Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.

Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.

Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.

Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.

Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.

Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte – tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.

Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.

Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.

Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.

Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.

Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.

Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.

Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.

Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.

Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.

Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.

Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.

Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.

Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.