Olemasoleva info kohaselt ei kavatse Eesti riik suunata Euroopa Liidu 2014–2020 eurorahast sentigi taastuvenergia mikro- ja pisitootmisseadmetesse investeerimiseks. Ometi on ilusates strateegiapaberites kirjas, et üheks Eesti prioriteediks vahendite planeerimisel on puhas ja mitmekesine looduskeskkond ning loodusressursside tõhus kasutamine.
Kas tõesti tagab selle eesmärgi täitmise põlevkivi sisuliselt praegusele sarnase osakaalu säilimine energiabilansis? Tundub, et selgi korral läheb Partsiga täpselt samamoodi nagu lubadusega kodukulude vähendamisest.
Aastatel 2007–2013 on Eesti Euroopa Liidus taastuvenergiasse kõige vähem euroraha suunanud liikmesriik. Kui valitsus oma kavadega muutmata kujul edasi läheb, siis jäämegi oma punase laternaga saba lõpus vilgutama.
Just taastuvenergia mikro- ja pisitootmisseadmete kasutuselevõtmine saaks olla lisaks energiasäästumeetmetele paljudele majapidamistele parimaks viisiks oma kulutusi elektrile vähendada ja seeläbi püsida konkurentsis.
Meid peaks panema liigutama ettevõtjate mure
Väikeste tootmisseadmete kasutuselevõtu vajadusest energeetikas on räägitud pikalt, sest lisaks Eesti enda pragmaatilisele poolele tuleneb nende seadmete kasutuselevõtu vajadus ka kehtivast Euroopa Liidu õigusest. Kui arvestada ka meie endi võetud kohustusi, siis väikelahendusteta on ikka väga keeruline täita ka EL-i energiatõhususe direktiivi nõudeid. Aga mitte ainult direktiiv ei peaks meid liigutama panema, vaid siiski meie endi ettevõtjate mure.
Suuresti maapiirkondades asuvad väikeettevõtjad on pehmelt öeldes üllatunud, et senises plaanis haigutab selle teema kohal suur auk. On mõistetamatu, miks ei anta neile võimalust toetada investeeringuid taastuvenergeetikasse, mis aitaks ettevõtjatel ellu jääda.
Maal asuvatest ettevõtetest on suur osa nn mikrotasandi ettevõtted ning valitsuse loogika kohaselt jääb neil taastuvenergeetika valdkonnas üle tõepoolest tegeleda muru närimisega.
Aga ettevõtjad ei taha seda teha, pigem tahaksid nad siinkohal nii iseendale kui ka riigile appi tulla. Ettevõtjad mõistavad, et hajutatud energiapoliitika oleks kindlalt toeks regionaalpoliitikale, mis meil lonkab mõlemat jalga.
Elektrienergia müük tooks lisatulu
Riik saaks kaasata ettevõtjate raha energiasektori eesmärkide täitmiseks, aga selle asemel põletatakse oma nappe ressursse uusi põlevkivijaamu rajades. Loomulikult liiguvad ettevõtjad sellel rajal ka ilma toetusteta, kuid selleks, et teha kvalitatiivne hüpe sektoris, on vaja siiski selget tuge ja kindlust.
Plaani teostamiseks on vaja luua motiveeriv süsteem koos liitumisvõimalustega võrkudesse, lisaks eeldab see ka stabiilset energiapoliitikat laiemalt. Poliitikat, kus sõnad ja teod lähevad kokku.
Regionaalpoliitilisest vaatenurgast oleks kindlasti just maal tegutsevatele väikeettevõtjatele elektrienergia müük lisatuluna ka kindlustus, et kui näiteks põllumajandus- või turismiaasta on läinud kehvasti, saab siiski talve üle elada pisikese, kuid stabiilse lisatuluga.
Loomulikult ei suudeta praegu paika panna täpseid omaosaluse protsente ja võimaliku meetme kogumahtu ning tingimusi, kuid tähtis oleks, et lisaks valitsuserakondade roosale jutule lisanduksid ka teod ja seda sektoris, kus ettevõtjad on koos riigiga ka ise valmis panustama pikaajalisse investeeringusse. Usun, et selliseid ettevõtjaid oleks sadu.
Sellel teemal on minister Partsile lisaks riigikogu mitmete liikmete ühispöördumisele kirjutanud ka väga mitmed ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Loodetavasti on seal olnud ettepanekud sellised, mida minister ei saa ega julge prügikasti visata, vaid asub nende ellurakendamise nimel usinalt tööle.
