Jagan teiega artiklit samast sarjast, mida taas on raske täiendada. Tõsine küsimus on tõesti see, et võistlevaks menetluseks peaksid “võistlejad” justkui võrdsel stardipositsioonil olema aga reaalses elus on seal ikka peaaegu ületamatu lõhe …

***

Küllike Namm ja Kristjan Tuul: Eesti ja õigusriik – tõsiselt räägime või?

Kuigi Eestis kehtib õigusnormikeskne õigus, jääb sageli mulje, et normidest tähtsam on mingi muu õigus.

Hiljuti oli nii poliitikute, ministri, ametnike kui ka kodanike puhul märgata hüsteeriailminguid, kui kriminaalmenetlus lõpetati süüdistatava haigestumise tõttu. Kuna menetluse sellise lõpetamise aluse sätestab seadus, on üllatav ja ebameeldiv kuulata (juristide) sõnavõtte, milles räägitakse selle juhtumi põhjal seaduselüngast ja vajadusest muuta seadust.

Kelle jaoks ja huvides nimetatud juhtumi puhul muutmist nõutakse? Kehtiva õiguse kohaselt tuleb sellised lootusetud menetlused lõpetada esmalt humanistlikel kaalutlustel ja teiseks seepärast, et menetluse hoidmine takistab teiste kriminaalasjade menetlemist. Peab ju menetluse kestus olema isikutele selge ja ettenähtav ning isikud ei tohi jääda oma tuleviku suhtes määramata ajaks teadmatusse. Sellises olukorras on lubamatu rääkida parandamist vajavast seaduse „lüngast”, kuivõrd sisuliselt tähendaks parandamine õigusriigi põhimõtetest irdumist.

Meil pole kõnealuse protsessiga kokkupuudet, kuid kirjeldatud massiärevus pani mõtlema õiguskindluse tähtsusele kriminaalmenetluses ehk sellele, kas isik saab õigusnormidelt kaitset.

Kuigi Eestis kehtib õigusnormikeskne õigus, jääb sageli mulje, et normide ees prevaleerib mingi muu õigus – kohtuniku või prokuröri siseveendumusel põhinev õigus või üldse mitte millelgi põhinev õigus, mida vägisi soovitakse „õigustada”.

Toome paar (ehmatavat) näidet kaitsja tööst viimasel aastal.

Esimene. Kuigi seadus kohustab kohut tegema menetlust jätkamata õigeksmõisteva otsuse, kui prokurör loobub süüdistusest, jõustus kohtulahend, milles leiti, et teatud juhtudel prokuröri süüdistusest loobumine siiski ei too kaasa õigeksmõistvat kohtuotsust.

Teine näide. Seaduse kohaselt on kokkuleppemenetluse kohaldamiseks vaja kannatanu nõusolekut, mille saamine on prokuröri ülesanne. Ometi jõustus kohtulahend, milles kohus kinnitas kannatanu nõusolekuta kokkuleppe ja mõistis ta süüdi.

Järjest enam tekib tunne, et teatud normid kriminaalmenetluse seadustikus peaksid lõppema sõnade „kui seaduses ei ole sätestatud teisiti” asemel sõnadega „kui prokurör või prokuratuur ei otsusta teisiti”. Kuidas saab inimene uskuda õiguskorda, kui puudub selgus, mille alusel õigust mõistetakse?

Oleme nõus kolleeg Ramon Raskiga („Eesti valdav kohtupraktika teeb kriminaalmenetlusest karistuse”, EPL 28.5), et kriminaalmenetlusest on saanud iseseisev karistusliik, millega on tagaplaanile jäetud tõe väljaselgitamine. Tõde on raske saavutada, kui ühe menetlusosalise õigusi ahendatakse riigisaladuse motiivil või ettekäändel, et tõenditele ligipääs takistab objektiivset uurimist.

Ometigi annab Euroopa Liidu direktiiv Eestile juhtnööri selleks, et menetlusosalistele antaks õiglase menetluse tagamiseks juurdepääs kõigile süüstavatele ja õigustavatele tõenditele. Juurdepääsuta kasvab teadmatus, andes süüdistajale süüdimõistva otsuse saavutamise nimel võimu menetlusosalisega manipuleerida.

Jääb mulje, et uurimisorganid ja prokuratuur ei ole huvitatud sellest, et korraldada kohtueelne menetlus objektiivselt ja koguda menetlusalust isikut õigustavaid tõendeid, kuigi selline kohustus tuleneb seadusest.

Säärane tendents riivab süütuse presumptsiooni ja seab süüdistatavale kohustuse tõendada kohtumenetluses enda süütust. Nii näiteks peab süüdistatav konfiskeerimismenetluses tõendama, et aastatetagune laenuandmine toimus legaalse tulu arvelt või et sularaha, mille eest soetati vara, oli seaduslik. Prokuröri ainsaks tõendiks on seejuures menetleja kirjutatud kriminaaltulu kokkuvõte, mille koostamiseks puudub eraldi õiguslik regulatsioon.

Õigusriigile on omane, et kuritegude puhul on tõendamiskoormus riigil. Kui riigi soov on jõuda olukorrani, kus kaitsjad on kohustatud aktiivselt tõendeid koguma ja kliendi süütust tõendama, peab riik looma kaitsjale menetlejaga võrdsed võimalused kohtueelses menetluses tõendeid koguda.