Solk välja, vesi sisse.
Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu.

Tagasikäiku ei ole.
Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.
Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.
Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.
Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.
Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.
Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.

Mõistlik lahendus on võimalik.
Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.

Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.