Ei väsita korrutamast, et Eestil on läinud hästi ning paljud makronäitajad seda tõepoolest ka kinnitavad. Tahtmata heietada lähiajaloo otsuste ja valikute õigsuse üle, peaksime endalt siiski küsima, kuidas ja mis suunas liigub ühiskond edasi? Kindel on see, et ilma teadliku tegutsemiseta ei suudeta edasi liikuda ning arengu asemel toimub stagnatsioon.
Riigi suhteliselt kiire arengu tagas suuresti meie madal lähtepositsioon, millelt üles hüppamise põhiteguriteks oli odav tööjõud ning kergeltsaadav raha laenuturul. Siiani toiminud majandusideoloogia sisuliselt ainus vundament oli totaalne avatus ning lihtne maksusüsteem, mis justkui peaks meid alati aitama, kuid majanduskriis on näidanud ka selle haavatavust.
Tänaselt valitsuskoalitsioonilt tulevad sõnumid vaid kinnitavad seda, et muuta pole sisulislt midagi vaja ning seda näilist edu peaks justkui hoidma ja siis olekski kõik hästi. Ometi on meie pealtnäha edukas riigis väga palju suuri probleeme, mis ootavad lahendusi kohe, mitte siis, kui me võibolla kunagi kauges tulevikus oleme mõnede lubaduste järgi rikkaimate riikide sekka jõudnud.
40 000 alla vaesuspiiri elavat last ja üle 100 000 töötu inimese tahavad inimväärset toimetulekut juba täna, mitte aastate pärast!
Iga väikese lapse kasvamine vaesuses on väikeriigile vastuvõetamatu. Sellise olukorra valguses on riigi edukusega kiitlemine lausa kohatu ja edukuse mõõdupuuks ei saa olla Eesti koht edetabelis vaid inimeste hakkamasaamine. Kui meie prioriteedid oleks sarnaselt paigas, siis suudaksime koondada tarkuse ja kindlasti leida ka vahendid, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest kõhtu täis süüa ja oma andeid arendada.
Sotsiaaldemokraatia näeb selgelt, et riigi roll ei ole arenguid pealt vaadata vaid kujundada keskkonda ning vajadusel ka sekkuda. Riigi valitsejad läbi oma otsuste peavad vastutama ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Läbi valikute tehaksegi otsuseid. Kas siis tahetakse tasandada arenguerinevusi, tagada oma inimestele elementaarne toimetulek, kaitsta ja luua kriisi ajal töökohti või siis mitte ja loota, et turg paneb ise kõik paika. Eks panebki, kuid näeme seda täna väga paljudes peredes, millise valu ja hinnaga see toimib.
Sotsidel on täna võimalus olla heas mõttes raputajaks ühiskonnas. Paljud küsivad täna, et keda valiksid sotsid oma partneriks ja see oleks justnagu suurim ja tähtsaim küsimus!
Tegelikkuses on väljakutseks hoopis oma ideede elluviimise võimalus ja loomulikult peab selleks poliitkamaastikul suutma teha koostööd, sest Eesti ei saa loodetavasti endale kunagi kahe parteiga parlamenti ega tõenäoliselt ka ühepartei valitsust.
Oma ideede elluviimiseks tuleb osaleda koalitsioonides ning partnerivalikul on kõige olulisem võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud tulemus. Usun, et sotsid on võimelised oma seisukohti kaitsma koalitsioonides kõikide partneritega ning seda nii, et koostööks vajalikud kompromissid ei lõika jalgu alt.
Sisuliseks väljakutseks on sotside jaoks tugeva organisatsiooniga laiapõhjaliseks erakonnaks arenemine. Lisaks heale tulemusele eelseisvatel valimistel ja osalemisele koalitsioonis loodan, et juba järgmistel kohalikel valimistel on igas Eestimaa vallas võimalik mõne kohaliku sotside kandidaadile oma hääl usaldada. Regionaalne kaetus ning tarkade ja teotahteliste inimestega tugev organisatsioon loob selge aluse ja võimaluse, et uuenenud sotsiaaldemokraadid võiksid peale 2015 aasta Riigikogu valimisi olla juhtiv poliitiline jõud Eestis.
Lõpetuseks ühinen sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri arvamusega, kes on öelnud, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas ja seda mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.
