Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.
Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda.
* loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati
