Lisaks igasugustele toredatele ja halenaljakatele poliitkemplustele struktuuride ja riigireetmiste teemadel jäävad möödunud päevad ka ajalukku haledate palgateemaliste diskussioonidega.

Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.

Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.

Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.

Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.

Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.

Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.

Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?

Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.

Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.

Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.

Ehk – Eesti, Eesti e-la sa-a!