LIHTNE LAHENDUS 20 AASTAT VANALE PROBLEEMILE

Varem ametis olnud õiguskantslerid juhtisid korduvalt seadusandja tähelepanu sellele, et põhiseaduse kontekstis ei tohiks riigikogu liikmed osaleda riigiettevõtete juhtimisel. Arutelu algas alati suure hooga, et siis vaibuda sahtlipõhja taas oma aega ootama. Tänavu möödub 20 aastat päevast, mil tollane õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli teema parlamendi ees tõstatas. Päris viisakas juubel, kuid tähistada pole justkui midagi.
Allar Jõks püstitas sama probleemi samuti mitmel korral, rõhudes konkreetsetele punktidele, kus ta nägi riigikogu liikme staatuse seaduse ja põhiseaduse koostoime vastuolusid. Tema rõhuasetus keskendus võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte rikkumisele, mis lähtus põhiseaduse sättest, mille kohaselt ei või riigikogu liige olla üheski muus riigiametis.
Peamine konflikt tuleneb sellest, et riigikogu liige, kes kinnitab ametisse täitevvõimu esindajad, allub pärast nõukogu liikmena sellesama täitevvõimu esindaja ehk siis ministrist üldkoosoleku suunistele. Tõepoolest pole sel juhul kindel, et huvide konflikti ei teki ja et saadik täidab oma ülesandeid rahvaesindajana ikka lähtuvalt vabast mandaadist.

Kuidas seda siis ikkagi tagada?

Põhiseadusega kooskõla saavutamiseks on reaalselt kaks võimalust. Esiteks saab seadusesse teha paranduse ja keelustada ühemõtteliselt riigikogu liikmete kuulumine riigiettevõtete nõukogudesse. Teine võimalus aga vajab mitme seaduse ja põhimõtte muutmist, kuid jääb ikkagi kõndima õhukesel jääl, pakkudes eri tõlgendamisvõimalusi.
Omamoodi märk teema olulisusest on, et jõudsalt tuure koguvas Rahvakogu protsessis on üheks enimtoetatud ettepanekuks nimelt see, et saadikud ei oleks riigile kuuluvates ettevõtetes ametis nõukogu liikmetena. Selle idee võidukäik näitab kujukalt aktiivsete kodanike suhtumist.
On ka teisiti arvajaid. Maailm ei ole must-valge ja ka minul puudub kindlus, et riigiettevõtete juhtimine läheb pärast riigikogulaste lahkumist paremaks. Siinkohal ei ole mõtet avada arutelu riigikogu liikmete pädevuse üle, sest kindlasti on ka parlamendis ettevõtlus- ja juhtimiskogemusega inimesi.

Oluline on vastutus

Taaskäivitunud diskussioonis on pisut kõrvale jäänud just vastutuse küsimus. Riigifirmades tehtud valeotsuste eest pole kombeks vastutust võtta. Ere näide on eelmisest aastast, kus peale sisulist läbikukkumist ettevõtte juhina, lahkuti keskmise eestlase kümne aastapalga suuruse kompensatsiooniga.
Olen kaugel sellest, et kõik riigiettevõtted peavad alati edukad olema, sest turult kadumine või pankrott on majandusprotsessi loomulik osa. Eraettevõttes kannab lõplikku vastutust omanik, aga kui ta leiab, et vastutama peaks tegevjuhtkond, siis teeb ta kõik endast sõltuva, et nii ka oleks.
Ka riik peaks talle kuuluvate ettevõtete puhul käituma omanikuna ja mitte taguma kõik vead maksumaksja rahaga tuimalt kinni. Lisaks suunajale on riigi rolliks olla ka järelevalvaja, et vajadusel tuvastada möödapanekud ja nõuda vastutuse võtmist. Selgelt on näha, et riigikogulaste nõukogudesse kuulumine ei ole vastutuse võtmist küll kuidagi suurendanud.
Äriseadustik näeb vastutuse küsimuses nii juhatusele kui nõukogule ette üsna selged reeglid – samas keskkonnas tegutsevad riigile kuuluvad äriühingud ei tohiks siin kuidagi eristuda. Siit tekib järgmise konflikti koht: kui nõukogu liige peab vastutama oma varaga, kas siis on ka loogiline, et ta saab oma töö eest tasu. Aga kui pidada riigiettevõtte nõukogus olemist parlamenditöö osaks, nagu väidavad mõned selle idee toetajad, siis tekib uus tõrge. Ka sellele murele pole üheselt rahuldavat lahendust.

Vajalik nõu või ämbrikolin?

Ma ei näe sisulist vajadust riigikogu liikmete nõukogudesse kuulumise järele. Kindel on, et vähemalt seni, kuni üleval on õiguslikud küsimused, ei tohiks see nii olla. Poliitikutel on siinkohal võimalus näidata head tahet ja kaasata enda asemel riigiettevõtete nõukogudesse eksperte väljastpoolt parlamendisaali. Kui erakonnad suudaksid teha nn härrasmeeste kokkuleppe ja vastavalt ka käituda, siis poleks vajagi muuta ühtegi seadust ja asi laheneks. Selle otsuse on neljast erakonnast kolm enda jaoks juba langetanud. Loodan, et ka peaministripartei võtab teiste head nõu kuulda ega kolista oma ämbriga edasi.