Lõpuks ometi on haldusreformi diskussioon avalikkuse ees. See on ainult tervitatav, sest erinevalt mitmest teisest viimasel ajal fookuses olnud kuumast teemast puudutab äsja riigikokku jõudnud haldusreformiseaduse eelnõu kas suuremal või vähemal määral peaaegu kõiki Eesti inimesi.

Mind küll kummastas peaministri manitsus, et ärgem jäägem haldusreformi eelnõu menetledes kinni detailidesse. Teisisõnu – valitsusjuht, kelle väitel vajavad nii Eesti riik kui ka majandus vaid peenhäälestust, lajatab omavalitsustele kuvaldaga.

Tegelikkuses peitub saatan, nagu ikka, detailides, mis aga omavalitsuste puhul ei pruugi kõrgelt mäelt kätte paista.

Riigihaldusministri juhtimisel on välja töötatud eelnõu, mis peab reformi eesmärgiks suurendada omavalitsuse võimekust.
Selle saavutamise põhitee on aga omavalitsuste liitumine suuremateks haldusüksusteks ja ainus kriteerium on elanike arv. Kava järgi peab reformijärgses Eestis elama igas omavalitsuses vähemalt 5000 inimest.
Kõik, kaasa arvatud eelnõu väljatöötajad, nõustuvad sellega, et liitmistehete tulemusel omavalitsuste võimekus iseenesest ei suurene.
Tekib küll teatav mastaabiefekt, mis aga ei anna ühinenud omavalitsusele juurde ühtegi võimekust ega edenda kohalikku elu. Seepärast ei sünni Eestimaale juurde ühtegi last ega teki uusi töökohti.
Seega, kui liitumisele ei järgne sammud, mis pakuvad omavalitsustele uusi arenguvõimalusi ja parandavad avalikke teenuseid, siis ääremaastumine pigem süveneb.

Mida siis teha, et reformi keskne eesmärk oleks täidetud? Siinkohal tasub meenutada, et eelnõu kontseptsioon kirjeldas tänuväärselt omavalitsuste tulubaasi suurendamise, omavahelise koostöö tugevdamise ja lisaülesannete täiendava rahastuse võimalusi.
Juttu tehti ka osavaldade ja linnaosade õiguste laiendamisest ja külavanema institutsiooni tugevdamisest.
Just nimelt need teemad peavad valdade ja linnade ühinemise kõrval saama seadusandliku lahenduse. Meil ei ole vaja uut «kooseluseadust,» mille parlament küll kinnitab, kuid mis tööle ei hakka.
Seega oleks tark enne asjad selgeks vaielda, et mitte pärast seaduse vastuvõttu kibedaid pisaraid valada.

Kinnitan, et sotsiaaldemokraadid pole haldusreformi senises käigus käinud välja utoopilisi ja kulukaid soove, vaid juhtinud tähelepanu asjadele, mida eelnõu erinevalt koalitsioonileppest ja valitsuse tegevuskavast ei käsitle.
Oleme seisukohal, et poliitilise tahte olemasolu korral on võimalik reguleerida ka ühinenud omavalitsuste sisedemokraatia tagamise, omavalitsuste koostöö ja rahastuse küsimusi.
Edasiminekuks on vaja sätestada uue rahastusmudeli muudatused, mis kasvataksid maavaldade ja väikelinnade tulubaasi ning annaksid ühtlasi ühinevatele omavalitsustele signaali, milliste tuludega saavad suuremad omavalitsused tulevikus arvestada.
Tean, et see teema on olnud kaalumisel rahandusministeeriumi aruteludel.

Oluline on, et seadusse jõuaksid ka sätted, mis tagaksid kohalikele kogukondadele otsustusõiguse ühinenud omavalitsustes.
Eesti maaelu hoiavad suuresti üleval kogukonnad, mistõttu on nendega arvestamine elementaarne.
Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepanekuid, mis vähendaksid omavalitsuste laenupiiranguid säästuefektiga investeeringute korral, suunaksid CO2 kvoodi müügist laekuva raha eeskätt regionaalseteks investeeringuteks ja eelistaksid huvitegevuse riiklikul toetamisel maapiirkondi.
Huviringid ja trennid jäävad pahatihti just maal elavatele lastele kättesaamatuks.

Olgu veel kord üle kinnitatud: Sotsiaaldemokraatlik erakond pole pidur, vaid kogu Eestist hooliv erakond, mille volikogu andis veebruari keskel oma toetuse haldusreformile 2017. aasta kohalike valimiste ajal.

Loodan väga, et riigikogu arutelud annavad meile lõpptulemusena reformiseaduse, mis kasvatab meie inimeste heaolu ega vii aina tühjeneva maa suunas.

* Lugu ilmus märtsis erinevates maakonnalehtedes