RIIGIREFORM KODUKOOTUD HALDUSREFORMI ASEMEL

Kodukootud lähenemine ja talupojamõistus riigi juhtimisel on nähtused, mis jäävad Toompea koridorides üha vähemaks, ning see ei tule meie riigile sugugi kasuks. Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti “kodukootud poliitikutest”. Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad “kodukootud” kogemusega inimesed. Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Soome näitab eeskuju
Viimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum. Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.
Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd. Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks – see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused. Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused. Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused. Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda. Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.

Regioonikantslerid tööle
Enne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale. 1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli. Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga. Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus. Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama. Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi.

Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt – ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna. Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused.

*artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010