Ülle Madise ettekannet lugedes üks silm naerab ja teine nutab. See on nagu kuld, kuid me ei suuda sellise loogika järgi elada. Mulle meenub üks anekdoot, kus härra läheb polikliinikusse ja palub end saata silma-kõrvaarsti juurde. Registraator teatab, et sellist arsti pole olemas, on kas silma- või nina-kurgu-kõrvaarst. Härra teatab, et ei, mulle on vaja just silma-kõrvaarsti, sest tulen parasjagu riigikogust, kus jälgisin saadikute tööd ja see mida ma nägin, ei olnud kindlasti seesama, mida ma kuulsin!
***
Õiguskantsler Ülle Madise andis 18. septembril 2018 riigikogu ees ülevaate oma eelmise ja selle aasta tegevusest. Parlamendi ees peetud ettekandes kritiseeris ta teravalt õiguskorra segasemaks kirjutamist, asendustegevust õigusloomes ja toimingupiirangute ebaselgust, mille alusel võib tahtmise korral ükskõik kelle süüdi mõista. Delfi avaldas olulisemad väljavõtted õiguskantsleri ettekandest muutmata kujul.
Möödunud aastal minu meelest muutus võimatuks mööda vaadata erakordselt jultunud sõnade ja tegude lahknemisest õigusloomepoliitikas. Ja see on riigi autoriteedile ja usaldusväärsusele palju ohtlikum, kui pealtnäha näib. Inimesed – ka meie asutustes töötavad ametnikud – ju näevad, et räägitakse kõlava häälega üht, aga tehakse hoopis teist. Teilegi on teada suurepärane loosung “Õigusloome mahu vähendamine”. Kahjuks töötab kogu asendustegevus ja silmakirjavabrik täistuuridel edasi. Küllap olekski naiivne loota, et see peatub enne, kui asendustegevusteks taotletud euroraha otsa saab. Teadagi üheks kampaaniaks taotleti raha, et kirjutada seadusi kokku, ja siis, et neid kirjutada jälle lahku. Aga juurde on tulnud see, et kogu see tegevus on kaetud küüniliste, täpselt vastupidiste loosungitega. Õiguskorda minu meelest kirjutatakse nüüd juba teadlikult segasemaks. Paratamatult hakkad küsima, et kas juristidel hakkab leib kuidagi õhukeseks jääma või mis on juhtunud.
Näiteid on väga palju. Illustratsiooniks üks viimane. Kuu aega tagasi jõudis teieni üks väga piduliku nimega seadus, ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus, 678 SE. Eelnõuga tõstetakse kõlvatu konkurents välja konkurentsiseadusest, kust inimene seda oskab otsida. Eesti õiguskeeles juurdunud mõiste “kõlvatu konkurents” tahetakse asendada mõistega “ebaaus konkurents”. Ja on ka hulk muid, kahtlemata õigusloome mahtu vähendavaid muudatusi, nagu näiteks sõna “puhul” asendatakse sõnaga “korral” jne. Kõik need kajastuvad muudatustena Riigi Teatajas.
Ka Riigikohus kahtles nende muudatuste vajalikkuses. Kõrgeim kohus sai vastuseks nipsaka teate. Tsiteerin: “Eesti keele reeglitest lähtumine on esmatähtis, kuid kindlasti ei saa me juba ammu õiguskorra arendamisel lähtuda vaid riigisisestest reeglitest, sealhulgas keelelistest reeglitest.” Tsitaadi lõpp. Huvitav, millistest keelereeglitest siis eesti keeles kirjutades tuleks lähtuda? Kas tõesti muudame emakeelseid termineid pelgalt selleks, et – jälle tsiteerin – “… viia see enam kooskõlla inglise keelega (unfair competition)”? Prantsuse keeles on “kõlvatu konkurentsi” vaste, muide, jätkuvalt concurrence déloyale. On teisigi rahvaid, kes oma emakeelt ei häbene. Aga põhiküsimus on ikkagi: kas selle eelnõuga nüüd siis vähendati õigusloomet ja suurendati õigusselgust? Kas seda – vabandust! – veiderdamist oli vältimatult vaja?
Muide, ärisaladuse kaitse direktiivi ülevõtmise tähtpäev möödus juuni alguses. Eesti vastu on algatatud rikkumismenetlus. Mõtteselgust normides vajab meist igaüks, eriti seal, kus normist tuleneb otsene keeld ja kui keelu rikkumisel ähvardab karistus või seadusega lubatud hüvest ilmajäämine. Nagu öeldud, siis juristide salakeel ei tekita aukartust, ammu enam mitte, pigem tekitab see umbusaldust, jõuetust ja viha.
Austatud Riigikogu! Just teie võimuses on asendustegevus õigusloomes lõpetada – olgu euroraha või mitte –, nõuda selgeid norme, ilusat, selget eesti keelt ja lükata tarbetu tagasi. Veel üks silmakirjalik raiskamise etapp. Sellest teile muidu ei räägikski, kui mitte Riigikogu ise poleks oma otsusega aastal 2011 vahetult enne valimisi seda valitsusele kohustuslikuks teinud. Selle nimi on väljatöötamiskavatsus. No põrgutee ongi sillutatud heade kavatsustega. VTK mõte oli väga õige: teha kindlaks, kas probleem on või kas mõni arenguvõimalus on, millised on erinevad lahendusvariandid, nende plussid-miinused, soovitud mõjud, soovimatud negatiivsed kõrvalmõjud, teavitada inimesi, keda see puutuma hakkab, kuulata ära nende arvamused ja teha siis üks kaalutletud otsus. Ehk siis, kui VTK leiab toetust – jah, riigi sekkumine on vajalik, vajalik just sellel viisil –, vaat, siis tehakse eelnõu.
Asi on nüüd läinud nii, et kõik need muudatused, mis tõesti ühiskonda mõjutavad, tehakse ilma igasuguse VTK-ta ja sageli ka ilma mõjuanalüüsita. Ja nõnda rikutakse Riigikogu otsusega etteantut. Minu meelest on nüüd kaks võimalust: kas valitsuselt nõutakse väljatöötamiskavatsuste reegli järgimist või siis, et VTK-st loobutakse, aga jäädakse kindlaks sellele, et iga olulise eelnõu juures – ja tegelikult ebaolulisi eelnõusid, nagu öeldud, ei peakski teie ette jõudma või siis tuleks need tagasi lükata –, kõigi nende juures peaks olema faktidel ja nende teaduslikult kohasel seostamisel põhinev erapooletu mõjuanalüüs.
Kui inimesed tunnevad, et seadused ja kohus neid enam ei kaitse, on tagajärg eranditult kole. Veel üks kurb tendents Eesti õiguskorras. Ja nimelt, kipub tekkima mulje “On inimene, leiame ka pragrahvi”. Ei hakka siin rääkima karistusseadustiku ja korrakaitse seaduse koosmõjust, mille järgi – ma ei tea kui paljud seda on teadvustanud – on võimalik korra rikkumise eest praktiliselt igaühele, igas situatsioonis politsei kutsuda. Aga räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole ju üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte. Nüüd eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. Normist või ühestki normi seletusest ta sellele küsimusele vastust ei leia. Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Loomulikult, ma mõistan, et paljusid kuritegusid ongi väga raske tõendada, ent see ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta. Me ei tohi lubada isegi seda muljet, et küll organid teavad, keda on vaja karistada.
Paar sõna valimiste eel. Eesti veel õhemaks hööveldamisel on oht, et kaotame selle, mis on võidetud. See käib nii sotsiaalse turvavõrgu kui valitsemiskorralduse kohta. Siingi on loosungite ja tegelike nende võimaliku realiseerimise tulemuste vastuolu vähemalt asjatundjale ilmselge. Oleme kõik kuulnud eesmärke: tugevdame Riigikogu, anname rahvale võimu tagasi jne. Tegelikult need plaanid, mida olen näinud ja millest olen kuulnud, viiksid täpselt vastupidise tulemuseni – nõrk Riigikogu, pimestatud rahvas, poliitilise võimuga kokku sulatatud majandusvõim. Küllap see paljude jaoks kutsub nagu tuluke öises soos, aga ajaloost ei pea me õppima ainult seda, mis juhtus, vaid ka seda, mis jälle võib juhtuda.
Mu meelest kõige olulisem ja murranguline muudatus oleks see, et iga riigipalgaline igal tööpäeva õhtul endalt küsiks, et mida ta sellel päeval Eesti heaks ära tegi, kelle mure lahendas, kelle mure paremaks muutis. Kui konkreetset vastust ei ole, ei ole see inimene õigel tööl või ei ole seda töökohta üldse tarvis. Vello Salo ütles hästi: “Pühak pole mitte see, kes teeb erakordseid asju, vaid see, kes teeb tavalisi asju erakordselt hästi.”
Lugu ilmus Delfis 18.09.2018
