Oravad püüavad küll hapu mängu juures teha head nägu ja kinnitavad jätkuvalt, et kõik on hästi. Käbisid on piisavalt ja ega pähklitestki puudust pole. Paberid näitavad, et laod on kraami täis ja usutakse, et küll tuleb ka juurde. Tegelikult tundub, et neil on mitu põhjust oma kohevust kaotavat saba veidi sügada ja peeglisse vaadata. Sellest on vähe abi, et nende lojaalsed toetajad peegli ees istuvad.

Eks see vist selline kerge kahjurõõm ole, mille praegu arvamusena kirja panen, kuid kuidagi tõeliselt hea meel oli lugeda tänasest Postimehest, et kainelt mõtlevad meesterahvad hakavad tasapisi jätma üha enam populiste meenutavat erakonda. Kohale hakkab jõudma arusaam, et kui täna valmistutakse “pehmeks maandumiseks” siis maandumisrada on jäätud vaid iseendale.

Järgmisel aastal eesootav majanduskasvu aeglustumine ja täispuhutud eelarve võivad viia tõesti selleni, et riigieelarve ei laekugi täis. Ei ole mõtet udutada, et elu läheb paremaks ja elukalliduse tõus jääb alla palkade kasvule. Oluline ei ole siiski mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid ikka see kas ta peale tõsusu ka veidike seisab! Vaadake, mida teevad esmatarbekaupade, toidu ja kommunaalkulude kasvud ning siis rääkige aasta pärast 5000 krooni teenivale inimesele, et tegelikult on elu parem, kui enne. Kui inimesel on kõht tühi ja tuba külm siis on ikka väga raske õnnelik olla. Ja tundub, et sellest hakatakse aru saama, et ainult edukultusele rajatud tõusiklik poliitika ei ole jätkusuutlik ja vastupidiselt oravate pesakonnapealikule arvan, et sinna kuhu mehed ees, küll sinna ka naised järgi tulevad. Võibolla meeleheitel koduperenaised mitte aga keegi peab ju pärast korralikku metsalangetamist ka talvel külmetavaid oravakesi silitama jääma…