Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.
Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus – proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.
Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.
Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.
Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?
Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.
Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?
Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.
Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.
Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.
