Saaremaa omavalitsuste liidu (SOL) esimehe valimised tekitasid kohalikul poliitmaastikul seekord isegi rohkem tormi kui vahel merelained kõvema tuulega. Nagu merel, nii ka maal on lainetes teinekord rohkem vahtu kui kaugelt vaadates esialgu paistab.

Palju on selle teema juures räägitud demokraatiast. On ju demokraatia põhialus kaasamine ja võimalus teha oma otsuseid vabalt.

Kuna demokraatiast räägitakse üldjuhul just valitsemise juures, on ka siin erinevaid teooriaid, kuid mees nimega Abraham Lincoln on kord öelnud: “Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides.” Täpselt sama peaks kehtima ka igasuguste esindusorganite juures ja seda eriti delegeeritud variandi puhul, kus demokraatlike protsesside tulemusel peaksid kõik valitud esindajad omakorda valima grupi liidri, kelle põhiülesanne on töörahu tagamine ja erinevate huvide korral grupi ühisosa leidmine.

Mis juhtus SOL-i valimistel?

Valitsemisteooria järgi on demokraatia vastand diktatuur – valitsemissüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa grupi käes.

Ehk vaatlekski läbi teooriaprisma, mis SOL-i juhi valimistel juhtus.

Kokku sai grupp selge mandaadiga isikuid, kelle ülesanne oli valida endale juht. Esitati kaks kandidaati. Juba see näitab demokraatia olemasolu, sest muidu poleks saanudki valida, vaid kinnitada! Pärast valimisi selgus, et üks kandidaat on saanud rohkem hääli kui teine. Ühele isikute grupile see tulemus ei meeldinud ja hakati protestima, et keegi oleks justkui tegelenud ebademokraatlike meetoditega ja eba-ausa tegevusega?

“Ahoi, ristirahvas!” ütleks selle peale Kivirähki sule läbi aeg-ajalt meie poole pöörduv vanajumal. Kui üks kitsas grupp (kes on valdavalt ühte poliitilisse pessa kuuluv protestijate seltskond) arvab, et võim on nende käes ja teistsugused valikud valed, siis olemegi jõudnud demokraatia asemel diktatuuri ilminguteni. See on aga juba asi, millele peaks tähelepanu pöörama. Halenaljakaks teeb kogu selle loo muidugi pärast n-ö kaklust rusikatega vehkimine stiilis “kui teile meie käbidega mängimine ei sobi, siis teie omadega me ka ei mängi ja lähme teise liivakasti”.

Protestijate avalik pöördumine meenutas mulle stiililt järjejuttu ühest õnnetust kirjast õiguskantslerile, kus üks valda juhtiv tegelane polnud rahul oma tööandja ehk vallavolikogu liikmetega. No mis sa oskad muud kosta avalduse peale, kus ollakse pettunud kolleegide käitumiskultuuris ja kinnitatakse mustvalgel, et teise kandidaadi pakkumine isikuvalimistel on alatu ja tavapäratu. See on eriti tobe, kuna alles paar aastat tagasi, kui tänase maavanema näol oli tõesti olemas pea konsensuslik kandidaat samasse ametisse, tuli tänaste protestijate pesast pärit tegelane välja samalaadse alternatiivse kandidaadi ettepanekuga. Tollal polnud see probleem.

Toorele jõule tekib vastujõud

Olen nõus, et ideaalis peaks leidma sellise ametikoha täitmiseks isiku, kelle taha koondada võimalikult laiapõhjaline seltskond. Eriti hea, kui see otsus sünnib konsensuslikult. Varasem aeg on näidanud selliste valikute võimalikkust ja seda sõltumata parteipileti värvist. Kui üks väike grupp tahab aga oma soovi toore jõuga läbi suruda, tekib sellele vastujõud. Kahjuks täpselt nii juhtuski.

Usun, et ka praegu valitud juht teab, et SOL esindab Saare maakonna kui terviku ühishuve, omavalitsused on partnerid ning olenemata juhist on kõikide SOL-i liikmete esmane ülesanne leppida kokku tegevused, mis tahetakse ära teha, mitte vaielda, kellel on suuremad pähklid ja käbid.

Lugedes ka kommentaari teemal “Kes viitsiks Saaremaad esindada?” (SH 31.01), siis ega nende seisukohtade seas ole ka just palju realistlikke ideid sellel soovitud uuel ja innovaatilisemal teel. Aga kordamine olevat tarkuse ema. Olen veendunud, et ükskõik milline SOL-i juht on rõõmuga valmis kuulama ja rakendama sisulisi ettepanekuid, kuidas tänaste ressursside juures efektiivselt tulemusteni jõuda. Eesmärk on selge juba pikka aega, iseasi, kuidas seda saavutada. Ehk – küsimusi püstitama oleme kõik meistrid, lahendusteni jõudmine on praktilises elus tihti oluliselt keerukam. Siin pole mõtet vaadata äraootavalt grupi juhi poole, vaid kõigil valitutel tuleb panustada.

Puhtinimlikult on mul auväärsele teisele kohale tulnud kandidaadist kahju, kuna vanad oravad vedasid ta oma pessa ja lubasid pähkleid, mis olid endal veel korjamata. Olen nõus tema seisukohtadega, et SOL-i juhtimisel ei ole vahet, kas seda teeb noor või vana, tähtis on tahe. Oluline on aga ka grupi usaldus ning seekord oli usalduskrediit suurem valituks osutunul. Tuleb lihtsalt tööd teha, et järgmisel korral ise see usaldus pälvida.

Loodan, et Saaremaa omavalitsuste esindamise juures pole viitsimisega mingit pistmist, küll aga tahtmise, oskuse ja sellega, et sind usaldatakse Saaremaad esindama. Kui tänastel solvunutel on esimene emotsioonide tulv maetud, olemas reaalne ja siiras koostöötahe, inimestes aga enamat kui lihtsalt ärategemise rõõm, on ideaalne võimalus valimisteni jäänud poolteise aasta jooksul seda näidata ja lisaks kohalike elanike usaldusele pälvida kolleegide oma. Kindlasti tuleb aga lisaks vanade tõdede uuesti deklareerimisele panustada personaalselt ja nähtavalt Saaremaa edendamisse. Olen kindel, et demokraatia hea tava järgi toimuvad SOL-i esimehe valimised võidab ka järgmine kord parim kandidaat, olgu tema taskus käbid, roos või miskit muud.

* lugu ilmus 7.02.2012 Saarte Hääles