Poliitilistes kemplustes on minu meelest kõige haletsusväärsem ja nukram see, kui odavat populaarsust üritatakse võita konkurentide tegemisi avalikus meedias sopaga üle valamisega. Õigem oleks ju ise ka midagi teha ning siis saaks tehtut ja tulemusi omavahel võrrelda. Seega selguks, kelle tegevusel on tulem ja kelle toimetamise ainsaks väärtuseks on arvutitest eralduv soojus ja jutumulinast tekkinud õhu võnkumine.
Kui lugesin 3. jaanuaril Oma Saart, siis vaatas sealt vastu riigikogu maaelukomisjoni liikme kirjutis, mis jagab maaelu kahte ossa: põllumajandus ja maaelu. Ja maaettevõtjad vajavat töökäsi, mis põllumajandusest iga päev üle jäävad.
Tule taevas appi, ütles kord üks Eesti president ja pean siinkohal teda jällegi tsiteerima. Reformierakond on eelnevalt väljastanud ka pressiteate, kus väidetakse, et „maaelu toetus kanditakse ümber põllumajandusele”. Kallid koalitsioonipartnerid, põllumajandus on samasugune maamajandusharu nagu iga teinegi ja samamoodi on tal mõned erisused, mida tuleb arvestada.
Alustades algusest tuleb vist selgitada, et põllumajandus on paratamatult ka maaettevõtlus, kuna linnas on suhteliselt keeruline põlluharimise ja karjakasvatusega tegeleda. Täna on üks meie põllumajanduse suurimaid probleeme justnimelt tööjõu puudus, sest ei ole kedagi tööle võtta. Ma küll ei tea ühtegi põllumajandusettevõtjat, kellel on töökäsi ülearu. Kui kellelgi on, siis andke teada!
Täna tuleks nende meeste ja naiste ees müts maha võtta, kes siiani maal ettevõtlusega tegelevad ja sealhulgas ka põllumajandust edendavad. Põllumajandussektor on siiski täna veel üks suuremaid tööandjaid maapiirkonnas ja selle hääbumisel ei suudetaks ainult nn alternatiivtegevustega inimesi maal hoida.

Millest maaelukomisjonis tegelikult räägiti?
Ma ei soovi absoluutselt minna isiklikuks, aga kui kasutatakse Goebelsi põhimõtet, et kui ikka solgiga üle valad, siis suurem osa jookseb küll mööda külgi maha, kuid määritud saad ikka, ei jää mul teist valikut.
Absurdsed on süüdistused riikliku arengukava maaelu mitmekesistamise meetme 3.1 tingimuste tahtliku raskendamise teemal, et raha põllumeestele suunata. Esiteks on tegemist põllumajandustoetuste kontekstis marginaalse summaga ja teiseks on põllumajandustootmine tõesti vastavalt Euroopa Liidu ühtsele põllumajanduspoliitikale subsideeritav.
Põllumajanduslike investeeringute toetusmeetmes 3.3 on puudu 170 miljonit krooni ja kui teistes meetmetes on raha üle, siis on äärmiselt loogiline, et vastutav juhtkomisjon tõstab neid ringi vastavalt reaalsetele vajadustele. Meetme 3.3 tingimused on vastavuskriteeriumite poolest vägagi analoogsed 3.1-ga. Kahjuks ei suuda aga süüdistava artikli autor näha oma mõisatrepist kaugemale ega oska näha maaelu arengut riigi kui terviku huvidest lähtuvalt.
2007. aasta lõpuks peaksid maaettevõtjatele avanema miljardilised võimalused, ent kahjuks üritatakse praegu hetkelise poliitilise kasu nimel kogu seda suurt protsessi pidurdada. Maaelukomisjoni protokolli järgi ütleb ministeeriumi asekantsler koosolekul selgelt, et ei ole nõus väidetega, nagu oleks baastingimused rangemaks läinud.
Muudetud ei ole RAKi meetme 3.3 baaskriteeriume, vaid on vähendatud toetusemäära ja objektide ringi, millele toetust anti. Ametnik nõustus, et meetme rakendumine ei olnud ideaalne ja sellest saadud kogemust arvestatakse kindlasti uute rahade planeerimisel.
Eriti kummalisena tundub selle artikli juures, et opositsioonist koalitsiooni hüpanud poliitik sisuliselt üritab poliitiliselt survestada Riikliku Arengukava juhtkomisjoni, kes teeb sisulisi otsuseid vahendite ümbertõstmise kohta. Juhtkomisjoni kuuluvad meie parimad spetsialistid ning pole põhjust kahelda nende objektiivsuses.

Rahvaliit on suutnud anda maaelule uue hingamise.
Tervikuna on absurdne rääkida sellest, et Rahvaliit ei toeta maaelu mitmekesistamist. Just meie juhtimisel koostatud uues maaelu arengukavas on mitmekesistamise osakaal kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ehk siis – meil on selles sektoris 21% vahenditest ja Euroopas vaid 10%!
Aga ega see arusaamine maaelust ainuüksi muruniitmisest ja pargis jalutamisest ei tule. Neli aastat tagasi kandideeris tänane liberaalide esimene maaelu asjatundja Res Publica ridades ja lubas maaettevõtjatele, et tema toob õnne nende õuele. Tänaseks on ta siirdunud Reformierakonna ridadesse, selle erakonna motoks aga on olnud läbi aegade, et turg on kõikvõimas ja reguleerib kogu majandust!
Mitte ei saa aru, kuidas see põhimõte peaks aitama maaettevõtjat, eriti veel põllumeest? Või on keegi äraostmatute paadis poliitilise karastuse saanuna juba suutnud eduerakonna ideoloogid maa- ja külaelu edendamise usku pöörata? Enne ei usu, kui sõnadele järgnevad reaalsed teod. Tänane valitsuskoalitsioon on suutnud vastu võtta väga paljud seadused ja suunanud maaelu edendamisse suurel hulgal vahendeid. Jah, loomulikult on selle taga suuresti Euroopa Liidu tugi. Kuid see, kui palju Eesti sinna omavahenditest lisab, on meie teha ja Rahvaliit seisab selle eest, et need summad oleksid maksimaalsed, mitte minimaalsed. Kahjuks tuleb tunnistada, et mõisahärra kodupartei oli koalitsioonikogus kuni viimase hetkeni nende summade tõstmise vastane. Õnneks oli see must-valgel kirjas koalitsioonileppes. 2007. aasta eelarves on need asjad paigas ning maaettevõtjad saavad maksimumi, mida Eesti riik saab ise eurorahadele lisada.

Tahaks tõesti uskuda, et valijate mälu on piisavalt pikk ja nad on omal nahal väga selgelt tunnetanud, millise valitsuse ajal on elu maal läinud paremaks ja millal toimub tagasihoidlikult öeldes seisak.