Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul.
Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.

Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.

Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!

Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.

Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.

Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.

Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.

Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.

Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.

Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.

Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.

Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.

Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.

On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena – ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.

Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.

Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.

Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.

*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes