Mida tunneb auhinnatud maaturismi edendaja Kajar Lember nüüd, kui paljud majandusvaldkonnad, sealhulgas turism, on teadmata ajaks seiskunud. Mees, kes ettevõtjana on just selles valdkonnas nii Saaremaal Asva Viikingite küla kui Eesti suurima kogu perele mängumaa  Vudila „sündimiseks” nii palju teinud.

Mida aga tähendab lisaks kõikidele rõõmudele ka elu „kohtuta süüdimõistetuna“, sest mida muud saab öelda kriminaalasja kohta, mis algatati 2014. aasta 31. märtsil, ja mis pole sugugi veel lõppenud. Milline psüühiline kahju on see temale, ta perele ja lähedastele?

Vaid mõned nädalad tagasi sai tema rajatud Vudila mängumaa parima maaettevõtte autasu „Maa sool 2019“ ja eelmisel nädalal algatas Saaremaa juurtega mees kampaania, et annetab tema protsessi kirjeldava raamatu tulu Kuressaare haiglale viirusevastaseks võitluseks. Seetõttu võtab Meie Maa aastaid veninud teema uuesti ette, et küsida temalt praeguse olukorra kohta – kui kaugele on kohtusüsteem süüdistusega jõudnud, kuidas see on mõjunud tema tervisele ja tegutsemistahtmisele ning mil määral epideemia tema käsilolevaid projekte mõjutab?

Jälitatava radadel

Enne pisut aga mullu sügisel ilmunud raamatust „Jälitatav”, milles Kajar on selle pika protsessi  jäädvustanud koos lisadega ametlikest dokumentidest. Eriti just seetõttu oli õhtuti, kui seda raamatut lugesin, kurgus valus klomp. Jälitajad olid suutnud avalikusesse paisatud info abil anda Kajarist kui „suurkorruptandist” teistsuguse pildi, kui ta oli oma tegevusega end seni näidanud. Sisemuses jäi hauduma kahtluseuss, et ehk just tema suutlikkus ja edukus oli põhjuseks, et ta rajalt maha võtta.

Süüdistusteks toodud sooduskelmuste ja korruptiivsete tegude väljaselgitamiseks on esimesed materjalid juba aastast 2013. Jälitamise ja pealtkuulamise kohta kaardistati 57 000 kirjet, mille tulemusel siis jõudis korruptsioonisüüdistusena kohtusse kaks episoodi. Sealjuures ka isegi kõrvaltvaatajale halenaljakas 9 eurone juuksuri lugu ja teine, kus ta Tartu abilinnapeana on olnud otsuste juures, kus tal endal väidetavalt majanduslikud huvid.

Raamatut lugedes ja dokumente sirvides saab tõdeda, et sama kesine saak on kogunenud kohtuasja 71 köite „loomisest”, kus kokku 20 000 lehekülge materjali! Suuresti seal kirjeldatud soodustuskelmuste osa puudutab, lisaks majutusteenust pakkuvale Puhkekülale, enamuses 2010. a avatud Vudila mängumaad, mis lisaks värskele autasule on tunnistatud kaTabivere valla aasta teoks , Jõgevamaa aasta turismitegijaks ja konkursil EHE Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks ning seda rida võiks jätkata. Sealjuures vaidlusaluste toetuste andja PRIA oli objekti valmimist korduvalt külastanud ja kontrollinud. Milleks siis see kontroll, kui pärast vastutab ja kannatab ikka ainult taotleja?

Milline on praegune seis ja mida sa sellest õppinud oled ning teistele soovitad?

Ootame kohtuistungeid. Eelistung oli eelmise aasta augustis ja siis lõpetati ka minu suhtes esitatud PRIA teemalisest süüdistusest ca 50% ära. Täna vaidleme riigiga, kui palju nad peaks, nende enne kohut lõpetatud asjade eest, hüvitama mulle juriidilisi kulusid. Saan hästi aru, miks paljud lähevad kokkuleppemenetluse teed – riigil on aega ja ressurssi küll aga inimesele on see ikka üüratult kallis ja ka ajaliselt koormav. Prokurör teeb sinu süüdimõistmiseks igapäevast tööd ja mina pean oma igapäevatöö kõrvalt sellega tegelema. Sest veidi irooniliselt saab tõdeda, et kui ma tööd ei teeks ja makse ei maksaks, siis ei jõuaks ma advokaadile tasuda ega ka saaks prokurör palka. Mais peaks algama istungid, mis kestavad vähemalt 2021 aasta lõpuni.  Soovitada oskan vaid seda, et sellisesse katlasse sattudes on vaja külma pead ja head närvi – sina ise tead, mida sa kas oled teinud või mitte ning, kui tunned, et tehakse liiga, siis seisa enda eest! Isegi, kui olen oma elus mõne bürokraatiapügala vastu kogemata eksinud, siis see nõiajaht, mis minu suhtes käivitati, on selgelt üle igasuguse terve mõistuse piiride. Ja õppetund siinjuures on see, et ma poleks kunagi uskunud, et riiki esindavas asutuses on mõnel inimesel ka tänapäeval selline mentaliteet, kus inimlikkusest pole halli haisugi ja kõigi jaoks võimalikult mõistlikust lõpplahendusest on oluliselt suurem eesmärk nn oma tõe ja eksimatuse kaitsmine.

Kas oled selle pika maratoniga saanud tugevamaks või on tervisele sügav jälg jäänud?

Räägitakse, et mis ei tapa teeb tugevamaks ja eks ta nii on. Sa õpid mingite asjadega elama, kuid milleks seda vaja on?      Endise avaliku elu tegelasena oled sa avalikult ammu ilma kohtuta süüdi mõistetud ja  sisuliselt pole mingit vahet, millega see kunagi lõppeb, sest kaabakas oled väljapoole nagunii. Õnneks pole ma jätkuvalt lähedalt ühtegi sellist tola näinud, kes arvaks, et läksin päriselt juuksurisse selleks, et tasuta oma kohevaid lokke lõigata.  Aga eks mul paraku on tervisega muresid olnud enne ja kindlasti  ei saa nad sellise protsessi käigus  väiksemaks minna. Olles päris noorena ühe tervisemure nii üle elanud, et saan isegi öelda, et kõik, mis on peale seda, on juba preemia. Ehk ma  suudan inimesena asjadega leppida, elada oma elu ning toimetada positiivselt edasi.

Kas ja kuidas praegune olukord su tegemisi mõjutab, kui välja arvata see, et oma vanematekoju ei saa?

Minu jaoks on lukus Saaremaa muidugi päris hull lugu. Ma liikusin ikka Tartu ja Saaremaa vahet väga tihti ning mul ongi olnud aastaid selline „kahe kodu elustiil“. Aprillis hakkavad Asva Hobusekasvatuses varsad tulema ja lisaks töistele tegemata asjadele ikka emotsionaalselt ka kurb. Õnneks vanematega suhtlen tihedalt ja nad saavad ilusti hakkama ja on terved, mis on kõige tähtsam. Suveturismi ettevõtetel on hetkeseisuga ikka lihtsam, kui nö talvistel. Meie saame kriisiks valmistuda ja kohaneda vastavalt olukorrale aga näiteks Spa-del ja hotellidel on ikka karm. Päevapealt lõigati kogu tulu ja jäid vaid kulud. Neil on kindlasti veel eriti keeruline, kellel lisaks inimeste murede lahendamisele ka panga- ja muud võõrkohustused.

Kas Asva projektiarendused on ooterežiimil nagu liikmine ja turismindus üleüldse?

Paraku ta hetkel nii on. Kevadised tööd on kõik edasi lükatud ja karta on, et ka Viikingite maailmas tuleb investeeringute plaanis nn aastane nihe. Eks me ikka toimeta, kuid täna on juba selge, et planeeritud peamaja osaline avamine lükkub edasi. Ära jäävad ka igasugused kevad-suvised kooligruppide külastused aga hoiame ikka pead püsti ja loodame, et suve poole  ikka viirus vajub ja päike tõuseb. Usun, et paar kuud ikka suvist turismihooaega tuleb ja saame ka oma väravad teha taas kõigile lahti, kes tahavad külastada loomaparki või seiklusparki. Vajadusel järgime ka suvel 2+2 reeglit ja kohendame vastavalt tegevusi, kuid värskes õhus tegutsemine vast ikka on võimalik. Täna ei ole me veel tühistanud planeeritud suvist avakontserti koos Laimajala valsi üritusega, mis sel aastal on plaanitud kandma vägagi päevakohalist „Tervise ja väe“ kontseptsiooni. Aga veelkord- elame edasi ning otsustame tegevusi päev korraga.

Kas kunagi tõuseb päevakorda veel ka projekt „Tudila”?

Olen seda nalja ennegi teinud, kuid võiballa see polegi nii nali, et ühel hetkel tuleb Vudilast Tudila teha. Eks ma isegi olen aastatega saanud vanemaks ja riik hetkel teeb ka enda poolt kõik, et meie äge kogu pere mängumaa pakiks pillid kotti ja eks tuleb kohaneda. Aga kui ma kunagi peaks tõesti hakkama sellist „Tudila“ nimelist eakatekodu tegema ja pisut fantaseerida, siis teeks ikka sellise, kus ise ka tahaks olla. Kaiavere järve kaldale saaks ju päris ilusa kompleksi teha, bassein võiks alles jääda ja kolmapäeviti saaks seal siis olema „Bingo“ ja reedel „Karaoke“ jne. Minu pärast võiks juba registreerima hakata, et saaks hea seltskonna. Aastaarvu jätaks siiski täpsustamata, sest lähiaastatel ootab Vudila ikka lastega peresid.

Intervjuu ilmus 13.04.2020 ajalehes Meie Maa, autor: Vilma Rauniste