Igasuguse demokraatliku riigieelarve koostamine on kompromiss erinevate poliitiliste jõudude ja prioriteetide vahel, kuid lõpuks peab ta siiski kandma meie riigi ja rahva huve. Kolmanda negatiivse lisaeelarve ootuses on jälle jutuks see, et ei suudetud ette näha sellist majanduslangust ning maksutulude kokkukuivamist, kuigi tegelikult oli see siiski teada juba ligi aasta tagasi, et kasv muutub negatiivseks.

Sellest lähtuvalt oleks suudetud tänaseks juba toimunud kaks suurt kärpimise võistlust maha pidada juba eelmise aasta lõpus ning mitte lõikama keset eelarveaastat valdadelt ja linnadelt tükikest tuludest, mis niigi läbi tulumaksu reaalse laekumise vähenesid.

Palju on räägitud solidaarsusest. Milles see siis seisneb – kas selles, et linnadelt ja valdadelt kärbitakse 2 korda rohkem, kui teistelt eelarve osistelt? Ehk, kus siis on see riigimehelikkus ja solidaarsus, millest nii palju räägitakse?

Omavalitsustelgi on raskeimad ajad tegelikult alles ees. Tänane riigi poliitika kohtleb valdu ja linnu kui mingeid allasutusi, kus üks minister teeb tulubaasi põhimõtetega, mida tahab. Demokraatlikus riigis ei saaks see nii olla.

Linnad ja vallad on põhiseaduse kohaselt oma tegevustes sõltumatud ning riik peab tagama tulubaasi, mis on vastavuses riigi enda poolt pandud kohustustega. Meil aga on nii, et kohustused jäävad 2008. aasta tasemele ja seoses inimeste toimetulekuga pigem kulutused suurenevad, kuid tulud vähenevad 2005. aasta tasemeni. Omavalitsuste eelarvekärbe on keskmiselt 15-20% , mida on tõesti 2 korda rohkem kui riigieelarves tervikuna.

Seetõttu peavad ka seni suhteliselt edukad omavalitsused suutma oma kulutusi kokku tõmmata ning vastavalt kujunenud olukorrale oma eelarvet planeerima. Tõenäoliselt ei pääseta lisaks investeeringute edasilükkamisele ka juhtimiskulude kokkutõmbamisest. Kurb on see, et kui viimastel aastatel sai omavalitsustes tegeleda lisaks igapäevaste murede lahendamisele valdavalt tulevikku suunatud ja edasiviivate tegevustega, siis nüüd tuleb vaadata, et jooksvad probleemid saaks lahendatud. Ja seegi on juba päris pirakas pähkel, mida järada.

Sellega toimetulemiseks tuleb jõudu soovida ka kõikidele uutesse volikogudesse kandideerijatele, sest kui tahta valimislubaduste väljahõikamisel ausaks jääda tuleb neid välja pakkuda väga tagasihoidlikult ja läbimõeldult. Loodetavasti tuleb pärast äikest ka kunagi jälle päike välja ning on võimalik taas edasi liikuda, mitte kohapeal tammuda.

Ümberkaudsed riigid saavad kõik aru omavalitsuste rollist justnimelt rasketel aegadel olla toeks oma elanikele ning keskvalitsus suunab neile vahendeid juurde siis meie tahame siin jällegi pioneerid olla ning käitume täpselt vastupidi. Aga eks aeg annab siinkohal arutust, kuidas hakkama saadakse, kuid praegu tundub küll, et jällegi paljuräägitud haldusreformi asemel liigutakse vaikselt haldurreformi suunas ning mitmetel omavalitsustel võib varsti teatud halduri abi vaja minna.