REGIONAALMINISTRI TÜHI PORTFELL

Valimiskampaania tuhinas tuli taas päevakorda meie riigi regionaalhaldus ja selle toimimine või siis mittetoimimine. Avapaugu neile aruteludele andis Reformierakonna ettepanek kaotada regionaalministri ametikoht või õigemini liita ta põllumajandusministri postiga. Ühelt poolt on see hea algus diskussioonile, kuid teisalt näidati nii koalitsioonipartnerist ministrile jõuliselt koht kätte ning anti hinnang tema tööle.

Teema on olnud päevakorral pikalt ning tunnistagem, et häid vastuseid on siin vähe. Portfellita ministri ametikoht on ju loodud millegi konkreetse ärategemiseks, aga kui rääkida haldussüsteemi korrastamisest, siis tahaks oravatelt küsida, kas nüüd on siis midagi valmis?

Minister Jaan Õunapuu valitsemise ajal suudeti välja võidelda regionaalministrile ka reaalne haldusala koos pisikese aparaadiga ning töötati välja ka regionaalarengu suunamise seadus, mis lõpuks aga koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu siiski kinnitamata jäi. Rääkimata pikalt arutatud haldusreformi teostamisest, millest on igal erakonnal oma nägemus ning neli aastat tagasi asus uus minister taaskord välja töötama “uut plaani”.

Uus algus on vajalik

Selle plaani tegemise varjus on aga tegelikkuses omavalitsuste rahakott võrreldes kohustustega õhem kui viimase kümnendi algusaastail – selles mõttes oleme mitu aastat kukkunud. Praegust seisu tuleb ikka ausalt nimetada tagasiminekuks, mitte edasiminekuks.

Oluline on ka pädeva ja jõulise regionaalministri olemasolu, sest vastasel juhul ei suuda see institutsioon tõepoolest siseministri abi rollist väljuda ja regionaalpoliitika ajamine piirdub vaid katsetega. Eesti ajaloost on näiteid, kus seda ametit pidas rallisõitja, kes suutis küll Eestile mitu tiiru peale teha, kuid tulemuseks oli vaid rataste alt kruusateedelt üleskeeratud tolm.

Regionaalteemade arutamiseks korraldasid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal Haapsalus arengufoorumi “Kogu Eesti peab elama”. Foorumil toimus lisaks haridusvõrgu ja äärealade elukorralduse aruteludele ka debatt Eesti regionaalministri rolli üle ühiskonnas ja tema kaasarääkimisvõimele valitsuses.

Palju kisa – vähe villa

Eesti esimese regionaalministri Eiki Nestori sõnul on meil koostatavad strateegiad sidustamata ja valdavalt neid ka ei järgita: nimelt ei astu eelarvepoliitika ühte jalga riiklike arengukavadega. On selge, et kõige tulemuslikum on regionaalpoliitika siis, kui rahanduspoliitika seda toetab. Tänase mudeli puhul on aga nii, et kui regionaalminister ei kuulu peaministri ja rahandusministriga ühte erakonda, siis on ka tema tööpõld suhteliselt piiratud.

Lahenduseks saab olla vaid regionaalministri positsiooni tugevdamine valitsuses. Sel juhul peab valitsus otsuste langetamisel kohustuslikult arvestama nende regionaalpoliitilise mõjuga. Kahjuks pole selleni jõudmine tänaste valitusparteide mentaliteedi juures reaalne.

Täna on sotsiaaldemokraadid koondamas oma ridadesse suurimat kohaliku omavalitsuste juhtimiskogemusega meeskonda, kelle eestvedamisel on Eestis võimalik läbi viia riigireform. Reformi tulemusel antakse vastutus ja ka sinna juurde kuuluvad vahendid maakonnatasandile, millest saab omavalitsuslik juhtimistasand.

Regionaalministril tuleb töö ise üles leida

Regionaalarengu foorumi lõpus toimunud diskussiooni käigus jõudsime ühisele seisukohale, et Eestile on regionaalpoliitiliselt kõige olulisem omavalitsuste iseseisvuse tõstmine, maakonna tasandi institutsioonide tugevdamine ja piirkondliku mõõtme tõhustamine riigijuhtimises.

Sotsiaaldemokraadid soovivad ellu vii riigireformi, mille sisuks on muuta tänane maakond sisuliseks omavalitsuslikuks võimutasandiks, koondades sinna valdade ja linnade piire ületavad funktsioonid, mille täitmine mitmetel omavalitsusüksustel üle jõu käib, ning riigi avalike teenuste osutamise, mis on inimestest põhjendamatult kaugele jäänud.

Kava käivitudes jääks maakondliku tasandi ülesandeks tõenäoliselt ühistranspordi, arstiabi, gümnaasiumihariduse, maakondliku arendustegevuse ja jäätmemajanduse korraldamine. Kuni eelkirjeldatud reformi teostumiseni aga oleks regionaalministril tegeleda sellega, et taastada omavalitsuste tulubaas 2008 aasta tasemel ning tagada, et kohalike teede korrashoiuks ettnähtud summad kataks optimaalse vajaduse.

Olen veendunud, et regionaalministri institutsioon ei ole ennast mingil juhul ammendanud, kuid minister peab suutma ameti välja kanda ning ennast valitsuses kehtestama.

Regionaalministri portfellil on sisu küll, kui osatakse selle sisuga midagi peale hakata. Kuna tegemata töid ja lahendamata probleeme on küllaga, on ka uues valitsuses alustaval ministril tööpõldu piisavalt. Oleks ainult tahet teha ja asjaosalisi otsustusprotsessidesse kaasata!