Uskumatu, kui kaua võtab ikka mõnedel inimestel aega asjadest aru saamine. Eelmisel nädalal ärkas kaks aastat Riigikogus erinevate värviliste nuppudega mänginud Erkki Nool ühel hommikul üles ja sai aru, et juhtunud on midagi hirmasat. “Väga vale otsus!” põrutab olümpiavõitjast riigikogu liige Erki Nool Delfis.
Ja see lause (millega olen muideks vägagi nõus) käib selle kohta, et Riigikogu muutis paljuräägitud valitsuse usaldushääletusega mõningaid seadusesätteid, mis tekitavad omavalitsustele ja seeläbi ka kohaliku spordi rahastamisele suuri probleeme.” Nool näeb kõige suuremat ohtu selles, et nn väiksemad ja vaesemad omavalitsused haaravad raskuste süvenedes esimesena kinni just võimalusest spordiraha arvelt kokku hoida”, arvab ta Delfis.
Tubli Erki! Sellest kõigest ongi rahvaliitlased (ja paljud teised, kes said ENNE seaduse vastuvõtmist aru, mida see reaalses elus kaasa toob) väga palju rääkinud ning selliste tagajärgede eest hoiatanud. 2008. aasta negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega muudeti ca 20 seadust ning nende hulgas oli ka spordiseadust ning seda kõike tehti vaid ühe hääletuse, kus opositsioon ei saanud isegi kaasarääkimise võimalust.
Täna jääb vaid arusaamatuks Erki Noole avalik esinemine, milles ta alles nüüd leiab, et Riigikogu tegi vale otsuse, kui muutis spordiseadust. Esiteks ei teinud seda kohe mitte kogu Riigikogu, vaid seda vastutust kannab ikka koalitsioon. Teisalt jääb tema sõnavõtust arusaamatuks, mille üle ta täna nördimust avaldab, kui just tema ise selle seaduse muutmise poolt hääletas!? Tundub, et Erki Nool tuli otse trennist ja ei saanud täpselt aru, mille poolt Laar ta Riigikogus hääletama pani.
Kui varem oli spordiseaduses valla- või linnavolikogul kohustus “toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd”, siis nüüd võeti nende eelarvetest vahendeid vähemaks ning valitsuse sõnum oligi see, et mis te muretsete – linnadel ja valdadel on nüüd ka kohustusi vähem! Kokku kärbiti omavalitsuste tulusid üle 1 miljardi krooni ja spordiseaduse muudatustega võeti omavalitsustelt kohustus tegeleda spordi ja vabaaja finantseerimisega. Küsiks veelkord, et kes sellega siis tegeleb?
Me võime ju teha Toompeal otsuse, et omavalitsus ei pea seda või teist ülesannet enam täitma, kuid probleem ju selles ongi, et kes siis täidab? Näiteks spordi puhul tahaks kallite koalitsioonierakondade käest küsida, et kelle telefoninumbri ma annan oma valla jalgpallipoistele, et nad saaks oma tegevust jätkata?
Valdades ja linnades ehitatakse selliseid toimivaid süsteeme üles kümneid aastaid, tekivad traditsioonid ja järjepidevus ning siis tulevad mingid tegelased, kes arvavad, et nemad võivad ühe näpuliigutusega sellele kõigele joone peale tõmmata! Eriti napakaks teevadki selle sellised avastused, kus rõõmsalt Riigikogus rohelist nuppu vajutanud tegelased paar kuud hiljem hakkavad kirema, et väga paha ja see küll õige asi ei ole!
Aga õnneks on jõulude ajal Riigikogu jõuluvanal seekord lihtne, sest üle poolte selle liikmetest vajavad hädasti ühte korralikku taskupeeglit, et enne nuppude näppimist ikka korralikult iseendaga nõu pidada…