Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt korraldatud kohtumised maakondades ning esimehekandidaatide debatid on sellel sügisel teinud Eestimaale tiiru peale ja ees on ootamas üldkogu, kus pannakse paika meeskond, kes tüürib erakonna eelseisvatele Riigikogu valimistele.
Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.
Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .
Hoolimisest
Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.
Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.
Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.
Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.
Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.
Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.
Demokraatiast
Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.
Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.
Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.
Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.
Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.
Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.
Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.
Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.
