ALTKÄEMAKS JA KORRUPTSIOON
Mind kahtlustatakse korduvas altkäemaksu võtmises, mis seisnes selles, et ma justkui suunasin Raadil asuvate vanade lennuangaaride kinnistu RENDIkonkursi nii, et seal ise edukalt osaleda. Altkäemaksu sain ma väidetavalt Jaago Roosmannilt sedakaudu, et tema ettevõte olla remontinud aastate jooksul tasuta minu korterit ja teostanud ehitustöid ka Vudilas( ja seda kõike ikka kümnete tuhandete eest). Lisaks oli väidetavalt tema abikaasa tasunud osaliselt ühel meie ühisreisil suurema summa (kohe üle saja eurot enam, kui mina ise). Ja mis kõige olulisem – tema motivatsioon altkäemaksu anda pidi seisnema selles, et kuna ma olin suunanud linna WC ehitamise (asub täna haridusministeeriumi ees nn Politsei platsil 🙂 ja ehitajale tasuti ca 5000 eurot + käibemaks ja kuna mul oli plaanis “võidetud angaaride konkursi tulemusel talle pakkuda ka sellel objektil tulevikus tööd ja osalust”, siis ta aitaski aastatel 2014-2016 minu korterit remontida.
Ääremärkusena koputan üle, et Jaago näol on tegemist minu koolikaaslasega aastast 1991 ja minu lapse ristiisaga, kellega oleme aastaid koos reisinud ja erinevates tegemistes kaasa löönud. Oluline ka see, et korteri remont ja ka Vudila ehitustööd toimusid suuresti oluliselt varem, kui tekkis idee Raadi angaaride osas ja ka seda, et kunagi ei ole olnud plaani Jaagot ennast kaasata uue pargi osanikeringi. Aga ilmneb, et politsei on lisaks minu meilidele ja kõnedele läbi lugenud ka minu need mõtted, mida ma ise ei jõudnudki veel mõelda … nemad teavad!
TÄNANE SEIS – KAHTLUSTUS TÜHISTATUD!
Aga pisut ka asjadest tõsisemalt:
Episood 1 – Tartu WC prototüüp
Igavene probleem linnas – kuhu pöörduda häda korral? Tartu pole erand. Linnavalitsuses arutati teemat korduvalt ja alati on 2 probleemi – kuhu wc vanalinnas panna ja siis ka pisiasi – ehk maksumus. Linnaruumi sobiva ühekohalise wc hinnad algavad 30-st tuhandest eurost ja näidetena võib siin välja tuua, et Küüni tänaval asuv automaatkäimla maksis ca 120 000 eurot ja tema hooldamine on ka päris kulukas. Nüüd Toomemäel ka teine samas hinnaklassis ilus välismaine peldik. Nalju Tallinna Toompea mitme millisest peldikust teavad kõik :-).
Aga arutelu Tartu linnavalitsuses päädis muuseas tõesti ükskord minu lausega: ” see kuradi sitamaja ei saa niipalju maksta”! Täpselt nii ma ütlesin ja kohalolnud võivad seda kinnitada. Ütlesin veel, et kui need on nii kallid, siis töötame mingi “Tartu” mudeli ise välja ja paneme püsti. Toimus jupp heietusi teemal, miks see ikka keeruline on ja seejärel andsin ka linnamajanduse inimestele kontakti, kus pakkusin, et tõenäoliselt on need inimesed valmis mõistliku hinnaga selle asja välja töötama ja nii see protsess käima läks.
Ei olnud mul endal suuremat häda, vaid püüdsin kaasa mõelda, et linna raha kasutataks mõistlikult. Rohkem mina sinna protsessi ei sekkunud. Kui keegi arvab, et mul polnud millegi muuga linnas tegeleda, kui ühe peldiku ehitamise korraldamisega, siis on minu tegemistest pisut vale mulje jäänud.
Jah, peldiku ehitaja – OÜ Lõuna Ehitus juht ja omanik, Jaago Roosmann on minu hea sõber. Aga ma kuidagi ei mõjutanud valikuid! Arvan siiani, et kui valida üle 30-ne tuhandese või ca 10 000-se ehitise vahel, siis iga normaalne inimene valib odavama ja nii ka linnamajanduse inimesed tegid.
Ma tõesti ei eeldanud selle protsessi käigus, et linnale ca 5000 eest peldiku prototüübi väljatöötamise eest teeks keegi minu korteris samal ajal kordades suurema summa eest remonti. Õnneks on selle kahtlustuse absurdsusest aru saanud ka jõustruktuurid:-)
Aga päris ilus ja toimiv WC sai, kes pole käinud – minge proovige ära! Julgen loota, et see ei ole kuritegu, kui linn hoidis kokkuvõttes kokku vähemalt 20 000 eurot ja linnapilt sai oluliselt ilusamaks, kui plastpeldikute aegadel.
Episood 2 – Mul oli plaan rajada Raadile kogu pere meelelahutuskeskus
Alates Vudila loomisest 2010-l aastal olen mõelnud, et võiks kuskile Tartu või Tallinna lähistele ka miskit lastele ja just teismelistele teha ja need mõtted muutusid konkreetsemaks, kui 2015 aastal EAS tutvustas mõtteid, et neil on soov teha rahalise toetuse mõttes suurem meede, mille eesmärgiks toetada rahvusvahelise potentsiaaliga kogu pere turismikeskused. Seejärel kohtusime erinevate inimestega ning saigi mõte paberile. Plaan oli rajada see keskus Raadi lennuväljale Tartu valla territooriumile. Isegi joonised said valmis ja sisuga tegelesime juba paigutamise tasemel. Eesmärk oli kontseptsioon saada niikaugele, et seda projekti oleks võimalik teostada nii pangalaenuga, kui ka toetuse ja pangalaenuga koos. 2014 – 2015 korraldas EAS mitmeid kohtumisi ja koolitusi, kus tutvustas planeeritavat Pereturismimeedet ja nii sai ka minu plaan järjest selgemaks. Tutvustasime seda mõtet päris laialt ja täna rääkida, et see oli mingi äkki ja salaja tekkinud kaval plaan – no lihtsalt jabur.
Siis saabus 2015 a lõpp ja linna territooriumil asuvates vanades Raadi angaarides tegutsenud Vanaautode MTÜ teatas, et soovib lepingu lõpetada ja neil ei ole siiski pärast aastaid nuputamist mingit soovi sinna investeerida. Hooned on totaalselt amortiseerinud ja nende remontimise puhul räägime mitme miljoni euro suurusest summast. Linnavalituses oli arvamus, linna raha tuleks sinna kasutada minimaalselt ja otsida tuleks uusi erainvestoreid. Oli selge arusaam, et ERM-i lähedale võiks tulla linna külastajatele suunatud atraktsioon, misjärel ütlesin ka avalikult linnavalitsuses välja, et mul on üks selline mõte kuklas, kuid minu plaan oli sellega pigem minna Tartu valda. Siis kõlasid mõtted , et Kajar – ole normaalne ja too oma idee linna, angaarid on tõesti selleks kihvt võimalus. Käisin neid hooneid vaatamas nii üksi, kui ka koos oma ehitusettevõtjast sõbra Jaagoga, et saada temalt head nõu, ning jõudsin otsusele, et see on päris äge mõte. Linnavalitsuses teatasin, et kuna mul on selline plaan, siis mina ei näe varianti, et töötan linnas edasi, sest kuigi sellel ei ole otsest juriidilist probleemi, siis eetiline igatahes ja taandasin ennast kõikidest võimalikest otsustusprotsessidest, mis seda kinnistut puudutasid – kaasa arvatud konkursi korraldamise ja tingimuste seadmise juurest. Enne kui konkurss algas, teatasin oma tagasiastumisest avalikult ka Tartu volikogus.
Ja lõppkokkuvõtteks … ei tehtud toona konkursile ühtegi sellist ettepanekut, kus oleks saadud hakkama ilma linna rahata ja konkurss kukkus läbi. Eks see läheb kunagi kordamisele, kuid kui need hooned oleksid nii atraktiivsed, et neid raha eest rentida või kasutada, küll siis oleks olnud hulgaliselt ka soovijaid. Eriti jabur on siin veel see, et kõik varasemad aastad oli see kinnistu antud TASUTA kasutamiseks ning nüüd, kui linn tegi konkursi TASU eest hoonestusõiguse seadmiseks vastavalt turuhinnale, siis seda nähakse kuriteona. Täna on linn olukorras, kus pole arendavat rentnikku aga vähemalt tore, et ühes angaaris on võimalik sisetingimustes jalgpalli mängida. Abiks ikka:-) Ehk tegelikkuses pole kandvat ja realiseeriatavat ideed ning linna raha kulutatakse hoone ja ala korrashoidmiseks, kuhu seda on kulutatud juba sadu tuhandeid ja kulub jätkuvalt üsna hulga. Ja seda juba aastaid ja ilma minupoolse suunamiseta:-)
Julgen loota, et ametnikustaatuses inimesel ei ole keelatud oma pere- ja uneajast ettevõtlusega tegelemine ja ettevõtlik olemine ning sealjuures soov linnapilti rikastada läbi lastele ja peredele mõeldud atraktsiooni, mis on siiski rohkem sotsiaalprojekt kui suur äri.
Episood 3 – juuksed vajavad lõikust
Kõige naljakam nendest juhtumistest (kui see poleks tegelikult kurb) on aga etteheide, et ma väidetavalt püüdsin ühe juuksuriäri hüvanguks aidata linnaeelarve kaudu trepi ehitada ja selle vastutasuks pidin saama isikliku võimaluse, uskuge või mitte, aga nii on kirjas, käia aasta aega tasuta juuksuris!
Alguses seda lugedes mõtlesin, et keegi on liiga pikalt eelmisel õhtul koos ohtra õllega televiisorit vaadanud, kuid nii nad kahtlustavad. Usun, et keegi, kes on mind kauem kui 2 tundi lähedalt näinud, ei suudaks sellist absurdsust uskuda ja nii ei uskunud ma ise ka enda silmi.
Tõenäoliselt on politseil mingi telefonikõne, kus ühistu nimel ja juuksurina töötav inimene, tegi telefonis kohatu nalja – hea Kajar, kui sa aitad meil selle trepi asja korda ajada, siis saad aasta otsa minu juures juuksuris käia! Ma täpselt ei tea aga midagi sellist pidi olema, sest see on nii absurdne, et isegi ei tuleks sellise asja peale. Juuksuris inimesed ikka käivad ja ka selles salongis olen käinud. Ühel jõulude eelsel päeval on väidetavalt tuvastatud, et juuksur ei soovinud minu raha vastu võtta, vaid soovis mulle koos kallistusega häid jõule! Mis ma oskan kosta, normaalsed inimesed suhtlevadki nii aga, et see oli kuidagi minu küsitud altkäemaks või vastuteene mingi otsuse eest – no andke mõistust. Tule taevas appi- hüüaks siin üks eelmine Tartu meer, aga eks me näe, kuidas see 9 kuu pikkuse jälitamise ja paari aastase pealtkuulamise lõpptulemus koos mõistliku menetluse selgitustega ära vormistatakse ja lahti seletatakse. Isegi tahaks näha ja kuulata:-)
Asja sisu oli aga tegelikult selline: inimesed pöörduvad ikka igapäevaselt oma muredega linnavalitsusse ja nii ka seekord. Ühel Tartu kortermajal lõigati kõrvale ehitatud majaga ära otsetee ja linnavalitsuses asjaga tegelenud liikmetel oli arvamus, et majaelanikele on ligipääsu sulgemisega peatänavalt pisut liiga tehtud. Linnavalitsuses oli jutu tasemel eelkokkulepe, et me püüame vastavalt ühistu pöördumisele kaasa aidata teise juurdepääsu korrastamisega ehk lähme ühistule appi ja kuna see jäi minu ülesandeks, siis selllele tuginevalt proovisin ka seda muret lahendada. Oli arutelu ligipääsu taastamise osas, kuid kuna see asus naaberkinnistul, mille omaniku nõusolekuni lõpuks ei jõutudki, siis sinnapaika see ka jäi. Ehk tegelikkuses tehti üks eskiis, mis seal võiks olla ja sellega ei jõutud isegi niikaugele, et see trepi rajamine oleks reaalselt olnud eelarvesse planeeritud ja päris kindlasti pole ma selle murega tegelemise eest kelleltki midagi küsinud ega keegi ka mulle päriselt midagi pakkunud.
Aga kahtlustus on, et ma oma suurte ja käharate lokkide hooldamiseks vajasin hädasti seda 70-80 eurot aastas, ilma milleta ma kuidagi ei suuda oma hiilgavat juuksekasvu ohjeldada. Pole mul tihedat juukselõikamise vajadust olnud lapsest saati ja vaid mõnikord olen ennast ehtinud võõraste lokkidega …
Episood 4 – AHHAA 4D kino
Samalaadsesse huumoriklassikasse jääb ka kaasus KINO. Ehk on ammu teada, et ega kino ei saa, kui ise ei vänta! Tundub, et ka uurimisasutusel või konkreetsel uurijal oli igav ja nii see protsess algas. Kui mind soolaputkast lahti lasti, siis soovis kaks eriti püüdlikku tegelast minuga koos Vudilasse sõita, kus ümber AHHAA keskusest ostetud kinokapsli hakkas selline trall, nagu oleks keegi uue mänguasja saanud. Nimelt asub meie õuel kunagi sealt ostetud 8-kohaline vana 4D kinokapsel, mis omal ajal oli vist üks esimesi siinmail. Ja kui 4D spetsialistid politseist nägid, et me olime selle ostnud 10 000 euroga, siis oli neil kohe selge, et nii ei saa see olla!!! Eriti kui neil olid veel “kindlad tõendid”, et tegelikkuses maksis see vähemalt paarsada tuhat!
Kindlasti oli Lember mõjutanud nii AHHAA juhatust, kui nõukogu, et selline “soodne” tehing teha. Kõik need isikud oli vaja üle kuulata ja otsida kinnitust oma hüpoteesile ja tõenditele. Otsisid, mis nad otsisid. Uurisid, mis nad uurisid. Tõde oli kahjuks palju igavam … Täna võib osta 6D või 7D kinokapsli ca 10-15 000 euroga ja sellist vanarauda ei osta üldjuhul üldse mitte keegi. Aparaat vajab ca 40 amprit elektrivõimsust ja nn vana-kooli projektoreid, mida pole saada.
Ehk pigem tegime AHHAA-le teene, et koostöö raames selle omale soetasime. Väidetavalt olid politseil küll täpsed andmed ühe kino maksumuse kohta, kuid see polnud see kino … Loo puänt saabus alles 2018 a kevadel, kui Vudilale pakuti ka seda kallist kino … ja üsna ilma rahata:-) See tehnoloogia nimelt vananeb kuudega, mitte aastatega aga õnneks ei ostnud me toona seda kallist kino, sest siis oleks see tehing juba olnud spetsialistidele üle mõistuse. Õnneks selle vana kapsli kaasus siiski allus loogika reeglitele. Ainult 2 aastat kinoteaduse uurimist ja juba nagu lipsti asi lõpetati, kuriteo koosseisu puudumise tõttu …