Valitsejate arrogantne käitumine ja erakon­dade rahastamisega seotud mured andsid viimasele poliitika-aastale tooni. Läinud aas­tal alanud diskussioon sai laiema ühiskond­liku kõla kindlasti ka seetõttu, et skandaalide keskmes on peaministripartei.

Sotsiaaldemokraadid on viimastel aastatel järje­kindlalt rõhutanud, et seni kuni on üleval kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et inimeste usaldus erakondade ja rii­gikogu vastu tõuseks. Eesti ühiskond ei muutu avatu­maks ja läbipaistvamaks enne, kui rahastamist ja valimiskampaaniaid puu­dutavad reeglid pole ümber tehtud.

Samas on mitmed po­liitikud leidnud, et meil on demokraatiaga kõik hästi ja juba käivitunud avalikud arutelud on vaid välise vormi küsimus, mille tu­lemusel ei juhtu midagi si­sulist. Need väited ei vasta kindlasti tõele: valitsejate ülbe suhtumine sisulistesse ettepanekutesse ja teistsu­guste arvamuste ignoree­rimine ongi toonud kaasa ootuse muutuste järele.

Kui keegi pakub näiteks majanduse vallas välja ideid, mis ei haaku valitsuse juhtpartei kivis­tunud lähenemisega, siis tembeldatakse need kohe ebapädevateks või suisa riigivastasteks.

Poliitika ongi avalik asi ja kui liiga pikalt oma tooli­dele kinnijäänud tegelased sellega leppida ei suuda, siis on vaja neil vahepeal puhata. Eriti halekoomiliseks läheb olukord siis, kui vastavat ettepanekut pareeritakse sõnavõtuga, et meid ei suudagi keegi asendada, sest kellelgi tei­sel lihtsalt ei ole sellist pä­devust. Ehk kuulutatakse vaid ühte tõde ja ideoloogiat ning välditakse või püütak­se naeruvääristada teisi ar­vamusi.

Valitsuserakonnad võiksid lõpuks aru saada, et ühiskonnas täna tuure koguv Rahvakogu protsess on sellesama ülbuse tule­mus. Mulle tundub, et täna on jõudmas ka parlamenti arusaam, et nüüd on vaja tõesti muudatusi.

Sotsiaaldemokraadid on sellest rongist jooksnud pisut kiiremini. Eelmise aasta novembris algatasi­me riigikogu valimissea­duse ja erakonnaseaduse muudatused, et lihtsustada märgatavalt uute jõudu­de poliitikasse tulekut ja suurendada valijate tahet riigikogu koosseisu kuju­nemisel. Eelnõu teeb uus­tulnukatele lihtsamaks nii erakonna registreerimise kui ka oma nimekirjaga valimistel kandideerimise. Lisaks erakonna moodus­tamiseks vajalike inimeste arvu vähendamisele taha­me seadustada, et vastne erakond oleks nelja aasta jooksul vabastatud valimiskautsjoni maksmisest, ning alandada valimiskün­nise neljale protsendile.

Eelnõu vastuvõtmisel muutuks erakondade rii­gieelarvest rahastamine õiglasemaks ja seda just väiksemate ning parlamendiväliste erakondade suunas. Meie ettepanek on muuta erakondade rahastamispõhimõtted nii, et pool toetusest jaguneks võrdselt kõigi künnise üle­tanud erakondade vahel ja pool toetusest jagatakse kõigi valimistel osalenud erakondade vahel vastavalt saadud häälte arvule.

Väga oluline on, et riigi­kogu koosseisu kujunemi­sel saaks ainumääravaks valijate soov, milleks on vaja muuta üleriigilised nimekirjad avatuks, mis tähendab, et kandidaadid reastuksid ümber vasta­valt oma ringkonnas antud häälte arvust saadud prot­sendile.

Lisaks ei tagane me oma ettepanekust vähendada valimiskampaania mahtu­sid. Arutelu koht on, kas teha seda reklaamimahtu­de või konkreetse rahalise ülempiiri kehtestamise kaudu. Sisuliselt on see ainus võimalus kärpida valimiste eel naeratavate plakatite osakaalu ja tõsta sisulise poliitvaidluste rolli.

Veel on sotsiaaldemo­kraadid andnud parlamen­di menetlusse eelnõu, mis on suunatud riigikogu enda avatumaks tegemisele. Ta­hame kaasata tunnustatud kodanikuühendused se­nisest paremini riigikogu komisjonide töösse. Ühtlasi näeme, et vabaühendustest võiksid saada parlamendi komisjonide pidevad koos­tööpartnerid.

Teisisõnu on riigikogul tahtmise korral demokraa­tia edendamiseks tööd kuh­jaga. Aga kui seda tahet ei ole, siis ei liiguta mägesid ka jääkeldrist alanud sula. kuid usun siiski, et seekord ei ole teistel erakondadel võimalik rongist maha jää­da. Olen lootusrikas ka selles osas, et rahvakogu nime kandvas keskkon­nas (www.rahvakogu.ee) avaldavad paljud inimesed oma arvamust ega vaataks passiivselt pealt, mis meie oma riigis sünnib. Teeks seekord tõesti nii, et selles protsessis maksab igaühe sõnaja head ettepanekud ei jääks portaali sisestamata.

Mida rohkem on seal toetust leidnud häid mõt­teid, seda suurem on tõe­näosus, et need leiavad ka tee seadusemuudatustesse. Hoo sisse saanud avatud arutelus tuleb aktiivselt kaasa lüüa, oma arvamus välja öelda ning demokraa­tia arendamises kaasa rää­kida.