MINU KAHTLUSTUSE LUGU

Tänaseks on mind uuritud juba rohkem kui 6 aastat ja üle 4 aasta on möödunud sellest, kui mulle esitati kahtlustus soodustuskelmuses osalemises ning altkäemaksu võtmises. Sellised kahtlustused tulid kui välk selgest taevast ning on sellest hetkest alates minu elu ja plaane väga oluliselt mõjutanud. Pärast kahtlusega tutvumist tundus justkui polekski üldse kunagi midagi õigesti teinud.

Taandasin end kohe kõikidest avalikest ametitest, et keskenduda kahtlustuste ümberlükkamisele ja ei soovinud löögi alla panna  kolmandaid isikuid. Ma kindlasti ei nõustu mulle esitatud kahtlustustega – taandasin ennast eetilistel põhjustel, sest oli selge, et selle kaasuse lahenduseni kulub aastaid. Tänaseks on teada, et kriminaalasi algatati juba 2014 ja mind jälitati ca 9 kuud ning minu teada ei ole leitud jätkuvalt sisulisi tõendeid, on vaid oletused ja kellegi nägemus …

Vudila mängumaa

Suur osa kahtlustusest puudutab Vudilasse tehtud investeeringuid. Vudila mängumaa on tegutsenud kaheksa aastat ja nende aastate jooksul on siin käinud üle 180 000 inimese, kellest paljud on külastanud ka teisi siinse piirkonna turismiobjekte ning seeläbi Jõgeva- ning Tartumaale raha ja töökohti toonud. Sarnaseid turismiobjekte, mille tegevus ja sisu on suunatud eeskätt lastele ja peredele, ei ole Eestis ega lähiümbruses kuigi palju. Minu missiooniks on olnud luua kogu perele mõeldud vaba aja veetmise kompleks.

Vudila on suuresti missiooniprojekt, kuhu mina ja minu pere oleme panustanud kümme aastat. Valdavalt suvekuudel tegutsev turismiatraktsioon meie kliimas tuleb aastate lõikes vaevu ots-otsaga kokku ja kasumlikkusest on asi päris kaugel. Pean oluliseks, et minu poolt alustatud ettevõtted reaalselt töötavad, pakuvad nii lastele kui ka peredele palju rõõmu, annavad tööd kohalikele ning kaugematelegi ettevõtetele ja inimestele. Ainuüksi suvekuudel saame pakkuda tööd enam kui 60 noorele. Euroopa Liidu toetused maaelu mitmekesistamiseks on just sellist laadi tegevuseks mõeldud. Vudila on PRIA toetuse toel rajatud ettevõtete seas üks parimaid meetme eesmärke täitnud ettevõtteid Eestis.

Kõikide toetuste puhul on PRIA hinnanud meie taotlused ja tehtud tööd sobilikuks. Väljamaksete tegemisel on ehitustööde teostatust ja soetatud atraktsioone PRIA poolt iga taotluse juures mitu korda kohapeal kontrollitud ja sobivaks peetud. Kõik on ehitatud ja rajatud reeglite kohaselt ning selles saab igaüks oma silmaga kohapeal veenduda. Ehkki meediast jäi kahtlustuse esitamise hetkel teistsugune mulje, siis õnneks keegi ei kahtlusta mind personaalselt, et oleksin sellest kuidagi isiklikku kasu saanud. Kogu vaidlus käib selle üle, kas ettevõtted on omaosalust vajalikus mahus panustanud. See ongi kogu kahtlustus ja oma olemuselt on see seda absurdsem, et reaalsuses on enamus objekte osutunud kallimaks, kui alguses planeeritud. Oleme suutelised tõestama objektide maksumust ja omaosaluse tasumist. Paraku on see pikk ja kulukas protsess.

Ma tõesti ei saa aru, milleks kogu seda komejanti vaja on. Minu ettevõtted on tegutsenud ja kavatsevad ka edaspidi tegutseda vastavalt seadustele. See, et minu rõõm mõnest ettevõtmisest on rikutud, ei tohi rikkuda meie külastajate, eriti laste rõõmu Vudilas.

Kui PRIA taotlussüsteem on nõuete ja reeglite osas puudulik, siis ei ole õiglane seda nuhelda ettevõtjate peal. Kui on soov süsteemi muuta, siis tuleb seda teha, kuid kümme aastat peale taotluste esitamist ei tohiks olla võimalust tõlgendada dokumente enda suva järgi, ja panna ettevõtjaid isegi teoreetiliselt vastutama rikkumiste eest, mida taotluse esitamisel rikkumistena ei käsitletud. Kindlasti ei ole see Euroopa Liidu ega Eesti maksumaksja huvides. Kurb on siin ka kindlasti see, et suure tõenäosusega lõppeb selle kaasuse PRIA, Politsei ja Prokuratuuri ühine “töövõit” Vudila pankrotistumisega ja ma tõesti ei saa aru, kelle suur huvi see on …

Avalikus sektoris tegutsemise kahtlustused

Mulle on korduvalt öeldud, et ettevõtlus ja avalik sektor nähtavasti ei sobi kokku. Ma ei pea õigeks, kui avalikus sektoris ei ole ettevõtluskogemusega inimesi ja ka vastupidi. Kurb, et minu kaasuse valguses ei julge mitmed avalikus sektoris tegutsevad inimesed ettevõtjast sõpradega enam isegi mitte rääkida, rääkimata siis ise ettevõtluses eneseteostuse leidmisest. Arvan, et kaotajad on kõik, eelkõige aga Eesti, mis on kapseldumas pisikese ning kadeda ametnikeriigi staatusesse ja see on kurb.

Olen avalikus sektoris kokku olnud tegev ca 15 aastat ja tagantjärele mõeldes ei ole mulle vist üheski ametis olnud siiani mitte ühtegi sisulist tööalast etteheidet. Arvan, et see on saavutatav justnimelt seetõttu, et olen ettevõtlusele omaselt julgenud otsustada ja ette võetud asjad ka avalikus sektoris ära teha.

Ka Tartu abilinnapeana tegutsesin ainult ja üksnes Tartu ja tartlaste hüvesid silmas pidades. Kõigis linnaga seotud küsimustes püüdsin olla nii avatud kui võimalik ning ausust olen pidanud nii enesestmõistetavaks, et esitatud kahtlustuse sisugi on mul raske mõista. Võin kinnitada, et minu süda on puhas ja ka tagantjärele ei oskaks midagi radikaalselt teisiti teha. Kindlasti saaks teha pikaldasemalt ja kaalutlevamalt, kuid mitte linna jaoks mõistlikumalt.

Raadi projekt

Ma ei ole teinud kunagi saladust, et mul on olnud aastaid idee rajada ka Tartu lähistele lastele ja peredele suunatud atraktiivne vabaaja keskus. Ma ei läinud abilinnapeaks selleks, et oma vabaajakeskuse ideed realiseerida, see lõbustuspargi laadne atraktsioon oli algselt kavandatud Tartu valla territooriumile, kusagile Raadi lennuvälja kanti. See rajanes eeldustel, et Eesti Rahva Muuseumist saab uus magnet Tartule ning vana sõjaväelennuvälja territoorium saab uue hingamise. Need olid üldteada asjaolud juba vähemalt 10 aastat ning selged ka Tartu linna valitsejatele juba mitu linnavalitsust enne praegust .

See, et Roosi tänava äärne kinnistu eelmise rentniku rendilepingu ülesütlemise tõttu vabaks jääb, selgus kõigile ootamatult.  Kui linnavolikogu otsustas, et selle piirkonna vabade kruntide kasutamiseks kuulutatakse välja avalik hoonestusõiguse konkurss, siis tundsin endas valmisolekut ka oma ideega välja tulla. Otsustasin seepeale abilinnapea ametist taanduda, ilma et mul oleks olnud eelteadmist või kindlust, kas minu firma osutub edukaks pakkujaks või mitte. Tean vaid seda, et sellise kaliibri ideid on Eestimaal vähe ja veel vähem on neid, kes need ellu suudaks viia. Teatasin sellest kohe ka avalikult ning ühtlasi taandasin end linnavalitsuses kõigist Raadil ideekonkursiga seotud otsustest. Rohkemal või vähemal määral poliitikas olnuna olen teadlikult vältinud huvide konflikte, nagu ka antud juhul soovisin. Ja kuigi mul ei olnud selleks mingit otsest vajadust või sundi, siis astusin isegi teoreetilise huvide konflikti vältimiseks tagasi ka abilinnapea ametist.

Tänasega ei suutnud uurijad midagi muud leida, kui seda, et ma väidetavalt olen toime pannud toimingupiirangu rikkumise, kuna ma olevat toetanud Roosi tänava äärsete kinnistute korrastamist. Ja kuna see olevat olnud  minu isiklikes huvides, siis nüüd olengi korruptandiks tembeldatud. Kinnitan, et kõik need tööd tehti toona ainult selleks, et ERM-i avamiseks oleks võimalik enam-vähem viisakalt linnast sinna jõuda ja mingit isiklikku huvi selle taga ei saanud kuidagi olla. Sellise tõlgenduse korral oleks sama tark väita, et ka ERM-i ehitamine ja kogu Roosi tänava renoveerimine oli minu isiklikes huvides …

Aga kahju, et see lõbustuspargi idee jäi realiseerimata ja arvan, et kõige suuremaks kaotajaks on siingi Tartu ja tartlased. Ma oleks positiivse otsuse korral pidanud panti panema kogu oma vara ja tõenäoliselt oleks sama pidanud tegema ka paar kaasinvestorit, et nii suurt asja teha. Ka siis ei oleks kindlust olnud, et pank seda finantseerinud oleks ja et asjast üleüldse asja oleks saanud. Kahjuks jäi nüüd ka katse tegemata, sest mõtlemine ja unistaminegi tundub olevat karistatav.

Altkäemaksust

Ma ei ole kunagi altkäemaksu küsinud ega saanud. Tahaks väga ka seda inimest näha, kes mulle isiklikult seda reaalselt pakkuda julgeb. Kahtlustuses esitatud etteheited ja loodud seosed tunduvad nii absurdsed ning neil ei ole tegelikkusega mingit kokkupuudet. Kahtlustus sisaldab suures pildis kahte kaasust, millest üks koosnes esialgu väitest, justkui oleksin saanud ühele korteriühistule juurdepääsu rajamise eest juuksurisalongi aastase kinkekaardi. See ei vasta tõele. Mul on küll ka Tartus päris mitu head sõpra, kes töötavad juuksurina ning on võibolla aegade jooksul minu juukselõikuse eest jätnud tasu võtmata. Aga päris kindlasti ei ole ma linnavalitsuse liikmena osutanud ühelegi juuksurile ega ka muule isikule mingeid teeneid omakasu saamise eesmärgil. Selle eest, kui minu poole abi saamiseks pöördunud isik telefonis huumoriga teatab, et külasta tasuta  juuksurit, ei saa küll mina vastutada. Aga veelkord – päris kindlasti ei ole ma ühegi tegevuse tegemisel mingit vastuteenet küsinud. Lisaks ei nõua minu lühikesed ja õhukesed juuksed sellist hoolt, et ma peaks juuksuris käimise nimel suurt vaeva nägema ning kindlasti kulutan ma aastas juuksuri teenusele alla 100 euro. Selline kahtlustus on minu jaoks pehmelt öeldes koomiline ja arvatavasti ka kõigi nende jaoks, kes minu maamehe tüüpi väljanägemist vähemalt kordki elus näinud on. Ja kuigi linnavalitsuses oldi arvamusel, et elanikel on selle hoovi normaalsele ligipääsule õigustatud ootus, siis kogu see kaasus on veelgi jaburam seetõttu, et seda õnnetut ligipääsu ei rajatudki. Tänaseks on  juuksurgi sealt ammu ära kolinud aga loodan, et ühel heal päeval, saab ka see elanike mure siiski lahenduse …

Abilinnapeana olen küll kohtunud erinevate linnaelanike, ettevõtjate ning aktivistidega, kuulanud nende ettepanekuid ja muresid ning püüdnud neile leida lahendusi nii palju, kui see linna poolt võimalik on. Kuid see ongi abilinnapea töö, mida korruptsiooniga segi ajada oleks ilmne eksitus.

Altkäemaksu saaga puudutab peamiselt minu suhteid ehitusettevõtja Jaago Roosmanniga. Saime sõpradeks, kui käisime koos koolis ja elasime ühes toas kooli ühikas. Käisime koos oma esimestel pidudel ja arutasime ühiselt elu suuri otsuseid ja tulevikuplaane. Jäime sõpradeks ka pärast kooli lõppu ja oleme koos ka ettevõtluses tegutsenud. Ka Vudila mängumaa maatükid ostsime esialgu Jaagoga kahasse ja viimase osa ostsin temalt välja alles mõned aastad tagasi. Oleme aastaid läbi käinud ka perekonniti, ta on minu poja ristiisa, me käime koos puhkamas ja aitame üksteist, kui vaja on.

On ka täiesti loogiline, et palusin parima sõbra firma oma Tartu korterit remontima, olen varemgi temalt ehitus- või remondialast nõu ja abi saanud ning alati on ta aidanud ka Vudilat erinevate ehituslike ja tehniliste murede lahendamisel. Justnimelt aidanud ja väga palju. Korteri remondi eest olen ka vastavalt arvetele tasunud. Ma ei suuda välja mõelda enda poolt tehtuna ühtegi tegevust ega otsust ametiisikuna, mis isegi teoreetiliselt võiks anda talle põhjuse mulle altkäemaksu maksta. Mida pole seda pole. Ja õnneks on sellest tänaseks aru saanud ka uurijad ja prokurör.

Minu ning Jaago suhted ei muutunud sellest kuidagi, kui ma Tartu abilinnapeaks sain. Abilinnapea ei tegele otseselt ehitushangete ega remonditööde korraldamisega. Ma ei ole kunagi palunud tema ettevõtet Tartu linnale ehitustöid tegema ega midagi sarnast. Mitte kunagi. Ainus kokkupuude linnal oli seotud välikäimlaga. Arutasime linnavalitsuses vajadust soetada juurde Tartule vajalikke välikäimlaid. Olime vaadanud pakkumisi ja nende hinnad algasid 30 000 ja esteetiliselt sobivate hinnad ületasid 50 000 eurot. Kuna keegi ei julge enam ettevõtjatega rääkida ja otsustada, siis 2018 soetas linn endale kemmergu, mis on küll kahekohaline, kuid selle hind ületas 100 000 euro piiri. Järeldused minu nn kaasuse sisukusest ja linna kahjust või kasust saab igaüks ise teha…

Ütlesin ka toona, et see on arutult kõrge hind välikemmergu kohta. Ja lubasin, ühel linnavalitsuse arutelul, tuttavalt ehitusettevõtjalt küsida, kui palju ühe Tartu vanalinna sobiva tavalise mehaanilise käimla hind oleks. Selle pakkumise küsimine võrdluseks teistele oli selgelt linna huvides, kuna olin veendunud, et käimla on võimalik valmis teha kohe mitu korda odavamalt. Kogu selle protsessiga sisulise poolega tegeles linnamajanduse osakond, mis ei kuulu minu vastutusvaldkonda. Lõpuks tehtigi koostöös linnaga projekt ja ehitaja tegi prototüübi ca 5000 euro eest ja mõned tuhanded oleksid sinna kulunud veel, aga selle kaasuse raames jäi asi pooleli ning tööd lõpetas keegi teine. Samas on WC leidnud oma koha Tartu linnaruumis ja minu meelest on lõpptulemus väga stiilne ja korrektne. Ehitusettevõtja ei teeninud selle prototüübi valmistamisega kindlasti midagi, pigem tuli vastu, sest teised variandid olid kordi kallimad. Linn oli selles kaasuses selge kasusaaja ning altkäemaks selle juures jääb arusaamatuks. Kus on altkäemaksu puhul vajalikuks peetav vastusooritus?  Uurimine oli vinge aga tänaseks on ka minu suurimad “sõbrad” aru saanud, et linnapildi arendamine ja raha kokkuhoidmine ei ole siiski karistatav tegevus.

Siinkohal tahaks ka tunnustada selle meediašou väljamõtlejaid, sest meediast jäi tunne, et põhirõhk on kogu asjas minul ja korruptsioonil ning enamik inimesi sai aru, et ma olen mingi ilmatuma summa vasakule pannud. Tegelikkus on kahjuks palju igavam-  minu puhul räägiti summast, mis on kõikide minuga seotud ettevõtete poolt taodeldud toetussummad kokku ning selle taskuajamises ei kahtlusta mind õnneks keegi. Vist. Tagantjärele saan vaid nentida, et kogu see väidetav altkäemaksu ja korruptsiooni osa selles loos moodustas tohutustest lehekülgedest kõigest ühe A4 ja vähegi analüütilisem inimene saab aru, et see jutt sinna kahtlustuse kõige lõppu oli kirjutatud hoopis teise käekirjaga, kui kogu varasem kaasus. Kellelgi läks äkki kiireks, kuna teatasin enda tagasiastumisest juba paar nädalat varem, kui mind kinni peeti. Aga ju siis muu osa selles kahtlustuses ei oleks uudistekünnist ületanud.

Ja lõpetuseks veelkord sõprusest ja lähedastest sõpradest. Kui tunned kedagi enam kui 27 aastat, mis moodustab suhteliselt olulise osa elust, siis on selge, et sõbrad ollakse edasi ka pärast kahtlustuse esitamist. Elus tuleb igasuguseid asju ette, vaidlusi ja vääritimõistmisi ja tagasilööke. Just need sõbrad, kellega on mitu puuda soola koos ära söödud, aitavad saada üle raskustest ja jääda iseendaks. Ja kui kellegi arvates avalikus sektoris ei tohi olla lähedasi ettevõtjatest sõpru, kellega koos väljas või ka reisimas käia, siis tundub mulle, et ühiskonnas on miski ikka väga sõlmes. Ma ei taha olla sellise süsteemi pantvang, kus iga õlle maksmisel pead mõtlema, et ega ma jumala eest korruptant ei ole, kui ta mulle tegi pindise õlle välja, kuid mina oma vooru ajal ostsin talle tagasi vaid pooleliitrise kannu. Kurb, kuid kahjuks analoogse absurdiloogikaga on ülesehitatud kogu see kahtlustus. Nii ei olegi muud võimalust, kui tuua oma argumendid lauda ja loota, et terve mõistus võidab.