VALIMISED ON SURNUD. ELAGU VALIMISED.

Seekordsed Riigikogu valimised on ajalugu. Eesti erakonnamaastik on muutunud oluliselt selgemaks ning mingis mõttes tõesti ka igavamaks. Üheltpoolt jätab see võimalikke võimukombinatsioone ja valikuid vähemaks, kuid teisalt on see ka positiivne ning usun, et maailmavaate selguse mõttes ei ole see perspektiivis üldse halb. Inimestel tekib oluliselt parem võimalus konkreetseid tegevusi siduda poliitikute ja erakondadega ning seeläbi suureneb ka vastutus.

Sotsiaaldemokraadid saavad nendest valimistest vaid rõõmu tunda, sest suutsime oma positsiooni Riigikogus parandada pea kaks korda ning see näitab, et oleme õigel teel. Tänan siinkohal ka kõiki toetajaid, nii oma valimisringkonnas, kui ka erakonna toetajaid üle Eesti. Hiiu-, Lääne-, ja Saaremaal suutsime erakonnale saavutada läbi aegade parima tulemuse ning see toimus vaid tänu laiapõhjalisele meeskonnale, kes suutis kõigis kolmes maakonnas oma mõtted inimesteni viia. Tänud veelkord kõikidele toetajatele, kes uskusid hoolivama riigi vajalikkusesse.

Need valimised olid sotsiaaldemokraatide uus algus ka tugevnenud organisatsioonina, nagu enne valimisi sai ka lubatud. Juba praegu pöörame oma näo kohalike valimiste suunas ning loodame oma meeskonnas näha väga paljusid tublisi inimesi, kes tahavad anda oma panuse hoolivama Eesti eest ja olen alati valmis nendel teemadel vestlemiseks kohtuma.

Riigi tasandil on tänaseks selge, et jääme opositisooni ning püüame sealt anda oma parima riigi edendamiseks. Kahjuks jäävad meie käed veel seekord suurteks muudatusteks veidi lühikeseks, kuid olen veendunud, et see ei jää nii väga pikaks ajaks. Tõsine tormihoiatus on valitsevatele erakondadele antud ning tuult on meie purjedes piisavalt.

Tänaseks aga on koalitsioonikõnelused lõppenud ja meie riigi uue valitsuse liikmed erakondade poolt ära koputatud ning Eesti saab edasi liikuda valitud isevooluteel. Mis sa muud ikka oskad kosta, kui võimul olev valitsus põlistas oma võimu ning rahvas tegi oma kindla valiku, mille tegemistes võib kindel olla. Üheltpoolt on mul hea meel, sest selline valik näitab, et meie riigil ja rahval läheb nii hästi, et muutusi pole justkui vaja. Teisalt olen veidi kurb, sest minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi vähe ning kodumaal ringi sõites ja inimestega kohtumisel ei ole selline arvamus valdav.

Küllap suudeti valimisperioodil siiski oma lubadused hästi vormida ja üle poole valimistel osalenutest jäi uskuma, et lubatud lepingule võib kindel olla. Saarlasena olen veidi kurb, et meie valimisaktiivsus oli üks väiksemaid ja suur osa ei hoolinud oma arvamuse avaldamisest.

Kaks koostööpartnerit, kes juba aastaid on käinud ühte jalga, suutsid suhteliselt kiiresti kokku panna ka valitsemiseks leppe, mis haarab endasse lausa üle 50 lehekülje tihedat, kuid ebaühtlast teksti. Ajakirjanikud on juba teinud ära tänuväärse töö ja võtsid sealt välja laused, mis rääkisid arendamisest, parendamisest ja säilitamisest ning järele jäi lehekülgi tervelt 7. Tubli töö.

Aga ega maht pole oluline, vaid hoopis asja sisu ja mõju Eesti arengule. Selgelt kõige kummalisem kogu selle leppe juures on see, et kaks erakonda, kes võimul olnud ka viimased neli aastat ja üks osapool veelgi kauem, ei suutnud oma põhilubadusi panna täismahus täitmisele ning ajaplaanis lükati need sisuliselt järgmiste valimiste teemaks.

Ehk valitseme veel kolm aastat rahus ja siis hakkame enne järgmisi valimisi oma eelmisi lubadusi ellu viima ning siis nendest tuleneva koormuse riigieelarvele peab välja vedama juba uute valimiste järgselt võimule tulev koalitsioon. Tundub justkui pikk plaan, mille teises otsas terendab opositsiooni jäämine peale 2015 aasta valimisi.

Värskust ja jõudu oleks sellesse valitsusse kindlasti vaja ning pelgan, et mõned erakonnasiseselt ümberjagatud portfelid seda värskust sinna vaevalt toovad. Vaadates ka mõningaid ministrivalikuid ei suuda neid küll ette näha haldusala põhiliste huvigruppidega arengutest vestlemas ning arutamas valdkonna sisuliste teemade üle, kuid anname neile traditsioonilise sisseelamisaja ja vaatame, mis sealt tulema hakkab.

Üldiselt tuleb opositsioonipoliitikuna tõdeda, et mulle see valitsus küll meeldib. Kohe väga. 100 päeva …

Enne valimisi pidasid mõlemad erakonnad teineteise põhilubadusi rahaliselt kalliteks ja seetõttu tundubki, et kompromissiks jäetakse need esialgu ellu viimata, et siis paar aastat vaadata, mis toimuma hakkab. Ehk tegelikult ei olegi näha, mida konkreetselt soovitakse koheselt ühiskonna edendamiseks korda saata. Võibolla see ongi strateegia, et kompame üksteise piire veel kuni kohalike valimisteni, ning siis vaadatakse, mis edasi saab.

Kas on vaja koalitsioonis muutusi või saadakse veel koos hakkama? Üldiselt tundub küll olevat paberile pandud kaval plaan teha kahed valimised ühtede lubadustega – lihtne ja primitiivne. Nagu ka meie riigivalitsemine, mis on sinu kindel valik ja millele võib tõesti kindel olla.

Tõelist koostöövalmidust partnerite vahel näitab ka see, et väiksema osapoole esimehele ei antudki sisuliselt valida portfellide vahel, vaid anti peenelt mõista, et oled väga valitsusse oodatud, kuid tool on juba ette valmis pandud. Ka oma erakonna sees mängiti isamaalased nii ilusasti nurka, et ainsana jäetigi võimalus valitsusse pääseda esimehel, sest muidu oleks kampsunivaba valitsus ning see ei jätnud muud valikut, kui asuda kaitsesse. Ja eks tal ole varasemast ajast puusalt tulistamise kogemus ka valitsusse kaasa võtta ning jääb vaid loota, et märklaud saab seekord vähe asisem ning sihik paika.

Lahingus on vana tõde, et parem vale otsus, kui otsustamatus ning see saab minu meelest probleemiks ka praegu. Näitena kohalikele omavalitsustele on suured reformaatorid panustanud oma leppes sisuliselt paar sisutühja lauset ning kuna jätkab ka tänanae minister, tekib küll küsimus, et härrased, mis siis ikkagi saab?

Vägisi tundub, et plaan ongi lasta omavalitsustel tasapisi närbuda. Lisame jätkuvalt tasa ja targu neile kohustusi, raha sinna juurde ei anna ning vaatame, kui kaua see eksperiment veel kestab! Kui kaua tahab eestlane maal elada sõltumata sellest, et teed lagunevad ja buss ei sõida ning kool saab olema kaugel? Õnneks on pärismaalane visa ja vastupidav. Lootus ja usk pidid minema viimasena…

Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks ongi ju tegelikkuses see, et sisuliselt on jäetud sealt välja probleemseimad teemad – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Enne valimisi olid kõigi huultel lapsed ja haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus. Koalitsioonilepe räägib vaid kõrgharidusest ja sisuliselt antakse tormihoiatus väiksematele maagümnaasiumidele.

Lubadus, kus räägitakse haridusele võrdse ligipääsu tagamise jätkamisest on ikka selline demagoogia, et võtab silma märjaks ja seda mitmes mõttes. Kas tõesti tahavad tänased valitsejad väita, et Eestis on kõigil haridusele võrdne ligipääs? Selle peale oskaks tõesti vaid taevast appi paluda.

Aga olgem optimistid. Rahvas on oma sõna öelnud ja praegu selle leppe alusel vähemalt valitsus sünnib ning eks targa opositsiooni roll ongi juhtida tähelepanu asjadele, mida valitsus ei märka või ei taha märgata.

Kindel on see, et ka opositsioonis oleme valmis toetama valitsuse mõistlikke algatusi ning jääb vaid loota, et neid ikka tehakse. Veidi nõutuks teeb aga siiski see, et nii pikalt koos toimetanud tegelased on nii üldsõnalise plaani välja pakkunud ning see annab taas võimaluse valitsusperioodi lõpus öelda, et parendasime, arendasime aga majanduslikud võimalused kahjuks ei saabunud…