VUDILA MÄNGUMAA
Ma loodan, et kõik need inimesed, kes on tegelenud selle süüdistuse kokkukirjutamisega on nüüd Vudilas käinud ja saavad aru, mis mastaabis ettevõtmisega tegu. Kui ma erinevate asjade tõttu sinna koos politseinikega läksin, siis olid nad pehmelt öeldes üllatunud, sest nende ettekujutustes ja kahtlustuse kirjutamise ajal arvasid nad vist, et Vudila on mingi mängutuba, kus vana lauda seinad ära värvitud. Kohale tulles aga pidid nad pettuma, sest kõik projektid on ellu viidud vastavalt PRIAle esitatud taotlustele. Taaskord tõestavad ka ehitusekspertiisid, et maksumused vastavad eelarvetele. Vudila on sisuliselt kogu oma 9 aasta jooksul teenitud raha tagasi investeerinud ja ainult seetõttu on võimalik saavutada selline positsioon turul nagu see täna on. Ainult pangakontodel toimuva kaudu kahtlustuse kokkukirjutamine on pooltõde, niisamuti arvamus, et keegi on selle objekti juures justkui toetuste kaudu liigselt jõukaks saanud, seda olukorras, kus turismiettevõte peab 3 kuud aastas tegutsevana ellu jääma.
Ma ei hakka siin kirjeldama kõiki väidetavaid kuritegusid Vudilas, sest uurija arvates ma juba 2007 aastal, kui tuli plaan rajada kogu pere mängumaa, alustasin koostöös sõpradega, suurejoonelist soodustuskelmuse planeerimist. Päris elus olen kogu Vudila sisulist tegevust korraldanud koos abikaasaga, kes on vastutanud programmi ja sisu eest aga teda peetakse lihtsalt variisikuks. Peale selle, et see on inimlikult labane ja solvav, on selles ka muidugi omajagu mängulisust. Ehk loogika on ilus – kui sa ei tegele ettevõttes finantsidega ehk Vudila puhul pangaülekannete ja toetuste taotlemisega – siis oled sa tankist. Justkui oleks toetused ettevõtte põhitegevus! Seda Vudila puhul väita on muidugi pehmelt öeldes “püha lihtsameelsus” aga eks auväärt kohus peab seda asja hindama.
Aga loetelu siis suurematest objektidest, mis kõik on “ ilma rahata” ehitatud. Ehk valmisid iseenesest – kahtlustuse järgi pole me pannud omaosalust ja mõne arvates panime ka osa toetussummast pihta. Järeldused tehke ise.
Vuti Bistroo
Siinkohal pisike sissejuhatus Vudila toimimisest alustades, sest kahtlustus algab juba sealt, et probleem justkui oleks see, et selle renoveerimise taotlejaks ei olnud mitte Vudila OÜ, vaid minu tollase partneri perele kuulunud OÜ Tartu Elektrimootorid. Ja mis siis valesti on? PRIA teadis algusest peale, et territoorium kuulub osaliselt teisele ettevõttele ja ka seda, et koostöös tegutseb ka teine ettevõte, kes ehitas välja bistroohoone ning kavatses tegutsema hakata toitlustamisega Vudilas. Võibolla siinkohal tegime bürokraatliku vea, sest reaalsuses hakkas seal tegutsema OÜ Vudila Mängumaa, kellest sai Tartu Elektrimootorite tütarettevõte, kellele anti üle ka kõik PRIA kohustused. Loomulikult nende endi nõusolekul. See tundus ettevõtjale ühel hetkel loogilisem, et hoida tegevused lahus. Sisulise tegevuse mõttes on Vudilas kogu aeg tegutsenud 2 ettevõtet ja tegutsevad siiani, sest toitlustus ja mõned lisateenused on eraldi. Koostööpartnerina ei näinud PRIA toona ega ka siis, kui tegevused sai tütarettevõttele üle antud, selles midagi keelatut, sest kõik investeeringud on tehtud vastavalt taotlustele ja tööd pakutakse kordades enam inimestele, kui taotluses lubati. Aga sissejuhatus läks juba pikaks ja juriidiliseks ning eks meie kõige suurem mure siinkohal ongi see, et täna ütleb politsei, et PRIA-t hoiti teadmatuses !!! Tule taevas appi – ei tea küll mismoodi see võimalik on, kui iga taotluse kontekstis käiakse 2-4 korda objektil ehk Vudila territooriumil on PRIA kontrollid käinud 5-6 aasta jooksul vähemalt 20 korda.
Suur mängutuba/ Vuti Bistroo – ehitasime selle hoone vana Vutifarmi peahoone kohale, kusjuures vanast majast jäi lõpuks maha vaid auk. Õnneks on alles kõik fotod protsessi käigust ja sellega seoses on meiega raske vaielda, kuigi uurija alguses arvas, et äkki me siiski värvisime vana maja üle ja kogu lugu. Päris värvikad mõtted 🙂 Kahtlustuse sisu siinkohal siis ikka see, et omaosalust pole panustatud ja maja ehitatud tegelikkuses odavamalt.
Vaatame siis faktidele näkku – tegemist reaalsuses 1260 m2 põhjapinnaga kivihoonega, kus ca 2/3 ulatuses ka olemas veel teine korrus ( suur mängutuba) aga seda ma siinkohal isegi põrandaruutmeetrite juures ei arvesta, võtame seda, kui lihtsa vahelaega kõrgema maja osana.
Hoone maksumuseks kujunes projekti järgi 9 412 000 krooni, mis teeb 601 560 eurot. See teeb ca 477 eurot + käibemaks ühe m2 kohta ( ja ma räägin siinkohal vaid 1 korruse põrandapinnast ja selle hulgas on vana maja lammutamine, vundament, vesi, kanal, küttesüsteem, elekter, ventilatsioon terrassid, köögiblokk jne) ja kui võtta politsei väidet omaosaluse kohta tõsiselt, siis nende arvates saime selle maja püsti 286 eurot m2 koos käibemaksuga!!! Uskumatu. Ütlesin ka politseile otse, et kui te olete võimelised ehitama uut kivimaja hinnaga alla 300 euri m2 siis ma heameelega võtaks teid tööle! Selle peale öeldi, et ma ülbitsen … KURAT – aga see väide on ju lauslollus. Tartu linnas ei ole ühtegi avalikus kasutuses hoonet, isegi mitte kapitaalselt remonditud, alla 1000 euri m2, rääkimata uue ehitamisest ja kuigi me tegimegi seda oma arust päris odavalt ehk alla 600 euro m2, siis täna tuleb välja, et ikka oled pätt – no andke mõistust. Õnneks ekspertidel seda on ja usun, et ka kõik, kes veel enne milleski kahtlesid, saavad selle kandilise ja lihtsalt hinnatava objekti valguses aru, et selle kaasuse uba on tegelikkuses ikka väga selgelt kuskil mujal …
Vudila liumäed ja bassein
Teise suurema objektina ehitasime suure välibasseini koos kolmel tasandil asuvate liumägedega, mis rajatud ka Eesti ehitajate poolt. Ja hiljem lisandus veel ka eriti kiire toru – Vudila kollane liutoru. Ehitus kestis kokku üle 2 aasta. Oli katsetusi ja oli kõike – tuleb tunnistada, et siinjuures on tõesti kuriteo hõngu – nimelt reaalselt läks objekt taaskord pisut kallimaks, kuna projekti käigus suurendasime mahtu. Kuid väita, et omaosalust on vähem panustatud, on taaskord seda jaburam. Kogu meie veepargi ehitusmaksumuseks kujunes 354 696 eurot + käibemaks ja sellest siis pool oli toetus. Ja kui täna võtta sellele reaalne ehituspakkumine siis alla 500 000 euro + km, ei ole keegi valmis seda ehitama. Tookord võisime tõesti mõne detaili selles projektis saada lõpuks eelarvega võrreldes odavamalt, kuid kui vaadata projekti kui tervikut siis läks ta kallimaks, kui alguses plaanitud ja jällegi ei suuda kuidagi mõista, kust oleks veel olnud võimalik kokku hoida. Sellise objekti ehitamisel ei olnudki sisuliselt kuskilt nõu küsida ja oli omajagu katsetamist. Ei oska kõike ette näha – tore kui keegi oskab aga meie ei osanud ja kuigi kuidagi ei kippunud miskit üle jääma, vaid puudu tuli, siis lõpptulemusena valminud voolava jõega bassein koos liumägedega sai äge.
Veepuhastusseadmed ja katlamaja
Vudila on väga uhke oma puhta basseinivee üle. Arvata, et välitingimustes on lihtne hoida samu norme, mis sisebasseinis, on pehmelt öeldes vale. Me näeme sellega kõvasti vaeva aga saame hakkama. Soetasime ka vastavad seadmed. Kogu meie basseini vesi, mida on ca 500m3, peab puhastitest läbi käima 4 h jooksul, mida ta ka teeb. Lisaks rajasime selle projekti raames katlamaja, mille abil suudame oma basseinivee temperatuuri tõsta. Projekti kogusumma oli 2010 aastal ca 52 000.- eurot sealhulgas lisaks seadmetele ka ruumide väljaehitamine ja trasside rajamine. Aga tulge külla, vaatame seadmed üle ja kui keegi suudab odavamalt tarnida ja ehitada, siis valmis alati tulevikus läbi rääkima …
Vudila Motolaut
Vudila Motolaut – vot see on pähkel, sest see oli sisuliselt esimene Vudila objekt ning eelarvet tehes sai ka endal mõistus mitu korda otsa. Kokkuvajumise äärel olnud põrandata hoone sai püsti upitatud ja korda tehtud. Sinna rajati wc-blokk ja töötajate ruumid ning täna tegutseb seal autodroom ning mängude maja.
Küsimusele, kuidas sa ei mäleta, et selle projekti käigus tehti ka mingi kallis aed ümber maja – vaatasin uurijale suurte silmadega otsa ja ütlesin, et minu elus on viimase 10 aasta jooksul olnud piisavalt tööd ja toredaid asju ning ma tõesti ei mäleta, mis hinnaga me 2007 aastal seal aia ehitasime! Üle 10 aasta tagasi tehti seda hoonet ning täna tullakse ette heitma, et asjad olid ka seal juba kahtlased. Uskumatu, kui palju ressurssi on ikka Eesti riigil, et selliste absurdsustega tegeleda. Aga kahtlustus on ja eks me siis võtsime ka siia eksperthinnangu, mis kinnitab, et olime ka selle projektiga õigel teel.
Maja olmebloki totaalse renoveerimise hinnaks kujunes ca 600 eurot ruutmeeter ja 102 euri motoalal (kus siis lihtsalt renoveeriti seinad, kujundati ümber põhi, toestati seina, elekter, ventilatsioon, drenaaž jne) – kui keegi suudab odavamalt siis olete jätkuvalt ka 2018 tööle teretulnud. Aga see aed – siin tuleb oma viga tunnistada – taotluses oli 200 posti ja sellega seonduv, kuid päris elus on juhtunud nii, et nüüd on seal 266 posti koos nende vahel oleva aia ja mõnede väravatega ja tõesti ei mäleta, kas need kõik sai sinna pandud 2007 või midagi ka 2008. Kui see on kuritegu, siis olen tõesti süüdi, et 2007 sai äkki paar postivahet aeda rohkem tehtud.
Vudila parkla
Vana maasikapõllu kohale tehtud korralik tänavakividega parkla, kokku 2500 m2. Veeti ära hulk mulda, tehti aluskihid liiva ja killustikuga ning paigaldati tänavakivid, äärekivid – loeme nad siis üle ja saame aru, mis asjad maksavad ja ekspertiis taaskord kinnitab ehitushinna paikapidavust. Polegi muud öelda.
Ma ei hakka siin üles lugema väikeprojekte, kus võibolla tõesti on mingeid näpukaid, kuid kindel on see, et ka projektitaotlusi tuleb võtta kui tervikut ning kokkuvõttes ei ole kindlasti keegi sealt midagi kuidagi vahelt võtnud, vaid kõik vahendid on kulutatud eesmärgipäraselt. Kui teed PRIA-le eelarvet, siis reaalselt sa soetad need asjad ca 2-3 aasta pärast esimest eelarvet ja uskuge – aeg muudab olukordi ja hindu aga bürokraatiamasinas sa eelarvet enam muuta ei saa. Eriti tore on, et kõikide meie liigutustega on olnud PRIA kursis ning neil pole meile olnud ühegi projekti kohapealt ühtegi etteheidet – pigem vastupidi. Vudilat tuuakse nii idee, kui ka reaalsete määruse eesmärkide täitmise osas üheks parimaks PRIA tuge saanud ettevõtteks. Ja täna olen mina see loll ettevõtja, kes kõige eest vastutab. Eriti keeruline oligi veel alustades, kus polnud kelleltki ega millestki õppida – leiutasime Vudila rajamisel igal sammul ju jalgratast ning just seetõttu on nüüd eriti valus, kui 10 aastat hiljem heidab sulle mõni asjast ikka väga kaugel olev tegelane ette tahtlikult valet käitumist.
Ju ma siis olin rumal, et paremini ei osanud ja kui täna, aastaid hiljem, olen ma mõne toonase bürokraatliku vea pärast Vudilat rajamise eest tembeldatud kurjategijaks, siis tegelikkuses on see kurb. Nii minu enda, kui ka väga paljude sõprade jaoks, kes tõesti on läbi aastate aidanud kogu seda asja heast südamest ja suuresti ilma tasuta teha, kuid see, et sul on sõbrad ja nad päriselt aitavad, on vist uurimisasutuste jaoks liiga kõrge pilotaaž …
Vudilas on veel palju muudki, kui projektide kaudu ülesloetu ja kuna oma silm on kuningas, siis tulge ja nautige – puhast rõõmu seitsmel hektaril. Ise olen saanud Vudilast aastate jooksul hulgaliselt palju positiivseid emotsioone ja vaadates ka tänulikke lapsi, nende vanemaid ning Vudila seinal olevat tänukirjade hulka – ju siis on midagi ikka õieti ka tehtud… ehk loodan siiralt, et Vudila mängumaa rajamine ei ole kuritegu.
