Eesti riik tähistab täna oma sünnipäeva. Võrreldes meie riigi vanust inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema. Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Just sellesama sissejuhatuse kirjutasin ka paar aastat tagasi õnnitlusena kodumaale ja üldiselt ei ole olnud ka tänaseni põhjust oma arvamust muuta. Tänasele riigi sünnipäevale paneb loomulikult oma pitseri lähenevate valimiste teema ja seetõttu saabub riigi sünnipäev taas veidi teisiti kui mõned aastad tagasi.

Eriliselt kurvaks teeb selle sünnipäeva tähistamise Haapsalu lastekodus juhtunu, mille kommenteerimiseks pole lihtsalt sõnu ja sooviks vaid jõudu ja vastupidamist laste lähedastele ning ka lastekodu töötajatele ja kõigile neile inimestele, kes oma abikäe selles tragöödias on ulatanud.

Tänasel sünnipäeval tahakski lihtsalt soovida headust ja arusaamist oma kaaskodanike muredest ning siirast tahet ka lahenduste leidmiseks. Kui me suudame näha abivajajaid enda ümber, siis olemegi juba poolel teel hoolivama ja inimesekesksema riigi suunas.

Soovin siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja tulevastele riigijuhtidele!

Tahaks väga uskuda, et uues Riigikogus on rohkem kohta koostööl ja üksteisega arvestamisel ning sõltumata valimistulemusest suudavad koalitsioon ja opositsioon sisulistel teemadel pidada arutelusid, mitte konkureerides selles, kelle teerull paremini tegutseb.

Kaunist kodumaa sünnipäeva ning möistlikke valikuid lähinädalatel!