlid ja vaatas madratsi alla, proovides leida vastuseid küsimustele, mis juhtus. Ent Aivar Rehe koju politsei ei tunginud − sest polnud põhjust. Ja ta oli ju korrektne, kõige korrektsem, täpsem ning kõige paremini riske tundev inimene, ütlevad nad. Miks te tõmbasite käsipidurit? Kelle käsul? Kelle tõttu?
Telefon ragiseb. Siis ühendus katkeb. Ma istun idüllilises sügisvärvides parklas oma autos ning valin numbrit uuesti ja uuesti. Ma vannun. Lõpuks me kõneleme. Minu vestluspartner juhtis mõni aasta tagasi üht Baltikumi suurimat organisatsiooni, nüüd veedab ta suure osa ajast Lõuna-Euroopas. Tundsin kord tippjuhti, kellega kõnelemiseks leppis sekretär telefoniaja − ja kestuse − minutilise täpsusega kaks nädalat varem kokku. Meie seda ei vaja. Lobiseme tunnikese, pärast meie kõnet läheb ta jooksma. Ta tundub olevat rahulik ning ongi, sest „ma proovin asju tasakaalus hoida“. Ta õpib keeli. Teeb sporti. Loeb filosoofilisi tekste. „Elu on palju rohkem kui ettevõtte juhtimine,“ ütleb ta. „Mul pole unistust teha kogu aeg tähtsaid otsuseid ja saada aplausi. Ma ei taha iga otsusega kõiki mõjutada.“ Ent isegi telefonitorus kostab, et tema rahulolu taga on midagi veel. Selleks on koht. „Siin on rõõmsam kui Eestis,“ lausub ta. „Sõbralikum.“
„See oli koolikiusamine, mis Rehega toimus,“ ütleb Rain Lõhmus.
„Väga täpselt sõnastatud,“ lisab Jüri Käo.
„Ta oli ohver,“ täiendab Viljar Arakas.
Ei, mitte finantsinspektsiooni ohver. Ühiskonna ohver. Nemad viitavad, nagu nii paljud teisedki, kuidas Aivar Rehe jaoks hakkas õnn lõppema 2014. aasta 22. veebruari õhtupoolikul, kui Vladimir Putin teatas lähikondlastele, et Krimm tuleb Ukrainalt tagasi võtta. Venemaa rünnak aktiveeris USA, korraga hakati pöörama teravdatud tähelepanu kõikvõimalikele rahaliikumistele ning panganduse eripära tõttu ei vaadatud ainult seda, mida tehakse, vaid ka juba tehtut.
„Ma ütlen endale igal hommikul, et täna võib olla minu viimane tööpäev,“ mainib üks pankur. „Sest täna võidakse avastada otsus, mille ma tegin kümme aastat tagasi ja mis toona oli legaalne, aga enam ei ole.“
Madis Üürike, kunagine rahandusminister, räägib, kuidas ta oli hiljuti ühe väga suure Euroopa panga auditikomisjoni esimees ning kohaletulnud pankurid üle kogu Euroopa ütlesid, et nad kõik tegid enne 2015. aastat asju, mis tänaste reeglitega enam kooskõlas ei ole.
„Me kõik mõtleme, milline on see tänane normaalsus, mis kümne aasta pärast on kuritegu,“ tunnistab üks pangajuht.
Rahapesus on palju halli ala, kuid ühiskondlikus hukkamõistus mitte − siin ollakse ainult mustad või valged, ja ma pole veel kunagi näinud valget. Keegi ei oska täpselt kirjeldada, kuidas sellised asjad juhtuvad, ent lauset „Eestis ei kehti juba ammu enam süütuse presumptsioon“ kuulen ma mitu korda. Midagisellist juhtub meie ühiskonnas ikka ja jälle, et ühel hetkel võivad inimesed tunda, kuidas nende viga ei andestata, kogukond on võtnud oma seisukoha ega tagane sellest enam kunagi, teda ei huvita detailid ega nüansid, allikad ega varjundid, „pidurid on valla päästetud ja labased mölakad võidavad auditooriumi“, nagu kirjeldab üks inimene. Lihtsad lahendused. Konkreetsed ohvrid. Must ja must.
Ma ei tea, kui palju seda kõike Aivar Rehe tajus. „Ta pidi tundma ülekohut,“ ütleb Olari Taal. „Muidu poleks see kõik nii lõppenud.“ Ühes intervjuus küsiti Taalilt midagi skandaali kohta, ta vastas, ütles head sõnad Rehe kohta − ja peagi helises telefon, see oli Rehe, kes tänas Taali, sest talle läks see korda. Mõned vihjed kõnelevad, et Rehele mõjus rängalt pressivaenlaseks valimine. „Täielik viga,“ ütleb Rehelt korduvalt ja edutult põhjalikku intervjuud palunud Joosep Värk. „Ta ei takistanud kuidagi ajakirjanike tööd.“ Tema, kes ta maksuameti juhina ootas ajakirjanikke peakontori ukse ees ning oli valmis rääkima nendega ka kõige keerulisematest asjadest, ebaõnnestumistest, küsimärkidest, jamadest. Ent tõsi − seekord ta ei rääkinud. Oli vait. Kui talle helistati, kõlas ta ajakirjanike sõnul telefonis närviliselt (kuid mitte kunagi ebaviisakalt), proovis kõnet lõpetada, oli vastustes lühike ja napp. Paljud küsivad endalt (sest ainult endalt ongi veel küsida), miks Rehe ei rääkinud. Miks selline masohhistlik vaikimine. Muidugi sa ei saa kõigest rääkida, aga tee üks intervjuu, vali eelnevalt sobivad sõnad, ja saa see pask endast välja. Iseenda ja ühiskonna jaoks. Rehe ei teinud seda.
Ühele Taani ajakirjanikule saadab ta SMSi, kus ütleb, et „hea juhtimispraktika kohaselt pole minu arvates korrektne endise tööandja kommenteerimine. Olen andnud Danske Bankile kaheksa intensiivset tööaastat, kus tegelesin ettevõtte fookuse ja väärtustega. Mind ei vallandatud.“
Ühele Eesti reporterile hakkab ta telefonis ütlema „Mul ei ole õigust…“, kuid ei lõpeta lauset ja reporter märgib transkriptsiooni kolm punkti. Mida ta tahtis öelda? Kas ta tahtis kaitsta iseennast? Või perekonda? Või alluvaid? Või kaitses ta vaikimisega oma ülemusi?
„Ma olen kindel,“ ütleb üks investeerimispankur laua peale sümmeetriliselt paigutatud komme vaadates, „et Danske peakorteris on praegu päris mitu inimest rõõmsad, et Aivarit enam ei ole. Ja Moskvas, Londonis, Luksemburgis, Frankfurdis.“ Või − ja seda ütlevad kindlas kõneviisis kõik need, kes on natukenegi pangandusega kokku puutunud − ta ei tohtinud rääkida, sest Danske Bank keelas tal selle?
Pank ise keeldub kommentaaridest. Neil pole midagi öelda. Kellelgi ei ole. Saabunud on vaikus ja ainuke, kes minu käest kõigi nende intervjuude puhul küsib, kas ta peaks ennast süüdi tundma, on üks Taani ajakirjanik, kes ei kirjutanud Aivar Rehest mitte kunagi mitte ühtegi lugu.
„Mul ei ole sulle mitte midagi traagilist öelda,“ ütleb Eiki Nestor, seitsme parlamendikoosseisu liige, mitmekordne minister, pikki aastaid Riigikogu esimees ehk riigi number kaks inimene − ja tänane pensionär, kes veedab pikki vihmaseid päevi oma Hiiumaa maakodus raagus puid vahtides ning kes meie kohtumiselt tõttab ravima oma kassi kusepeetust. Kuid Nestor naerab. Ta ei arva, et töökaotus oleks mõjunud talle kuidagi eriliselt. „Sest ma oskasin selleks vaimselt valmistuda,“ kinnitab ta.
Pärast ligi 30 aastat kestnud teekonna järsku lõppu ühel märtsiõhtul lasi ta naisel endale selgeks õpetada bussiliinid, mis käisid nüüd hoopis teistmoodi kui 27 aastat tagasi, ning helistas poegadele, et nendega rohkem aega veeta. Poliitik teab, et tema saatus otsustatakse iga nelja aasta tagant uuesti − kuid see ei tähenda, et see isegi neile kerge oleks.
Üks kõrge riigiametnik, kes teadis juba ametisseastumise päeval ka oma viimast tööpäeva ning sai selleks aastaid valmistuda (ja valmistuski), ütleb, et kõigest hoolimata oli üleminek ränk ja toibumine võttis mitu kuud. Kui ma küsin ühe partei esimehe käest, kas poliitikute seas räägiti Aivar Rehe lahkumisest, ütleb ta ei. Mitte seetõttu, et Rehe ei olnud kunagi poliitiliselt eriti heade sidemetega, poliitikud ei tundnudki teda. „Liiga paljudel on liiga kerge temas ennast ära tunda,“ ütleb ta hoopis.
Päevad täis tööd, intensiivsust, rütmi. Eesmärkide seadmine ja nende saavutamine. See on tõesti midagi narkomaania taolist, positiivne tunne, mille sa saad, kui järjekordse kilomeetripostini on jõutud või kui hammaste, küünte ja ületundidega on ennast järgmise mäeharja otsa sikutatud. Ühelt poolt peaksid sa olema alati valmis, et kord muusika lõpeb − ja ükskord lõpeb muusika alati −, ning teiselt poolt töötama, nagu homset ei oleks. Ületamatu paradoks. Kuni ühel päeval enam tõesti homset ei ole. Hele välgatus, ja kõik, mis sind kunagi määratles ja millele sa pühendusid, on otsas. Nii tunnevad paljud tippjuhid. Koolidirektorid. Õpetajad. Politseinikud. Kaevurid. Poliitikud ehk oskavadki selleks valmistuda, kuid nad kardavad seda hetke kõigest hoolimata. Mida peaksid siis tundma inimesed, kes ei oskavalmistuda?
„Ma olin toomkirikus kohal,“ kirjutab mulle Dmitri Jegorov ühel hilisõhtul. „Seal oli sadu inimesi. Ma olin taga viimases reas ja seetõttu nägin kõiki, kes kohale tulid. Oh kui sageli panin ma tähele kohalviibijatel seda enda sisse suunatud pilku. Kurbus ja lootus on üheaegselt silmis, aga iial ei tea, kumb teisest võidu saab. Korraks asendus pilgus see võitlus tühjusega, et siis taas segasevõitu võitlust peegeldama hakata. Segadus. Arusaamatus. Samastumine.“
See, mis pani paljusid vakatama, nutma või vaikuses õhtul oma magavaid lapsi vaatama, oli samastumine. Nagu poliitikud samastusid Rehega, nii kuulen sarnaseid lugusid ka mujalt. Üks mees, kes elus kunagi temaga kokku ei puutunud, kaotas mitmeks ööks une, vähkres oma voodis, tõusis üles ja kõndis närviliselt akna juurde, vaatas välja ning tundis, kuidas paanika ja õud läbi tema pea tuhisesid. Ühe börsiettevõtte omanik räägib, kuidas nad rääkisid sõpradega juhtunust tundide kaupa. Ka nemad ei tundnud Aivar Rehet, kuid ometi pidid nad pidevalt hästi laagerdunud konjakit jooma, ilma polnud võimalik, sest ainult see aitas natukenegi tuimestada halvavat hirmu − tema asemel võiksin olla mina.
„Sa oledki tipus üksinda,“ ütleb ühe Baltimaade suurema ettevõtte juht. Me istume järjekordses kohvikus, ta laksab alla väikeseid tervisešotte, ma märkan liigutuse vilumust ja tõepoolest, igal reede õhtul joob ta ära umbes 300 grammi viina. „Asi pole selles, et ma tahaksin faasinihet,“ ütleb ta, „vaid et ma vajan seda.“
Sest kõik ketrab − aga ketrab sinu sees, välja sa seda ei saa. Sa ei tohi tunnistada vigu. Ei saa. Mitte siinses ühiskonnas.
„Eestis pead sa olema kuradi joonistatud mees,“ ütleb ta. Ütled kellelegi, et tunned ennast väsinuna, vajud igal õhtul juba pärast „Aktuaalset kaamerat“ poolviltu diivanile, ei jaksa enam, hommikuti kella kuue paiku silmi lahti kiskudes haarab sind iga päevaga üha rohkem täieliku lootusetusega segatud tunne, et see pole ju projekt, see kestab igavesti, ja ometi ei tohi sa väsida. Ütled seda kellelegi, ja juba teebki poole tunni pärast sinu ettevõtte aktsia börsil läbi väikese kurja nõksaka ning juba lagunebki kõik pilbasteks. Ta on noorem kui mina, ometi märkan üle pea kammitud juustes ohtralt halli, see laieneb ka habemesse. „Kas sa tead mõnda inimest ilma ühegi unistuseta?“ küsib ta, kui järjekordne sidruni ja ingveri šott hämarduvas Tallinnas tema organismi lendab.
Ta ei ole läbi põlenud, tema naer on avar ning nakatav ning just praegu tegeleb ta „ühe äärmiselt põneva projektiga“. Nagu paljud teisedki tippjuhid ei pea ta end millegi või kellegi ohvriks, „kõik on meie enda valikute tulemus“, nagu ütleb üks pankur. Sellest hoolimata poetab mu vestluspartner vaikselt: „Ma ei saa öelda, et kõik Eesti tippjuhid on masenduse piiril. Aga paljud on. Ja mitte keegi ei räägi.“ Eriti vähe räägivad need, kes on harjunud võitma − 1990ndate põlvkond.
„Ma panen vahel meelega kandidaatide shortlist’i ka 50aastasi ning natuke vanemaid inimesi,“ ütleb ühe personaliotsinguga tegeleva ettevõtte juht. Neid, kes tõusid tippu turbulentsetel 1990ndatel, saavutasid ja särasid. „Aga ma tean, et neid ei valita mitte kunagi.“ (Üks teine tippjuhtidega töötav inimene ütleb, et tema isegi ei näe sääraseid 50+ inimestega shortlist’e ning peab alati nimekirjad tagasi saatma ja paluma spetsiaalselt, et neid lisataks.) Tema väikesest mõnetoalisest kontorist on läbi käinud ilmselt enamik Eesti juhtidest. Paljud neist on saanud siit uue tõuke, kuid nii mõnedki helistavad juba varahommikul, et küsida: on sul midagi pakkuda? Ja ei, talle ei ole.
Küsimus pole ainult staatuses (kuigi mehed on selle suhtes kordades tundlikumad). Kui oled vedanud hiigelsuuri organisatsioone läbi kriiside ning katastroofide ja nad õrnalt tervena teisel kaldal maha pannud − siis on lihtsalt liiga vähe ärgata hommikul, võtta jalgratas, vändata tööle ning hoolitseda terve ülejäänud päev selle eest, et kollektiiv kokkulepitud parkimiskorrast kinni peaks. „Mida kõrgemale, seda vähemaks jääb valikuvõimalusi, kui ülespoole liikumise rada otsa saab,“ sõnastab selle dilemma üks pikaaegne pangajuht.
„Mul oli valida, kas olla uues töökohas number kaks või number üks,“ ütleb üks mees. „Ja number kaks ei olnud variant.“ Ta vallandati päevapealt. Üle 20 aasta vägagi edukat juhtimist, kuni ühel hommikul sõitsid kohale põhjamaalastest omanikud ning ulatasid talle valmiskirjutatud teatise. Selgitusi ei antud, asjade pakkimiseks jäeti mõni tund, kollektiiviga hüvastijätuks kolm minutit, tänukirja ega firma logoga tassi ei antud. Siiani pole ta tagasi saanud sadat eurot, mille tema vallandaja vahetult enne lahtilaskmist ühel peol tema käest laenas. „Skandinaavia ärikultuuris emotsioone ja inimlikkust enam ei ole, on ainult bürokraatlik masinavärk ja pragmaatilised otsused,“ ütleb ta. „Sa oled vaid rida Exceli tabelis.“
Tema ei murdunud. Perekond, sõbrad ja hobid aitasid. Tööpakkumisi tuli palju, kuigi temagi on üle 50. Lõpuks läks ta tööle konkurendi juurde − number üheks − ning tõstis selle turu liidriks. (Endine töökoht läks allavett ja on tänaseks likvideeritud.) Ta näib õnnelik. Aga ta on üks väheseid.
„Ega mujal parem ei ole,“ ütleb üks headhunter, „aga Eestis on see eriti hull. See on riiklik probleem.“ Tema kolleeg pole nõus: ühiskond ei ole süüdi, kui inimene ei leia enam tööd, selleks tuleb lihtsalt ise paremini valmis olla − umbes nagu samuraid, kes iga päev mõtlevad surmale, et olla selleks valmis. Ent isegi kui ühest psühholoogilist profiili ei ole võimalik juhtide kohta joonistada, siis selles on enam-vähem kõik ühel nõul, et juhid tahavad saavutada. Ühe börsiettevõtte juht ostis endale alles hiljuti jahi, kuid tegi kohe ka kaptenipaberid, et regattidel võistelda. „Minul on ükskõik, kas ma tennisemängus võidan või kaotan, või kellega ma mängin,“ ütleb üks psühholoog. „Aga juht tahab saavutada. Alati. Kogu aeg.“ Kuidas leida endale vääriline väljakutse pisikeses ühiskonnas?
Üks endine tippjuht räägib mulle, kuidas ärkab veel praegugi kell viis, loeb läbi lehed (ta loeb nüüd servast servani ka rubriike, millele varem ei heitnud isegi pilku peale), viib lapsed kooli, mängib mõned matšid tennist ja ongi kõik. Ent kell on alles üheksa. Terve päev seisab alles ees − terve päev eimiskit. Mõned juhid hoiavad alles oma kabinette ettevõtetes, kus nad enam ammu ei tööta. Tulevad sinna hommikuti, istuvad maha, vaatavad seinal helkivat logo, mis kunagi ehtis nende elutöö fassaadi, ja tunnevad, kuidas minutid, seejärel tunnid ja lõpuks päevad ning aastad lihtsalt mööduvad. Neil oleks jõudu. Päris kindlasti on neil kogemusi. Neid lihtsalt ei vajata enam.
„Ma näen, et võitjate põlvkond on vaimselt loobunud,“ ütleb üks ettevõtja. „Nad valmistuvad minekuks. Annavad ettevõtteid lastele ja kolivad Eestist minema. Nende elurõõm on otsas.“ Seda ütlevad paljud.
„See on ohtlik põlvkond,“ lausub rohkem kui paarisadat Eesti juhti tundev inimene. „Nad on harjunud saama kõike ja kohe, ning nad ei oska vanaks saada.“ Kuulen lugusid endistest tippjuhtidest, kes on end süstemaatiliselt surnuks joonud või aplausi katkedes radikaliseerunud, postitades öötundidel Facebooki täiesti arusaamatuid sõnumeid. Üks mees jäi tööst ilma, kuid jätkas oma Porschega elustiili niivõrd kramplikult, et tema muretust kirjeldatakse meeleheitena. Midagi ei ole teha. Eesti on väike. Mõnes mõttes on see kõik paratamatu.
„Mul endal lihtsalt vedas, et sain Eestist välja,“ ütleb Marek Helm. Aga mida saavad teha need, kellel on jõudu, oskusi, kogemusi, värskust ja energiat, kuid kes ei taha Eestist välja? Mis on nende valikud?
Paljud teevad sporti. Peaaegu kõik. Mõnede jaoks on see juhtimise jätkamine, lihtsalt teiste vahenditega − saavutamine ja oma inimlike piiride ületamine on endiselt esikohal. Nad teavad peast võrdselt hästi nii oma ettevõtte kvartalitulemusi kui ka viimatise triatloni keskmist tempot. Mõned jällegi lepivad sellega, et on leidnud üleüldse midagi veel lisaks tööle. Leplikult sörgivad nad rivi lõpus ja on õnnelikud sellegi üle, kui märkavad, kuidas mõned kuud tagasi ostetud suure numbriga püksid on vöökohalt lotendama hakanud.
Dmitri Jegorov avastas pärast maksuametist lahkumist, kuidas tempolangusega kaasnes sedavõrd suur stress, et ta pidi seda maandama tunde kestnud jalutuskäikudega (sellest hoolimata läks märksa aeglasema elukorraldusega leppimiseks aasta).
Üks tippjuht ostis mõned aastad tagasi lõõtspilli ja tõmbab vahel õhtuti köögis istudes selle nahksed lõõtsad laiali, et mängida „Ukuaru valssi“. „Sellel lool on väge,“ ütleb ta. Viimasel ajal ta enam pühapäeviti tööl ei käi.
Teine ütleb, et proovib kogu aeg midagi uut, pannes end olukorda, kus ta oleks algaja, koba, peaaegu mitte midagi väärt − ukulele, kaarditrikid, suupill. Meie viimasel kohtumisel näitas ta uusi nippe, mille oli nädalavahetusel oma jojoga ära õppinud, seljas särk kirjaga Not the best, but good.
Üks endine Baltikumi korporatsiooni juht käib võimaluse tekkimisel maalimas. Talle meeldib joonistada hariliku pliiatsiga väikseid tavalisi argiseid objekte, vahel mõnda ruumilist kruusi või huvitava faktuuriga puutüve. Või siis visata kõiki detaile unustades agressiivselt värve lõuendile nagu pinget maandav laps − emotsiooniga, kirega, pintslilöök nagu rabak diagonaalselt üle lõuendi.
Üks juht ütleb, et tema otsib ainult neid sportimiskogemusi, kus ta võistleks kõverate jalgade ja mitte just liiga kõrge intelligentsitasemega meestega − ning kus ta kindlasti alati kaotaks. „Sest see teeb alandlikuks,“ ütleb ta. „Ma olen tulevikuks ette valmistunud, kuna mul on kogemus, mida tähendab olla suvaline jorss, kellele keegi ei aplodeeri ega kohvitasse kätte ei too.“
Kui ma seda ühele teisele tippjuhile kirjeldan, naeratab too ja ütleb, et „alandlikkus“ on väga õige märksõna. Ta ise hoiab töölaual raamituna luuletust, mille esimesed read on Kui saaksin oma elu uuesti elada / püüaksin järgmisel korral teha rohkem vigu. „Meelespeaks,“ selgitab ta.
Üks pikaajaline juht ja firmaomanik niitis varem oma suures aias muru − iga nädal istus ta keskmiselt kuusteist tundi stabiilselt nurruva murutraktori seljas ja vaatas, kuidas laitmatult töötavad lõiketerad muru ühtlaseks roheliseks vaibaks kujundasid. See rahustas. Nüüd täidab ta suvel päevi tomatite kasvatamisega lapselastele ning talviti sõidab metsa ja teeb puid − mootorsae vali urin kaikumas üle metsa ja selle katkedes laskumas lumevaikus üle kogu hämarduva laane, ning tippjuht selle kõige keskel üksinda, käes kõigest üks saag ja paar kindaid.
Koorilaulu või jalgpalliga ei tegele neist keegi. Nad ei oska. Sest nad on harjunud olema üksinda.
„Minu sõnum kõigile on see, et esiteks: teadke, et lahkumise päev tuleb alati. Alati. Ja teiseks: olge selleks valmis.“
Istume Robert Kitiga kohvikus Narva. Meie ümber sumisevad vanaprouad, nad räägivad sellest, mida keegi eile telekas nägi − ja millest keegi jälle ilma jäi. Valisime selle vanilje ja vanaduse järgi lõhnava kohviku, sest see oli ainuke, mille puhul võisime olla enam-vähem kindlad, et kõrvallaudadel pole kõrvu. Mõne teise vestluskaaslasega kohtusime turiste täis pubis. Kellegi kabinetis parlamendihoones. Poolhämaras inimtühjas kohvikus spordihoone taganurgas. See pole eriline konspiratsioon, kuid inimesed ei taha lihtsalt valju häälega rääkida − ja mõned ei taha üldse.
„Me olime kõik koos seal toomkirikus,“ kirjutab Rehe kunagine kolleeg. „Siiras austus on midagi sellist, mida ei tehta läbi meedia. Mulle tundub see isegi Aivari kulul eksponeerimisena. Ma laseksin tal nüüd rahus olla.“
Inimene minu vastas on aastaga maha võtnud umbes kakskümmend kilo. Triatlon. See aitab. (Varem mängis ta kabet.) „Nii vaimselt kui füüsiliselt seisan püsti tänu spordile,“ ütleb Kitt.
Veel mõned kuud tagasi juhtis ta ettevõtet, mis on isegi Ida-Euroopa mastaabis märkimisväärne. Siis tuli kõne omanikelt. Kokkusaamine ühe hotelli konverentsiruumis. See oli tühi, ainult tema ja mõned omaniku esindajad. Sõnum anti edasi kiirelt. Paus. Siis tõusti, suruti kätt ja mindi eri teid. Rohkem pole ta omanikest midagi kuulnud. 20 aastat ettevõttes, edukas juhtimine, palju häid tulemusi − ja siis enam-vähem viie minutiga kõik. Lõpp. Finito. Ent õnneks oli kaks nädalat hiljem Valgas triatlon.
Siis Kitt vaikib. Prouad meie ümber vestlevad oma argistest lihtsatest toimetustest. Telekas. Lapselapsed. Üks proua armastab kududa. Kas sa oled õnnelikum kui täna aasta tagasi, küsin ma Robert Kitilt.
Ta keerab pilgu ära ja vaatab lae anonüümsetesse nurkadesse.
„Jah,“ ütleb ta siis. Märkan, et enne vastamist oli paus. Pikk paus. Tema seljakoti parempoolse rihma peale on kirjutatud ettevõtte nimi, kus ta aastakümneid töötas. Soojades toonides logo on hakanud hääletult tükkideks pudenema.
Kui keegi Aivar Rehele kirjutas, vastas ta endiselt − tunnustas, kiitis, elas kaasa, kuid endast ei kirjutanud silpigi. Ühel hetkel hakkas ära ütlema kutsetest tulla lõunale, siis ei võtnud enam kõnesid vastu. Klassikokkutulekutel ei käinud ta juba viimased kümmekond aastat, võib-olla talle ei meeldinud need tagasivaatavad õhtud, võib-olla ta lihtsalt ei usaldanud maailma.
Mitmed sõbrad süüdistavad ennast, et ei teinud midagi. „Ma ju adusin,“ ütleb Olari Taal. Kuidas? Mis märkide järgi, kui nad ei kohtunud? „See ei olnud lihtsalt Aivari olukord,“ selgitab ta. Jah, ei olnudki. „Anda endast tükike millegi uue nullist üleskasvatamiseks on nii põnev, et pärast seda justkui ei tahagi rahulikumasse keskkonda tagasi tulla,“ ütles Rehe kunagi ühes intervjuus.
Tema päevad algasid nüüd hiljem. Varem oli tema tervitanud päikest, nüüd oli see vastupidi. Kui ta hommikuti õue astus ning koertega jalutama läks, märkas ta muutusi looduses: lumepiiri taandumist metsa ääres ning esimeste ööbikute laskumist mändide alumistele okstele. Vahel pani ta silmad kinni ning seisis päikese käes. Ehk märkas ta lume alt väljasulanud laste kummikut. Või kuulis, kuidas äike kauguses müristab. Me ei tea, kas nii ka tegelikult juhtus. Aga me peame lootma. Pigem võis ta minna koertega kaldajäärakusse istuma, toetada ennast vastu kuldset liiva ja vaadata küll jõe poole, kuid tegelikult vaatas ta tühjusesse ning tundis, kuidas tasapisi tilkusid tema kehalt maha needsamad tilgad, mis kunagi Kohtla-Järve basseini veerel seistes. Tilk tilga haaval.
Tema juuksed olid hakanud kiiremini halliks minema, esmalt külgedelt, siis juba üleni. Ta võttis kaalus alla. Tema põsed vajusid tasapisi lohku, nagu oleks kellegi pöial neisse surunud, ning tema silmadesse ilmus kurbus, midagi keegi polnud kunagi varem seal näinud. Tema samm muutus, vahel kohatud vanadele tuttavatele tundus, et midagi on liigestega lahti. Pikkadel jalutuskäikudel teda trehvanud ettevõtja ütleb, et Rehe oli ühtäkki vanaks jäänud. Oma nägu ta kapuutsiga ei varjanud, ta ei põgenenud. Võib-olla tundis ta vahel mõnda teravat sööstu, aga ma ei tea, mis tunne see oli. Nukrus? Viha? Lootusetus? Aga isegi kui miski tema sees hääletult karjus, ei näidanud ta seda välja.
Sõbrad näitavad tema sõnumeid. Need on täidetud soojusega, mitte kunagi künismi või hoolimatusega, mis nii paljusid meist raskustes aitab. Selle asemel kirjutab ta „Sina“ alati suure tähega, isegi kui tunneb inimest juba paarkümmend aastat ning teab tema kõiki nõrkusi. On juhte, kes panevad need enda kasuks tööle. Tema tõstis kukkunu esmalt jalule, ja aitas siis edasi, käsi sageli sõna otseses mõttes õlal. Kui ta nüüd kevadel või suve hakul mõnel järsakul seisatas, siis ta teadis, et inimesed meeldivad talle ja võib-olla − me peame lootma − teadis ta mõnel kevadõhtul kodu kõrval mändide värsket vaigust lõhna tundes, et väga paljud armastavad ka teda. Seda on raske mõne teise sõnaga kirjeldada.
Õrnus, millega isegi temast väga kaugel seisnud inimesed temast räägivad − valmisolek tõtata keset tööpäeva intervjuule − olevikuvormi järelejätmatu kasutamine, „Aivar teeb“, „Aivar oskab“, „Aivar naeratab“ − rohkem kui kord pisarad, mis tema endiste alluvate või sõprade silmadesse tungivad − vakatus, millest räägivad isegi temaga vaid aastaid tagasi põgusalt kokkupuutunud − võib-olla on selle kõige kirjeldamiseks välja mõeldud ka paremaid sõnu, kuid „armastus“ näib olevat neile kõige lähemal. Ja ma ei saa lahti tundest, et just armastus oli see, mida ta sai − sest just seda ta ise levitas. On juhte, kelle jaoks see on strateegia. Aivar Rehe jaoks oli see ainuvõimalik viis elada.
„Õnneks elan ma ainult mõnikümmend aastat veel,“ ütleb Olari Taal. Ta vaatab õue. Seal pole kedagi ega midagi. „Ehk ei ole see liiga pikk aeg elada teadmisega, et ma aimasin, aga ei teinud mitte midagi.“
Tema suured peopesad on teineteise vastu surutud. Matusepäeva õhtul sõitis ta koju, avas pudeli ja jõi mõned klaasid. Marek Helm matustele ei jõudnud. Tal oli Saksamaal töökoosolek. Ta lohutab end teadmisega, et „Aivar oleks minu asemel teinud sama“. Vahel näeb Helm teda unes.
Üks Rehe endine kolleeg oli veel hommikul suutnud end uskuma panna, et võib-olla on see kõik unenägu või luureagentuuride kokkulepe. Nüüd istus ta oma kodus ning kustutas tule. Kell oli palju, hommikul ta ärkab vara ning läheb töötab ühe Skandinaavia panga siinses harus. Midagi on seal muutunud. Aasta tagasi oli ta kindel, et kui pangas midagi juhtub − ja pangas alati midagi juhtub −, siis töökoht kaitseb teda, sest nii saavutused kui ka vead tehakse koos. Nüüd teadis ta, et iga oma veaga on ta üksinda, sinu organisatsioon ei aita sind enam. Siis pani ta peale Aivar Rehe lemmikloo. Läbi pimeduse kõlas vaikselt Päevavalgus / ma pean ootama päikesetõusu / ma pean mõtlema uuest elust / ja ma ei tohi alla anda.
Ühel hilisel pärastlõunal teen selle artikli viimase intervjuu. Ukse peal lahkudes ütleb pankur, et hiljuti avaldati riikide rahapesuriski mõõtva Baseli indeksi uued edetabelid. „Eesti on number üks, kõige puhtam kogu maailmas,“ ütleb ta. Taani on 14 kohta tagapool.
Samal õhtul saabub kiri Dmitri Jegorovilt. „Ega Aivaril seda artiklit enam vaja ole,“ kirjutab ta. „Seda artiklit ongi vaja meil. Kes me elame ja seda läbi elame. Me kõik teame killukest Aivarist. Me kõik teame killukest sellest, mis juhtus. Ülejäänu, mida me ei tea, me mõtleme juurde. Ja usu, see pole kuskilt otsast rõõmustav juurdemõtlemine. Aivar juba puhkabki rahus. Nüüd vajame rahu ka meie.“
Paar õhtut hiljem kõnnin surnuaial. On sügise lõpp, puude vahel on pime, siin-seal paistavad mõned küünlad. Aivar Rehe hauda pole raske üles leida, seisatan selle kõrval. On hääletu. Siis hakkab vaikselt langema selle aasta esimest lund. See langeb minu Taanis toodetud vihmamantlile ning libiseb sealt hauale. Märkan, et lumi sulab lämmatavalt kiiresti.
Aitäh, Marek Helm, Dmitri Jegorov, Maret Hallikma, Ruth Paade, Villy Lopmann, Olev Schults, Aivar Pau, Jüri Käo, Olari Taal, Enn Kunila, Viljar Arakas, Ardo Hansson, Robert Kitt, Harri Õunapuu, Tiit Pruuli, Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Madis Üürike, Eiki Nestor, Eela Velström, Tõnis Arro, Priit Perens, Rain Lõhmus, Tarmo Jüristo, Märt Volmer, Iti Press, Sven Pertens, Simon Bendtsen, John Hansen, Holger Roonemaa, Urmo Soonvald, Joosep Värk ja mitmed teised.
Lugu on valminud Aivar Rehe perekonna teadmisel ja nõusolekul.
